Teisipäev, 16. september 2008

Valikutest

Kui mina olin veel noor ja roheline ja üldse mitte Vana Naine veel, olin ma ängi alal kõva tegija. Mul on ette näidata ametlik depressioonidiagnoos aastanumbriga 2000 (millele järgnes aastane ravikuur), diagnoosimata depressioone palju aastaid siia- ja sinnapoole, lisaks pühholoogikülastused teismeeas, palju väga ängistatud (üldiselt kaunis sittasid) luuletusi, kaks suitsiidikatset (mis küll ükski haiglani ei viinud vaid nad ebaõnnestusid nii täielikult kui täielikult ühed suitsiidikatsed ebaõnnestuda saavad - peaaegu mitte keegi isegi ei märganud neid) ja lihtsalt väga kurbi elusündmusi ma siin üldse mainima ei hakkagi.


Ja oo! mulle meeldis oma õnnetuse sees püherdada. Mul oli terve ängifilosoofia KOOLKOND (s.t. mitu erinevat suunda, mida ma erinevatel aegadel kultiveerisin), mis andis mulle mõelda hulga mõtteid selle kohta, kuidas maailmas on nii palju inetut, kurja ja rumalat (eriti inimühiskonnas), inimesi on liiga palju ja nad on muutnud oma elu sõnnikurajaks hävingusse, elu on ette kirjutatud ja kui sa ettekirjutustest kõrvale kaldud, heidetakse sind välja ja see on Alatu ja Vääritu ja ma ei tahagi teha tegemist mingite tüüpidega, kes selles Alatus ja Vääritus Ühiskonnas ringi sahkerdavad ja kuidas ühest maheporgandikasvatajast on maailmale ja inimkonnale 28x rohkem kasu kui personalijuhist.

Ja kuidas kannatused õilistavad inimest ja halb elu tekitab meile väärtuslikke üllaid tundeid, mida valada loomingusse, ja kuidas kuna minu vajadused on väikesed, pole teistel üldse mingi mainimisväärt vaev neid katta. Kui nad seda aga teha ei taha, on tegu ilmse tõestusega maailma külmusest ja kohutavast moraalsest vaakumist jne jne jne jne jne.

See ei kõla praegu väga veenvalt, sest ma pole enam kaua-kaua veetnud oma päevi ja öid, et välja mõelda õigustusi õnnetu ja abitu olemisele, aga toona olid mu filosoofiad murdmatud. Kui keegi hakkas nendele väga kõvasti vastu vaidlema (stiilis "Miks sa arvad, et kui maailm sulle ei sobi, on viga maailmas?") sain ma lihtsalt vihaseks ja leidsin, et mis seal ka vahet, kui viga ka on minus, siis ma olengi selline hädine õnnetu klombike, mida peab kätel kandma, lilleke, keda peab turgutama, et ta ikka kenasti õilmitseks, ja tema on mõistmatu mudapea, kui ta seda pilgult ise ära ei taba. Ja kas talle see maailm siis meeldib või?! (Selle viimasega õnnestus absoluutselt igaüks vahele võtta, sest vähestele julgetele "Jaa"-vastustele järgnes selline maailmas parasjagu aset leidvate õuduste loend, et vaesekesed kõik kahvatusid ja kadusid.)

Tähelepanu! Selle sapise jutuga omaenda ängistatud mineviku kohta ei taha ma siiski öelda, et iga depressioonipõdeja on oma haiguses ise süüdi ning liibub selle külge kadedalt ja ihalevalt. Depressioon on salalik ainevahetushaigus ja kui inimesel on selleks pärilik eelsoodumus (nagu minul) ning teda tabavad hädad ja õnnetused, ei saa ebateadlik ja kogenematu kodanik teha suurt midagi, et depressiooni sattumist vältida. Pärast aga on omade jõududega juba väga raske ängi embusest välja rabeleda. Samas, inimene, kel juba on ängikogemus ja /või on ta saanud professionaalset abi (paganama tabletikesed võivad vahel väga kasulikud olla!) võiks edaspidi teada, millega ta riskib ning pingutada sellest kleepuvast kirstust eemalehoidmise nimel.

