Tasakesi kirjutan.
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.
Oot, ma panen teile pildi ka.
 |
| Pilt on eilsest. Täna näeb tegelt hullem välja, aga pole üldse nii valus. Kaunilt sinine (isegi mitte lilla) sõrmede peopesapool on peidus. Tänaseks on see värv tumehall. |
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe.
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.
Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida.
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida.
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."
Väsinud olen küll.
Mul on vist trauma old?
Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime.
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.
***
Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane.
Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!
Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga.
Pagana pikk rong oli ka.
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok.
Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo.
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi.
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem.
Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu.
Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka.
Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.
Jaa, esmalt oli nii:
ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse
reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu
äädikaselt
VÄGA äädikaselt
peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole
Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha.
nii. piim klompi ei läinud, great success
ja maitsebki teistmoodi!!!
great success!!!
pehmemalt
selle peale, et loputada, enne ei tulnud.
osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!
ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!
ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"
Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.
Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?
Mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll? Jah, ikka.
VastaKustutahmm. ei tule meelde. Ma arvan, et ma alati ootangi, et ma olen loll.
VastaKustutaMhm, mul on ka vaikimisi seadistus, et niikuinii olen loll. A sel moel on ennast palju kergem üllatada, sest mõnikord ei ole ju.
KustutaMa lisan oma kommentaarile juurde, et etteplaneerimata lollust loomulikult juhtub üsna regulaarselt. Mingitel varasematel aegadel ma olen seda häbenenud. Mida aeg edasi, seda vähem häbenen ja loll olemine on hakanudki vaikeseadistuseks muutuma. Üllatab lihtsalt see, et ikka ja jälle ma leian uusi valdkondi, millest mul polnud enne õrna aimugi, milles jälle loll saab olla.
VastaKustutaVastukaaluks tekivad (nagu Kaamoselgi) hetked, mil ma üllatavalt ei ole loll, vaid targem kui teised. Olen sel puhul mõnikord isegi ära maininud, et olen ise ka üllatunud, KUI tark ma olla võin!
Kokkuvõtteks võib öelda, et tarkust terahaaval natuke on, aga teadmine oma lollusest kasvab ajas ja ületab juba ammu tarkuse.
Huvitav.
KustutaMinu areng on olnud hoopis teistsugune.
Ma arvasin kogu aeg rongini välja, et ma olen loll (lisaks kõigile muudele puudustele. Kahes asjas tunnistasin end heaks: püsivus ja võime mitte viriseda, vaid esilekerkivaid probleeme ära lahendada).
PR toimus suurem ümberhindamine umbes kõiges ja leidsin, et sittagi, ma olen lisaks võimele probleeme lahendada ja intelligentsusele päriselt ka üsna hea mõtlemisvõimega.. See-eest on maailm TÄIS uskumatuid idioote ja mu võimetus neist aru saada ei ole "nad esindavad mulle kättesaamatut tarkust" vaid nad lihtsalt ongi padulollid. Trumpi esimesel valitsusajal tegin endale selle selgeks. Inimesed ongi lollakad. Nagu - mitte 100 või tuhat või miljon inimest. Aga meeletu hulk on täielikult mõtlemisvõimetud (vt "valitigi trump presidendiks) ja KÕIK on kohati lollid.
Mina olen peaaegu tark sel taustal ja kindlasti mõtlen ma oluliselt hästi.
Ehk ma ka ei häbene, kui ma loll olen. Aga sellest, et sai loll oldud, ma isegi ise ei saa aru enam. See äädikase masinaga kohvi tegemine ei üllatanud mind raasugi. Aga kuidas K ja mõni teine sellele reageerisid ("mõtlesin öelda, et loputa ka, aga arvasin siis, et see nii ilmne!"), et naljakas hakkas ja jagasin =)
Ei, ei usu, et mõelda, kui loll ma olen, kuidagi mulle endale kasulik oleks. Ma mitte ei üllatunud vanasti, kui ma mõnes asjas hästi mõtlesin, vaid arvasin, et no see iseenesestmõistetav, kõik suudavad seda. Mina olen ikka loll mis loll. Mõttetu inimene. Ja samas teised kiidavad targaks, mis neil VIGA on?!
Aga mõelda, et olen rumal, oli ise viga.
Ma ei tea, miks Kaamosel, Lendaval ja notsul (notsul!!!) on vaja niisugust valeteadmist enda sees hellitada, aga ok. Suured inimesed, ise teate, mis teete.
