Pühapäev, 11. september 2022

Mida kivi näeb

DISCLAIMER: Üldse pole mõeldud neist, kes mu juttu avaldada ei tahtnud!

Ma mõtlen ... mida? jaa, jätkuvalt tegelen iseendaga - ma mõtlen, et arvestades mu loomupärast õnnetust, oleks kuidagi loogiline, kui ma ka näeksin ümberringi peamiselt halba. 
Aga üldse nii ei ole. 
ÜLDSE. 
Mul seepärast jäi teema ette, et üks mu fb-tuttav rääkis seal kurjalt, kuidas tal on imeväike koer, aga nii väikest kakakotti pole olemas, ja seega ta korjab oma koera järelt koristades sinna ka teiste koerte kakat ja kurat, koeraomanikud, koristage oma sõltlaste järelt!
Ja noh. Mul ei ole imeväike koer, aga vahel ikka teiste koerte kakat ka koristatud. Kotti mahub ju kõvasti, käsi on mul väike, kuid mitte NII väike, oi näe, siis on koristamata junnid - muidugi ma võtan need ka.
Mul ei ole tulnud pähe selle üle kaevelda. Vahel juhtub et jääb kaka maha: on pime ja ei näe või on kotid otsas või lihtsalt tõesti üldse ei jaksa praegu koristada - ja see on okei. Ei pea olema täiuslik keegi. Lihtsalt on vaja parimat tahta, sellest piisab vägagi.
Mul on ka vahel juhtunud mittetäiuslik olemist. See pole ju teema, ma ei ole kellegi peale KURI seepärast. 
Küll aga panen ma tähele, kuidas alatihti - ALATIHTI - kui ma panen koerakakakoti prügikasti, on seal mõni kakakott juba ees. 
Miks ma tean: ma tunnen kottide välimuse ära. Kuigi ma ise korjan kakat vahel saia tühjakssaanud kotti või puuviljakottidesse, ma tegelikult tean, millised need kakakotid on, mida poes müüakse. Tean ka, et enamik inimesi (mulle arusaamatutel põhjustel) ostab asja jaoks spetsiaalselt mõeldud tooteid.
Ma, muide, ostsin ka, kui biolagunevad kakakotid olid ainult veidi kallimad kui tasuta puuviljakotid, mille sees nagunii tomateid koju toon, ja kui mul raha oli, ostsin mõnd aega ka kalleid biolagunevaid kotte ja puuviljakotte taaskasutasin puu- ja köögiviljade jaoks. 
Ent ma loen pakendeid. 
Ma tõesti ei tea, kust see harjumus alguse sai, kuid ma loen neid. Kui kotid, mida ma olin ostnud kui "biolagunevaid", olid poes ikka selle sildi all müügil, ent pakendilt oli biolagunemise kiri kadunud, solvusin rämedalt. Ja siis oligi valida, kas osta biolagunematuid kotte või kalleid biolagunevaid.
Ausõna, ma usun, et keskkonnale on kasulikum, kui ma kasutan ära majapidamises nagunii üle jäävad leiva-, saia- ja puuviljakotid, kui ostan sitaks kalleid eraldi väljaheitekotte, mis nagunii nüüd mu ostujõust väljaspoole ka jäävad. 

Oot. 
Ma ei pidanud üldse sellest kirjutama ju!!!!!
Hoopis sellest, kuidas ma näen head, mitte halba, ja ikka on mu elu nii sitt!