Kummalisel kombel ravis mu muidu ikka ja jälle naasvast ja end mu sisemuses sisse seadvast ängist terveks üks ränk saatuselöök. Õnnetu armastus on vastik, aga õnnelik armastus, millest ühel hetkel saab õnnetu, on veel umbes paar korda vastikum. Niisiis, istusin oma vanemate maakodus, 5. kuud rase, värskelt lahku läinud, ja ulusin nagu haavatud karu, tahtes kõike ümberringi puruks kiskuda, ja korraga tabas mind Valgustus.

Valgustus langes minu peale ning mina mõistsin: ei ole oluline, kui palju on teine pool siga olnud või kas tema mind armastab või mis on maailmas valesti, sest neid asju ei saa ma mitte kuidagi kontrollida. Valutada maailma pärast, mida ma parandada ei saa, on sama mõttetu kui valutada selle pärast, et täht, mille valgust ma öösiti näen, on tegelikult juba 100 000 aastat tagasi ära kustunud. Aga ma tõepoolest saan reaalselt kontrollida ennast, seda, kas mina armastan, teha ise omad valikud ja kui ma pärast ka vastu hambaid saan, olen ma vähemalt ise end juhtinud ja tean, et asi oli minu meelest pingutamist ja vastu hambaid saamisega riskimist väärt.

[Ma armastasin edasi, midagi isegi hakkas taas looma, aga peale päris pikaajalist vinduva suhte reanimeerimist stiilis "Kanüül ja 0-negatiivne tilkuma... hakkas hingama, hakkas hingama, väga hea! Ei, krambid! Süda seiskus! 200 W, eemale! Me kaotame ta! 300! Süda hakkas lööma! Aga ta oksendab! Ta lämbub! jne" tunnen ma, et kuigi asi OLI proovimist väärt ja vähemalt ei pea ma kahetsema, et MIKS ma küll ei pingutanud rohkem, tast asja ikkagi tegelikult ei saa. Aga see polegi antud juhul oluline. Oluline oli olla julge ja aus ja võtta vastutus enda peale, mitte togida maailma ja armastuse teist poolt ebatäiuslik olemise eest.
Alati ei olnud sugugi lihtne olla julge, mõelda hästi ja mitte vihasse või solvumisse vajuda, aga ma olen täiesti veendunud, et asi oli seda väärt. Tubli mina, tubli Vana Naine, ennast kiitmast ma EI väsi. =) Ja õnnelik elu on palju parem kui õnnetu elu.]

Niisiis: kui teil on ka oma ängifilosoofia ja armastus kannatuste vastu, siis laske käia, ise teate, mis teete ja mida tahate. Aga sinna juurde kaevelda ja ennast haletseda ei ole nüüd küll mõtet. Sest valik oli meie ja on ikka veel meie teha, kui ängist kõrini peaks saama. Õigustada ängis elamist on väga lihtne, aga selline elu ning õigustamine on inimese enda valik ja alati on võimalik ka teisiti elada.
Alati.

2 kommentaari:

  1. Minu meelest kaasneb nendele järeldustele jõudmine mingisse vanusesse jõudmisega (no ei pea just päris Vanaks Naiseks saama, aga nii umbes). Teismelisena, sh hilis- ja isegi üleajateismelisena tundub äng nii asjakohane ja õilistav ja puhastav jne. Aga nendest, kes ka suureks saades sellest lahti lasta ei suuda/taha, saavad ilmselt vingus näoga vanainimesed, keda lapselapsed eriti meelsasti ei külasta.

    VastaKustuta
  2. ...kui nad üldse vanaks saavad ja enne õilsalt ja kaunilt ära ei sure.

    Tegelikult ma arvan, et noortele inimestele, kes hormoodine tõttu niigi ängialtid, kasvatavad ängilembuse eriti sisse kaunid kunsti-, kirjandus- filmi- jms teosed, kus vaevatud olekuga ängistatud, surmahaiged või muidu eriliselt hädised tüübid on esitletud kui eriti seksapiilsed, hingestatud ja head.

    Kõige tavalisem ängistuse propaganda.
    Aga seda ei saa ära keelata, sest ka ängistatud tüüpidel on püha õigus sõnavabadusele ja oma vaadete levitamisele.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.