Enda lollust on kindlasti võimalik tuhandel eri viisil tajuda. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu enda lolluse taju tähendab mõistmist, et maailm on liiga suur ja kirju ja hoomamatu, et ma iial mingitki olulist osa suudaks sellest mõista. Minu tarkus hõlmab ainult pisikesi killukesi. Ajas muutunud on see, et ma ei häbene enam oma lollust (nii palju). Olengi väga paljudes (teiste jaoks iseenesestmõistetavates asjades) loll ja see ei kahanda mu väärtust. Ma võin vabalt oma lollust välja näidata, mingil müstilisel kombel muudab see vabadus mind tervemaks ja terviklikumaks.
VastaKustutaInimesed, kes kardavad oma lollust tunnistada ja välja näidata, on natuke hirmutavad mu jaoks. Kramplikud perfektsionistid, nartsissistid ja muud psühhopaadid ja sotsiopaadid.
Heh =) Muidugi on maailm liiga suur, kirju ja hoomamatu, et ÜKSKI inimmõistus sellest mingit olulist osa hallata suudaks =)
KustutaJah, ja ma ei pea kõike teadma ja suutma, ma olen inimene ja see on HEA asi. =)
Hämmastavalt palju on inimesi, kes häbenevad seda, et nad kõiki maailma asju ei tea. Ja ei julge küsida. Kasvõi koolipingiski (täiskasvanuid mõtlen) või kusagil kursustel on hädas, sest otsekohe ei teagi kõike ja otsekohe ei tule kõik käelist oskust nõudvad asjad välja. Katastroof, sest ei teagi ja ei oskagi juba enne.
KustutaMa ei mäleta, kui mitu korda ma koolis (mäletatavasti käisin viimasel 2 aastal koolis) pidin kaasõpilastele meelde tuletama, et selleks me seal olemegi, et õppida neid asju, mida me veel ei tea ja ei oska.
jah, sama lugu, mis Lendaval. See ei tähenda enda halvustamist, see tähendab õigupoolest lahkust iseenda vastu, sest kui midagi oma lollusest untsu läheb, nagu varem või hiljem paratamatult juhtub, siis ei ole iseenda peale pahane, vaid ennem juba saab nalja.
KustutaJa seesama lahkus ja oma lollusega leppimine aitab õppida, nagu Lendav järgmiseks ütles. Ma olen vahel sattunud õppima nii, et kõik teised on edasijõudnumad ja mõte, et ma tohin küll loll olla, aitas seal püsida ja frustratsiooniga toime tulla.
ja see aitab ka abi küsida neis asjus, mida endal ei õnnestu ära õppida või mille õppimine oleks mõttetult ressursikulukas, kui kõrval on inimene, kellel tuleb sama asi vasaku jalaga ja pimesi välja.
KustutaLoll olemine jätab ruumi õppimiseks. Kogu aeg tark olemine võtab selle vajaduse ära, aga kui ma tunnistan oma lollust pean ju muudkui uusi asju avastama ja juurde õppima ning see tähendab elus olemist.
VastaKustutaSee, milles ma loll pole on mingi valmis asi, mis on on nagu nurk maailma poole püsti. Loll koht on tühi, selle täitmine aitab mul end maailmas kinni hoida.
Ega jah. Õppida mulle ka ei meeldi. Õpin aint, kui vaja on, ja teoreetilist õpet üldse ei tunnista. Teoreetilisd asjad kas jäävad ise külge, sest tahtsin järgi vaadata, sest huvitav, või mõttetu tegevus, nagunii unustan.
Kustutama ei suudaks ka neid asju, mida otse vaja on, õppida, kui ma keelaks endale olukordi, kus ma võin end lollina tunda. eriti just praktilistes asjades, sest see on tegelikult minu üldine nõrk koht. Kõik käegakatsutav on raske.
KustutaMulle õppimine meeldib. Õppimine tähendab, et ma kogesin midagi uut. Kui ma mitte midagi uut ei koge (tee, proovi, katseta, uuri), siis on tunne, et vaim viskleb surmaagoonias. Mõnes mõttes on ka see suundumus iseenesest loll - mul mees ikka vahel naljaga pooleks ütleb, et "sa tee neid asju, mida sa juba oskad, kulub vähem aega ja jõudu", aga ma ei saa. See on IGAV! Igavus on surm.
VastaKustutaHuvitav.
KustutaMul ei ole kunagi igav.
Nagu ... lapsena mäletan, end ütlemas, et see on iiigav - aga isegi siis ei olnud tegelt igav, ma lihtsalt ei tahtnud koristada, mis on hoopis teine asi.
