Teisipäev, 13. september 2022

Uh, need tunded!

On täiesti hämmastav, et mus peitub nii palju lootust!
Kõpitseda oma lugusid, et "Loominguga" õnne proovida, ei tundunud veel üleeile teema. Aga kuidagi ajas mus juuri teadmine, et Udo Uibo, Teh Vanameelne Mees, ei ole enam "Loomingu" peatoimetaja, äkki Indrek Mesikepp on natuke vastuvõtlikum ... ja siin ma olen, läbi lugemas, parandamas ning lootmas.
Jaa, alati on parandada. Mida ma õieti mõtlesin, arvates, et kirjutan valmis ja on hea??? Olgu, see oli tunde pealt, tunne oli hea.
Vaadake, kuigi ma olen aastakümnete jooksul õppinud oma halbade, kurbade, meeleheitlike, masendunud jne tunnetega toime tulema, sest ON VAJA, mul ei ole üldse kommet ega harjumust mitte usaldada oma positiivseid tundeid. Nende üle mõelda ja neid vaos pidada. 
Positiivsed tunded on imeline aare, neid tasub ainult üles peksta ju?!
Ainult et kui pärast tuleb pettumus, on see räme. 

Räme.

Ühtlasi tõden, et isegi too lugu (vanast ajast, mingi 5 aastat vana), mille omast arust olin juba nii heaks teinud, kui andis, nii heaks, kui andis, paari aasta eest tegin ta veel paremaks ja ümber ju - vajab ikka veel parandusi. 

Ma küll arvan, et mul on edaspidi meeles. 
Aga siiski. 
Kui ma jälle hakkan siin kirema, et kirjutasin nii hea asja, võib mulle vabalt öelda, et see on kindlasti hea, AGA mitte täiuslik. Oota paar nädalat, no paar päevagi, ja siis vaata uuesti - sul on endal hea meel, kui mingi asi pooleteralisena välja ei lähe, ja no viimistletuna on suur võimalus, et teistele meeldib ka rohkem.

Sest ma arvan praegu küll, et vähemalt ses osas on nüüd meeles mitte tunde pealt arvata, et ONGI JUBE HEA ASI kirjutatud, ent ega ma tegelikult ju ei tea, kuidas läheb.
Ma ei ole rõõmu, innu ja vaimustuse ohjamises eriti kogenud.
Muide, seepärast olin ilmselt vanasti ka nii hea armuja - et ma TEADSIN küll, et armudes lähevad inimesed jaburaks, ilmselgelt mina ka, kuid iga kord, kui armumisest ka suhe tuli, oli pärast (väga pärast, ma kipun kaua armunud olema) shokk.
Umbes kaks aastat peale suhte lõppu see tuli.
Arusaamine, et mu prillid olid NII roosad, ma nägin NIIIIIIIIIIIIIIIII mööda, kuidas nii valesti hinnata üldse võimalik on, võinuks anda mulle vihje, et mu positiivsed tunded on täiesti kontrolli alt väljas. Aga kuna ma lihtsalt PR enam ei armu, mul ei olnud vajadust sel teemal mõelda rohkem kui "nii hea tunne ikka!" kui Sanji ja Zoroga korraks näkkas. 

Nojah. Nüüd siis mõtlen. 
Mõtlen, et häid tundeid tuleb ka valvata. Kusjuures viha osas sain sellest aru juba ammu - et võib vihastada, vihastamise mõnu on oluline, aga EI või inimesi lüüa, tõugata, sakutada vms kehalist selle käigus. 
Ega ma ei ole päris kindlameelne ses osas olnud. Pikk aeg viimase teistele põhjustatud häda järel vahet - ja enam ei olnud sisemuses hoiatust "MITTE INIMEST!" Aga pärast seda, kui jõe ääres koerakartjale peaaegu kallale läksin, meenus.
Ma olen vahepeal veel kehaliselt võidelnud (vt nt vastu astumine naisepeksjale), ent kuna mina kordagi teisele viga ei teinud, ainult mulle tehti, mul ei tulnud meelde, et EI TOHI. Aga kuna koerakartja-mees, kui ma tema juurde trampisin, üldse vastu agressiivne ei olnud, vaid tõmbas tagi üle pea ja teeskles surnut, leidis aset vaimuselgushetk. Et mis ma siis nüüd teen. Oi. Oioioi! Ning nüüd on taas meeles, kuidas löö ASJU, räuska, trambi ja sisise, aga ära mine füüsiliseks, väga väga naine! 
Ma olen piisavalt hirmuäratav selletagi. 

Njah, aga hoida vaos indu, vaimustust, hellust ... ses osas pole ma üldse osav. 
Kurat, ma isegi ei teadnud, et nii oleks vaja teha. Kõik see "võta asju nagu nad tulevad, ära eelda" sai mult ainult kurje mõtteid, sest kui ma ei eelda, et jama pole igavene, on tulemuseks lihtsalt meeleheide ju? Aga et vahel eeldan häid asju ja need ei juhtu ning siis on HALB? Jah, see juhtub isegi MINUGA mõnikord! Oi, et nõnda saab, oli üsna ootamatu avastus. 
Kuigi minu meelest meeleolu talutavana hoidmise võti pole "ära eelda!", vaid "tunded ei ole alati päris usaldusväärsed, anna aega rahuneda!" 
Kui elu näib roosiline tulevat, ei tähenda see veel, et peaks edasi tormama, jõudmaks nende roosideni. Naudi seda, mis on, ja tasapisi jõuavad mõtted tunnetele järele. 

