Neljapäev, 14. veebruar 2019

Täiesti täiesti uutmoodi

Vahtisin eile mõtlikult võrgupäeviku tekstikasti ja mul ei olnud armastuse teemadel mitte midagi öelda.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.

Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.

Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!

Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.

Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.

Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.

Aaaah!

Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)

Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.

Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.

Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P

Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!

Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.

34 kommentaari:

  1. Paarisuhtest - ka siin on vahe vajamisel ja tahtmisel. See, et ei ole vaja, ei tähenda, et ei tahaks. Ja ma olen just mistahes suhetes see inimene, keda rõõmustab, kui mind tahetakse, mitte ei vajata. Tahtmine on mu jaoks nagu rohkem päris asi.

    Sest ma tunnen just nii, et vajada võiks ükskõik keda (kes iks funktsiooni ära täidab), aga tahetakse just mind.

    Või kuidas veel sõnastada... midagi sellist, et kui ma vajan kedagi, siis on see olek, kus mul on ilma temata halb, temaga koos talutav. Vajalik miinimum käes.

    Aga kui ma tahan kedagi, siis mul võib juba enne päris OK olla, lihtsalt temaga koos on veel toredam.

    Rääkimata sellisest asjadest, et mingid elamise asjad võivad koos olla lihtsalt kergemad (lambist näited: ma ei mäleta, millal ma viimati ise ahju kütsin, ja päris kanasuppi on tunduvalt kergem teha, kui keegi teine vahtu riibub ja juurvilju tükeldab).

    See oli siis tänane lugejakiri meeleoluspektri maniakaalsemast poolest.

    VastaKustuta
  2. pmst ongi siis tahtmine see tõmbav tunne, mis on ka siis olemas, kui vajadused on täidetud.

    VastaKustuta
  3. Mul vist pole seda (veel). Kui ma ei vaja, ongi kõik lill. Siiis ma ei taha ka =) See on see "maitse pärast söömine" - mul vanasti oli. Enam ei ole. Kui kõht tühi ei ole, ma ei taha mitte midagi süüa, kuitahes head.

    VastaKustuta
  4. Ma notsuga ühel meelel, et vajamine ja tahtmine on kaks erinevat (meele)seisundit.

    Söömise-võrdlus... hmm. Kas pole nii, et söögi manustamisele seab inimese füüsis teatud piirid (muidu läheksime ju pauguga lõhki =), emotsionaalsel pinnal sarnased piirid aga puuduvad?

    VastaKustuta
  5. No ma ei tea - minu jaoks on kõik lihtne. Kui ma ei vaja, ma ei taha ka. Miks ma näiteks blogis kirjutan - sest kui ma seda ei teeks, oleks mul halvem. Mul on VAJA siin kirjutada, muidu on mingi vajadus täitmata. Aga kui mul ei oleks seda vajadust, ega ma kirjutaks ka. Nagu ... milleks? Palka ma selle eest ju ei saa? Vahel saan kallistusi ja armastust, tore. Vahel saan rõvedalt malka. Aga see mind ei takista, et ohtlik ja kohati väga valus, sest mul on vaja kirjutada.
    Aga et ei ole vaja, lihtsalt - tahan? Ma ei saa sellest aru. Kui ei ole vajadust, ma ei tee.

    VastaKustuta
  6. Veel asju, mida ma kas vajan või eriti ei taha ka:
    uued riided, majapidamistarbed, raamatud (hei, raamatukogud on ju olemas!), väljas süüa (siis on teema, kui OLEN väljas, kodust kaugel, kõht on tühi ja väsimus peal, aga et ma läheks kodust välja sööma? Eee ...), vingem arvuti, närimata jalgadega toolid.
    Raamatud on ainus, mille pärast lauses on "eriti" - kui ma ei pea poodi minema, vaid saan tellida kätte, ma vahel mõne tellin ikka ka.
    Aga üldiselt on mul "vajadus on kaetud? milleks mulle siis veel kleite, sukki, pesu, kingi, tosse, voodilinu, padjapüüre, nõusid, vildikaid, fotosid, põrandaliiste, nutividinaid ... oeh, ma ei teagi, mida kõike inimestel on?"
    Kui mul ei ole midagi või on napilt (nt mu poolmantel hargneb pealt ja olen voodrit parandanud ja see on uuesti katki kärisenud, nii et mulle uus poolmantel ON teema, kuigi phmt ON mul poolmantel ju olemas), ma tahan seda asja, sest ma vajan seda. Aga kui mul oleks uus ilus poolmantel, mul poleks mingit huvi veel teise vastu.
    Kunagi, kui ma sellesinase ostsin, ma proovisin kaltsukas kahte, mõlemad sobisid ja müüja kohe pakkus, et kui ma mõlemad võtan, saan tüki pealt 7 ja pool euri allahindlust. Aga milleks mulle kaks mantlit? Ostsin ühe, sest mis ma teisega teen?
    Nüüd võiksin kanda või tütrele anda, aga sel hetkel oli küll "misjauks?"

    VastaKustuta
  7. Jaa, sellest saan ma aru, et kahte mantlit selga ei pane. Või noh, kaks vast isegi pressib selga, kolmandat enam mitte. Sõnaga, ühe mantliga on tõesti “vajadus kaetud”. Aga et emotsionaalsed vajadused oleksid nii tihkelt kaetud, et häid emotsioone enam juurde ei mahu? On see võimalik? Võib-olla mõnel inimtüübil ongi?

    VastaKustuta
  8. Oleks mul teie mured. Ma põhimõtteliselt ei vajaks, kui riidekappi vaadata, kleite kogu oma ülejäänud elu. Aga ma tahan neid nii väga!