Igav on see, kui ma teen ühte ja sama asja tuhat korda sama moodi järjest. Ja ei, ma ei mõtle olmelisi asju, kohvi keetmist vms. Mõtlen neid tegevusi, mida võiks nimetada tööks. Mäletan, kuidas kunstikast (õppisin nahkehistööd) saadeti ettevõttesse praktikale, kus anti kätte kellegi teise tehtud kavand ja ülesanne teha selle järgi 10 võtmehoidjat. Esimene oli huvitav, sest ma polnud seda teinud. Teine oli ka veel talutav, aga kolmandast alates oli puhas piin, sest miks ma pean seda tegema, ma olen seda juba teinud!!! Ja nii kogu elu. Kui ma ei saa pidevalt midagi katsetada ja leiutada, siis ma lähen katki. Katsetamine ja leiutamine aga eeldab tihtipeale juba eos, et selleks tuleb mingeid uusi teadmisi või oskusi hankida. Kui mind panna tehasesse liinitööliseks, siis ma saan väga ruttu otsa.
KustutaMa arvan, et sarnane tung ajab inimesi näiteks reisima iga kord täiesti uude kohta, aga kirjeldab ka hulle pidurdamatuid teismelisi, kes otsivad järjest uut ja põnevamat närvikõdi (ehk siis põnevuse pärast tehtud narks, pättused jms). Oletan, et suur hulk loovinimesi on sellesama uudsusevajaduse küüsis. Teha (luua) midagi, mida pole veel varem olnud, nähtud, kogetud.
KustutaKoondnimetus: dopamiin.
Haha =)
KustutaEga mulle reisida ka ei meeldi.
Mu elus on pidevalt liiga PALJU kogemusi, mitte liiga vähe.
KustutaKui on vaja, ma saan. Näiteks kontserdi pärast võõrasse linna kodida.
Või Linuxit kasutama õppda.
Või migit taotlust kirjutada, CV-sid saata, tekitada endale ootamatuid olukordi.
Aga ma ei TAHA seda teha. Vajaduspõhine.
ot, sis sul pole pmst elus mitte midagi, mida sa lihtsalt tegemise huvist teha tahaks? ainult inimsuhete nimel?
KustutaSealjuures on omamoodi vastuoluline, et paljude uute asjade suhtes ma olen tõrjuv ja alalhoidlik. Mingid väljastpoolt tulevad ootamatused on rasked taluda. Väljastpoolt tulev sund midagi uut ära õppida (programmide uuendused on saatanast jne) tekitab hirmsa vastuseisu. Tahan uusi elamusi ja kogemusi, aga ainult neid, mida ma ISE olen otsustanud! Üleüldse igasugune sundus tõmbab kohe piduri peale.
Kustutanotsule: ei kirjutada ikka tahan. Iseasi, et kui selle peale tuleb inimsuhetes hästi, on rõõm umbes 8 korda suurem. Teised ka said sellest midagi, jai!
KustutaSüüa meeldib teha.
Aga kui teistele ka maitseb, kordades suurem rõõm kui ainult endale maitsvat teha. Kaasa teha ja teistele anda - jee.
Koera meeldib jalutada. Ja et koerale ka meeldib on topelttore (mitte kaheksa korda parem) =P
Muusikat meeldib kuulata, aga kui keegi ütleb, et oh, lahe lugu, olen nii rahul, nagu oleksin selle ise teinud.
Jne.
Vbla mastrubeerimine on kõige rohkem iseenda rõõmustamine =P
Aga üldiselt kui teisi inimesi ei oleks, ma oleksin TÄIESTI teistsugune ise.
Aa. lugesin kaua ka ainult iseenda jaoks. Aga kui hakkasin Loteriise ja Goodreadsi muljeid kirjutama, tõusis ka mott.
Lilli Luugile kirjutasin lugemismulje-jutt-kirja.
Ta kirjutas vastu, et siukeste lugejate pärast tasub kirjutada, aitäh.
Läksin nii õnnelikuks, et lugesin seda jutt-kirja veel tosin korda üle.
Inimsuhted on kahtlemata ülimad kõige muu üle =)
(Issand kui isekas, et end tappis, oma lastele üldse ei mõelnud ... kuidas nad ÜLDSE aru ei saanud???)
Lendav: ma ei salli sundi, aga olen end harjutanud vastikust alla neelama. Kui on vaja, on vaja. Aga ise otsida ainult iseenda pärast .... no vahel ma olen üksi kontsertidel käinud. Ja kinos.
Võib vist öelda, et kui muljeid on korraga palju oodata, ma ei suuda veel teiste inimeste eest ka hoolitseda. Aga kui nad on seal, ma kohe hoolitsen.
mul tuli kirjutamisega kohe ette see, et sa vahetad ju ka kirjutades universumeid, mitte et mõtled ühe maailma välja ja siis lased selles muudkui lugusid edasi. See tundub nagu sama nähtus, mida Lendav kirjeldab.
KustutaSeda küll, jah. Kui ma olen loo kirjutanud, ma ei taha sama lugu enam uuesti teha =) Kuigi ma võin sama maailmkorda kasutada - kuskil kaugel teises kultuuriruumis, kus kehtivad osalt samad reeglid.
Kustuta