Inimesed koristavad oma koerte kakat. Panevad välja "võta tasuta!" õunakaste. Lasevad ülekäigurajal üle tee, kuigi ma ei ole kunagi see tüüp, kes astuks suvaliselt sebrale, sest "Mul on see ÕIGUS!", ma ootan vajadusel täiesti rahulikult. Aga auto peatub ning mina naeratan, tänan, lähen üle tee.
Inimesed aitavad, annetavad, hoiavad ja kuigi alati leidub kaeblejaid ja kurjustajaid, normaalseid on palju rohkem. Vanamehe kohta, kes sõimas mu läbi, sest mu koer võib pissida ta maja ette (korrusmaja, 5 korrust, ta sõimas rõdult, ja oi, ma hakkasin vastu - mis hämmastas teda maapõhja, küsis: "Purjus oled vä?"), on 40 inimest, kes kiidavad koera välimust, sõbralikkust, üldist ilu.
Selline umbkaudu-suhe negatiivsete ja positiivsete kommentaaride vahel.
On inimesi, kes tänavad, kui näevad mind koera kakat koristamas. (Üks naine ütles Poeglapsele selle tegevuse juures mõned aastad tagasi: "Jumal õnnistab sind!" Poeg oli väga hämmingus ja rääkis mulle, kuidas tal on väga veider ette kujutada jumalat, kes peab arvet: "Nii, tema koristas koerakakat. Teda õnnistan.") Õmbleja, kes ei tahtnud mu koti lukku vahetada, ütles, et Selveris asuvas kingsepatöökojas nad vahetavad lukke, neil on masin. Mõni inimene annetab mulle. Neil Gaiman vastab tumblris küsimustele. On olemas fb-grupp "tasuta asjade turg" ning raamatukogus on mahakantud raamatute riiul, kust ma olen juba neli teost koju toonud aastate jooksul.
Keegi ei saa sellest midagi kasu - me lihtsalt oleme toredad.
Oh, ja kunagi - vanu imelisi lugusid on veel, aga seda kogemust ma pole jaganud ja praegu tuli meelde - ma tellisin sukkpükse. Firmal oli nunnu nimi Appi, sukad ja mulle jubedalt meeldib, kui mu sukkpükstes on protsent-paar-kolm naturaalset kiudu. Nende omades oli ja kui ma olin umbes kolmanda tellimuse ära saatnud, olin ühtlasi nii hurmatud, et kirjutasin neist ja nende sukkpükstest luuletuse.
No olgu, värsid. 
Alles pole ning mul on meeles ainult viimane rida.

"... ja sukad, appi!"


Saatsin neile fb-sõnumina. Sest olgu nad ometi rahul, et teevad mulle naturaalse lisandiga sukkpükse müües head asja!
Ja saate aru.
Nad saatsid mulle seepeale ühe lisapaari tasuta. Enne veel küsisid, et mis mudelit ma eelistan ja mis suurus sobiks.
Olgu, see firma kadus varsti ära ja ilmselt neil oli juba siis: "Peame toodetest lahti saama, teeme suured allahindlused ja värki," aga siiski! Nii lahe žest!

Oma lammaste juurde tagasi tulles: aga millegipärast ei tee maailmas ilu nägemine mind üldse rõõmsaks. (Jah, mhmh, mida te seal teraapias üldse saavutada üritate?) Ma olen lihtsalt väga õnnetu, löödud ja haavunud neil kordadel, kui inimesed ei ole ilusad ja head, vaid mölakad. 
Et ma TEAN, et inimesed on inimesed, meenutan endale, et lollakad, üritan end mitte neil haavata lasta, ei muuda kuigivõrd, mida TUNNEN. 
Suudan võtta rahulikult, kui inimesed ei ole ilusad ja head, on neutraalsed.
Aga kui on mölakad, mul ikka lööb vahel pildi ees kõikuma.
Sest kui ma ei ole end seest piisavalt kõvaks teha suutnud, kui mul ei ole piisavalt pohhui, mind tabab see ootamatu löögina. Turvist pole ees, otse pehmete kudede sisse ja emake maa kui hirmus. 
Jah, ma TEAN niigi, et nad ... on, nagu on.
Teadmisest ei ole abi. Ja ei olegi. Need asjad ei käi nii. 