Välja arvatud viha korral. Viha peale tulles küll ei tasu rahuneda ja oodata :D
Vihastada tasub kohe, muidu on hiljem lihtsalt piinavalt kahju kõigi tegemata tegude, ütlemata sõnade jms pärast.
Ei, ma olen ka neid meeme lugenud, kus öeldakse täpselt vastupidist. Et jäta vihahoos ütlemata ja siis pärast on nii tore, rõõm ja õnn.
Eip. Proovitud, väga korduvalt. 
Mul on "jätsin vihahoos ütlemata ja nüüd ketran juba teist aastat peas, mida oleks ikka võinud öelda ja kuidas talle näidata, et ta minu meelest täiega nõmedasti tegi". 

Mulle MEELDIB vihastada. 
Päriselus.
Netis see millegipärast ei toimi. Või noh, kui ma vihastan, on ikka tore, ent enamjaolt ma mitte ei vihasta, vaid mul tuleb ahastus teemal: "Nad ei saa must aru!" ja see ei ole üldse tore tunne. 
Kõige halvemate top kolmes sees.

Nojah, aga nüüd ma parandan jutte ja see on jälle hea tunne =P Nad tunduvad nii palju paremaks minevat, täielik rõõm.
Püüan mitte liiga indu täis minna ainult =)

2 kommentaari:

  1. "tunde pealt arvata, et ONGI JUBE HEA ASI kirjutatud" ei pruugi tegelikult isegi siis vale olla, kui settimisvajadust möönda - kui võtta nii, et "jube hea asi, lausa nii hea, et on mõtet edasi arendada, kui ta paar nädalat settida saab".

    pmst "nii hea, nagu hooga kirjutades üldse olla saab".

    Vihastamisest: mu kogemus näitab, et kõige paremad konfliktilahendused tulevad siis, kui ma ei jäta väljendamata, AGA selleks, et ma päris adekvaatselt väljenduks, ei tohi mul kõige suurem viha peal olla.

    Sest kõige suurema vihaga ei ole mu esimene impulss mitte oma tundeid väljendada, vaid teha teisele võimalikult palju haiget, isegi kui see jutt, mis ma suust välja ajan, on vale isegi mu tunnete mõttes. Siis on ainus tung lüüa sinna, kus on kõige valusam ja mis ei puutu vbla üldse tüliküsimusse. Ja tung teha seda veel võimalikult ebakonstruktiivselt, põletades kõiki sildu. Tung teise inimese valu, mitte iseenda heaolu järele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaah, just =) "Kindlasti ongi väga hea, aga ära hakka seda kohe kuskile saatma, settimisaega on ka vaja, kõigele!"

      Mul seda vihaga võimalikult rohkem haiget tegemist ei ole üldse =)

      Selgelt hormoonide alatalitlus jälle. Aga minu viha TEGELIKULT on ikkagi ka konfliktilahenduse suhtes negatiivne, sest teised inimesed (mu lapsed, K, kui ta veel oli) hakkavad mind kartma ja ei reageeri mitte viisil "probleem tuleb lahendada!" vaid viisil "kuidas Triinu maha rahustada".
      Ja kuna ma nende rahustamise peale vihastan veel eriti, ei ole ka see üldse produktiivne.
      (Miks ma eriti vihastan - sest lepitamine kipub olema formaadis, mis paneb mu enda rõvehalvasti tundma. Tead küll, "võta elu nagu on, ei tasu vihastada, tasa-tasa" jms. Lapsed tunnevad mind nüüdseks paremini ja eriti Poeglaps suudab leida pädevamaid strateegiaid, me oleme nendega rääkinud ka, et mida tasub öelda, mida ei tasu - aga üldiselt hakkavad inimesed mind kartma ja mingit mõistlikku lahendust ei sünni.)
      Aga mu jaoks hetked, kus ma vihastan, ei olegi enam konfliktilahenduse otsimise omad. Kui on probleem, mis tuleb lahendada, siis käivitun täiesti teisiti, kui "miks sa mind sedasi kohtled???" juhul. Need on täiesti eraldi taskutes teemad. Ma ei vihasta tegude või faktide peale (OMG, magas teise naisega, OMG, sai halva hinde, OMG, varastas, OMG, ületas palju kiirust), ma vihastan, kui teine väljendab hoolimatust ja julmust teiste inimeste (muuhulgas vbla ka minu) suhtes.
      Selle peale on mu süütenöör lühike, muidu on nii pikk, et ma enamasti ei süttigi.
      See, mida inimene TEEB, on täiesti teisejärguline selle kõrval, mida ta sinna juurde MÕTLEB.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.