Mul on mingi ebamäärane kahtlus, et kuna mu hormoonieritus on napp, ma olen ebateadlikult end läbi elu treeninud märkama head.
Et häid hormoone saada.
Need, kes märkavad halba, kes kaeblevad, kurjustavad ja ei ole rahul, kalduvad kõik olema rõõmsad karmid loomused. Sellised, kel ei ole vaja häid hormoone saada, neil on neid niigi küllaga. Vahel juhtuvad kurvad asjad, niis nad on hästi kurvad, aga poole aasta pärast juba õitsevad jälle täiega, nagu polekski midagi olnud.
Enamasti on nad naised, muide. 
Mitte ainult, aga enamasti. 
Säilenõtkus ... ma ei ole päris kindel, et see on hea asi, tegelikult. Inimesele endale küll, selles ma ei kahtle, aga minu arvestuse järgi ei ole nad teiste suhtes väga toredad inimesed. On sellised: "Mulle ei meeldi, et nad sedasi teevad, ärgu tehku!" ja mina olen: "Mis see sinu ASI üldse on, mida teised teevad? Kui teistmoodi oleks parem, teed äkki ise paremini omas elus, ja maailm saab parem?"

Kui on vaja kaitsta oma prügikasti võõraste hirmsate kakapanijate eest, minu moraal üldse ei päde.
Ei, seal minu oma sees on ka koht, et teine teeb valesti. On olemas küll. Siis võib kära teha ja pahameelt väljendada. Lihtsalt "valesti" peab olema väga valesti.
Kui löön võõra prügikasti ümber, ma näen teravat reaktsiooni sellele loogilise ja õiguspärasena. Aga kui ma panen prügikasti prügi ...

Ükski teraapia ei saa mulle õpetada, et inimestel on õigus mölakas olla. Ma TEAN, et on. Võibolla isegi seaduslik õigus.
See ei muuda karvavõrdki mu TUNNET, et on halb ja kurb, kui nad mölakatena käituvad. 

9 kommentaari:

  1. Ma ei ole kindel selles hormoonide ja heamärkamise suhtes. Hormoonide poolest kvalifitseerun ma tõenäoliselt selleks "rõõmsaks karmiks loomuseks", aga olen end kas hoopis teistel põhjustel head märkama treeninud või siis mul lihtsalt veab täiesti treenimatult ja teenimatult sellega, et head asjad jäävad ette.

    Aga ma tean inimesi, kes märkavad kergesti väikesi ärritajaid, kes tülitsevad nii kerge vaevaga, et mulle täielik müstika (minul jäävad tülid alati pikalt painama ja ma mõtlen siis, et huvitav, kas neil ei jää, ja kui jääb, miks nad seda siis endale teevad?) ja mõnel konkreetsel puhul, keda ma lähemalt tean, ei ole nad kerged rõõmsad haavamatud muretud, vaid pigem ... käivad ringi, okkad püsti, sest miski on neile kunagi õpetanud, et väljastpoolt tuleb alatasa midagi karmi ja kurja ning ennast tuleb selle eest igaks juhuks kohe esimese torke peale kaitsma hakata, et keegi midagi veel hullemat ei teeks.

    Seda tüüpi inimesed kalduvad ka üle mõtlema ja üle tõlgendama - keegi ütleb möödaminnes midagi ja sõnastab kogemata hooletult, ja siis sedasorti inimene loeb sealt välja, et talle öeldi halvasti. Või siis kui üldse tagasisidet ei saa, loevad põhjuseks, et "ju mu töö meeldis kõigile nii halvasti, et kõik väldivad teemat".

    Ma ei kujuta neid reaktsioone ette, ma olen mõnel sellisel puhul neil kätt hoidnud ja niiviisi otse kuulnud, mis loogika seal taga on.

    Tajuvad maailma ohtliku ja vaenulikuna, sest mingis eluetapis on see maailmataju neil põhjendatud olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need ei ole need, kellest mina räägin =)
      Mul on püsti ees just need loomused, kes on alati rõõmsad, muuseas ka alati vähemalt minu nähes sõbralikud, aga kel on KAEBUSI teeninduskultuuri, koduõppekorralduse, koerakaka, autoparkimise, ostetud latte või mingite muude asjade kohta, mis mulle meelde ei tule.
      Sest neid on nii palju olnud.
      Mitte ülemõtlemine ja ületõlgendamine, vaid lihtsalt: "Miks on halvasti, see on ju halvasti korraldatud, olete nõus!?" või "inimesed teevad nii halvasti!" (vahel teevad nad oma tööd halvasti, vahel lihtsalt halvasti.)

      Muuseas on need minu omad ka inimesed, kes teenivad minust umbes 30 korda rohkem ja _müüvad_ oma või oma laste kasutatud asju. Vahel on nõus ka vahetama, sest whoa, lapse jalg on jälle kasvanud ja see selgub otse enne esimest septembrit. Vanade müügiraha eest aga uusi jalatseid (millegipärast, nördimus) osta ei õnnestu.

      Sina ei ole selline.
      Minu meelest sa ka ei kirjelda selliseid.

      Või noh. Vbla on nemadki kunagi väga haiget saanud. Inimeste ajalood on keerulised. Aga mõnesid suuri haigetsaamisi ma ju isegi tean ning minu meelest ei mõjutanud need noid inimesi pikas perspektiivis kuidagi.
      Ja muidugi ma üldistan - üks ere näide ja mitmed "tundub, et tema mahub ka sinna kategooriasse" juhtumid.

      Agagagaga! inimesed, kes ei ole sellised rõõmsad ja karmid, aga on mõnevõrra neurootilised, kipuvad ikka väga palju rohkem kaebama kui ... noh, mina nt =P See on hormooniteooria poolt.
      Sina ei sobi sinna raasugi =P Sest sa ei kaeble ÜLDSE. Vähem kui mina =P

      Krt ... see asi nõuab veel mõtlemist.

      Kustuta
    2. mul on vahel kahtlus, et äkki ma kaeblen liiga vähe. Et tegemist on toksilise positiivsusega ja ainuke hea asi, et ma ei püüa seda (eriti) teistele rakendada, vaid ainult endale.

      Kustuta
    3. ... mis võib olla paheline seletus sellele, miks ma kipun kurbade inimestega hästi läbi saama: nende kaudu saan ma neid tundeid tunda, mille ma iseendas ära blokin.

      Kustuta
    4. sarikommenteerin: a sis on veel see nähtus, kus inimene EI kaeble suurte, vaid ainult väikeste asjade pärast.

      keegi tegi hiljuti kuskil inglise kultuuri üle sellist nalja, et kui inglane sulle ütleb, et horrible ja disastrous jne, siis on juttu millestki sellisest, et tee oli vale temperatuuriga vms. Aga kui ta ütleb "well... could be better", siis on asi päriselt tõsine.

      Kustuta
    5. See muidugi sobiks mulle teoretiseerimise koha pealt =)
      Aga ma püüan mitte minna kergema vastupanu teed, vaid ikkagi mõelda, mis võib idees valesti olla. Sest samahästi kui "notsu on imelik" võib ju olla ka "mina olen imelik" ja ma keeldun võtmast ennast ennenägematu veidrusena inimkonna hulgas - ma tahan olla loogiliselt seletatav =)
      Nii et ma mõtlen asja üle!

      Meil selgelt ON mingi väga suur ühine pind. Hormoonidega seda seletada ei saa, nende osas paistab asi "me oleme vastandid"-teooria (mis on sinult pärit) jube hästi pädevat. Ka 15 aastat tagasi paistis see välja, kui mina seletasin, et vaimustuse ´ja tõeliselt elamise" tunne on mulle elu mõte ja sain tollal umbes 15 korda säärast kokku, kui loendama hakkasin. Sina ütlesid, et sul on vaimustus umbes kogu aeg peal, raske on mitte kogu aeg selle harjal mingeid rumalusi teha, näiteks ennast katki, sest puhtfüsioloogilised vajadused tunduvad nii vähetähtsad.

      Ma olen siiamaani =O ses osas =) Nüüd veel palju rohkem kui siis, sest tollal ma lootsin, kuidas Kunagi Minul Näkkab ka - enam ei looda.
      Arvan, et kogu aeg on umbes sama kui on, sest ... sest ma olen mina ja sõttaminekuvõimekuse olen maha mänginud.
      Aga midagi on jube sarnast samas.
      Nagu - JUBE sarnast.

      Kustuta
    6. Jõudsid rutem lisada kui mina =)
      Aga jah, see suurte asjade üle mittekaebamine ja väikeste üle kaebamine - olen aru saanud, et nii on, nii tehakse. Rents tõi päris hea näite tookord -- kui ma kaebasin selle üle, miks inimesed kaebavad.
      Aga mulle ei ole see mehhanism päriselt arusaadav.
      Läheb kilda "tean, aga ei tunne ja unustan seega pidevalt ära".
      Ma ise kaldun pigem kilda, kus "minu probleemid, need on tegelt nii väikesed, sest KÕIK minu probleemid on väikesed juba definitsiooni järgi, et ei tasu neist rääkida" ja ma kaeban peamiselt metalt - miks inimesed väljenduvad valesti, nii raske on - ma saan vbla aru mõistusega, aga see teeb suure ringi sisse, miks nad kohe arusaadavalt otse väljenduda ei või?! Ja "miks inimesed tunnevad nagu tunnevad, käituvad joonelt, kas nende peades mõttetegevust üldse ei toimu?!" (hea iroonia, tegelt ma teen TÄPSELT sama - kui tunne on, selle üle mõtlemist ei toimu, lihtsalt mul on tundeid vääääääääga palju harvem).
      Ja muidugi "miks mind ei mõisteta?!"
      Aga otsekaebused ... ma ei tea. Mul on jätkuvalt tunne, et kui kodutu mees bussis haiseb, ei ole see kaebamiskoht, et vaene mina, pean haisu taluma, vaid vaene mees, peaks teda kuidagi aitama, aga endalgi raske, ma siis teen näo et teda pole. Ehk minu vajakajäämised, mida ma nendega ikka lehvitan. Või kui pidutsejad mu maja ees hõiguvad ja kolistavad, mul on: "Jee, neil on tore! Maailmas on midagi hästi!" ja pole ka kaebamiskoht.
      Rääkimata sellest, et pakk tuleb loodetud kolme nädala asemel kaks kuud - kõik teevad oma parima, ega nad MEELEGA ju ei venita. Pole nagu kaebamiskohta jälle.

      Kui ma ostan poest seenesalati, mis on kohe käärinud, vat siis olen pahane. Aga ka mitte niivõrd, et sotsmeedias kaevelda - lihtsalt kui mul on mingisugune tõestus, et täna ostsin (tshekki tänapäeval ei võta või kui antakse, alles ei hoia, aga vbla kasutasin kliendikaarti nt), lähen viin poodi tagasi.

      Kustuta
    7. ühisest pinnast - pakuks, et päris palju sarnaseid väärtusi (mitte muidugi identseid, mis tingib tuliseid vaidlusi, sest kõige kõvemini tahaks ikka vaielda sellega, kellega on juba suur ühisosa olemas), hoolimata erinevast temperamendist.

      vbla paar kogemata-sarnasust sinna otsa - sellised, kus eri põhjused viivad sama tulemuseni.

      Kristallkuul ei ole sulle vbla hea näide, sest ta kirjutab meeleldi just sellistest praktilise elu asjadest, mis jalgu jäävad. Aga mind fastsineerib tema juures just see, et temperamendilt ja kalduvustelt sarnaneb ta mõnega, kellel on minuga risti vastupidised poliitvaated - aga tema, näe, on suurtes küsimustes ikkagi minusugune liberast ja tolerast! nii tore, kui inimene ei ole liiga prognoositav.

      Kustuta
    8. Tunnen teatud kiusatust üles lugeda me sarnasusi =)
      Tagasi hoiab peamiselt kartus, et ma ei suuda piisavalt täpselt väljenduda. =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.