    VastaKustuta
  9. Ma ei kannata selle all, et ma ei taha, kui ma ei vaja. Lihtsalt ei suuda sisse elada sellesse "ma tahan, et mind tahetaks, mitte et vajataks". Sest kui mul on vajatud vaja olla, mul on konkreetselt tore, kui inimene ütleb: "Ma ei suudaks isegi päriselt hingata, kui sa surnud oleksid". Aga kui ta ütleks: "Einoh, sa võiksid ära surra, siis mul oleks veits vähem tore olla, aga phmt siiski kama," mul ei ole ÜLDSE tore seda kuulda.
    Nagu - kui mind ei ole vaja, et teine end hästi tunneks, mul ei ole ka tunnet, et ta hoolib must päriselt.
    Dohh.

    Tõsi, kui mul on hea ja tasakaalus olla nagu praegu, ma lihtsalt ei võta jutuks ega isegi mõttesse, et kas X nüüd vajab mind või on tal suht kama, kui ilma minuta elama peaks. Keskendun sellele, kas MINUL on tore.

    VastaKustuta
  10. hea tekst.

    mu meelest on hea paarisuhte jaoks vaja tasakaalu panustamise ja saamise vahel; seda mitte kogustes vaid panuse iseloomus: mõlemad saavad mida tahavad isegi kui nad ei panusta sedasama mida tahavad või samades kogustes. vajadused on täidetud.

    kui midagi juurde pole vaja, on oht minna ülbeks teise pihta. kui väga palju on juurde vaja on oht teine oma vastuvõtlikkusega kuivaks tõmmata.

    et jah. motivatsiooni jaoks on vaja mingit ebatäiust või rahulolematust. sealjuures see on mu meelest universaalne: inimesed kes "teevad asju" on tihti mingi isikliku rahulolematuse või taagaga kimpus. mõnel on "purjed", mõnel rahulolu ja laiskus ankruks kaelas.

    VastaKustuta
  11. a hoolimine on veel hoopis kolmas asi. Kui ma kellestki hoolin, siis ma tahan, et temal oleks hea ja ei oleks halb. See, kas minul on teda vaja, on selle juures täiesti kõrvaline.

    Nt mu must kass, kes on nüüdseks surnud. Mul ei olnud teda VAJA, selles mõttes, et siis, kui teda veel polnud, ei tundnud ma, et mul oleks majapidamises või elus kassi-, saati veel just selle kassi kujuline tühimik. Aga kui ta meile tuli, siis oli temaga tore. Ja tuli armastus, palju hoolimist nt sellest, et ta oleks hea tervise juures jne.
    Ma arvan, et kassil ei olnud ka meid otseselt VAJA, ta oli selline hakkaja loom. Aga talle meeldis meiega.

    Ja kui mul on kahju, et ta surnud on, siis ei ole see niivõrd see kahju, et "ma ei suuda ilma temata elada", vaid eelkõige see kahju, et ta ei saa enam elus olla, sest tundub, et tal oli tore elada. V.a viimane ots.

    Ma mõtlen, kas tahtmiste ja vajaduste vahet saaks paremini välja tuua, kui öelda "tahtmise" asemel "iha". Aga vbla ei töötaks ka see.

    Mõtlesin aga su enda orgasminäitel - su jutust jääb mulle mulje, et sul on ära kukkunud eelkõige nende _vajadus_ (sest ma oletan, et sa ei käi nende mittesaamisest hoolimata pidevalt lahendamatus silme eest mustaks võtvas kiimas ringi (khm nagu mina noorena, kui polnud kiiret võimalust endale lahendust ära korraldada khm), aga ometi tundub, et sa ometi justkui tahaks neid.

    Siis saaks mõnda tahtmist veel väljendada ka nii, et "tuleb selline tuju". Tuleb tuju laulda või tantsida. Tuleb tuju siuke-ja-siuke lavastus kokku panna. Tuleb tuju see-ja-see raamat tõlkida. Päris vajaduse mõõtu need nagu välja ei anna - isegi kui seal mingi vajadus taga on, pole see nii konkreetne. Nt on mingi üldine vajadus midagi loomingulist teha, aga selle konkreetse väljundi valin ma juba tahtmise järgi. On üldine vajadus aeg-ajalt inimestega suhelda (sest ma olen inimene ja ühiskondlik loom jne), aga see, milliste inimestega täpselt, tuleb juba tahtmise järgi otsustada.

    VastaKustuta
  12. aa ja minu jaoks on ettekujutus sellest, et keegi ei saaks hingata, kui ma sureksin, üsna talumatu. See on ju õudne. See seab mulle kohustuse iga hinna eest elus püsida, sest mul hakkaks temast ju kahju. A ma ei taha kohustuse pärast elus püsida püüda, ma tahan sellepärast, et ma tahan elada.

    VastaKustuta
  13. (lause sai segane - ma tahan, et mu eluspüsimise püüdluse põhjus oleks minu tahtmine elada, mitte kellegi teise vajadus.)

    VastaKustuta
  14. Tead, sellele, et hoolimine on mingi kolmas asi, mis ei ole tahtmise ja vajamisega seotud, ei ole ma IIAL tulnud.
    IIAL.
    Praegu olen täitsa rabatud.

    Ma nüüd mõtlen selle üle.

    VastaKustuta
  15. Ma püsisin teljel "mul on väga halb temata (hingamise KUJUND, see on kujund, mitte et nii ongi)" versus "mul on temata vähem tore".

    Orgasmide osas - ma lihtsalt olin sunnitud õppima =) Algul oli küll WTFWTFWTF???
    Aga tasakesi harjusin ära - ja arvestades, et enne 28. sünnipäeva olin üldse kokku saanud nt 4 orgasmi, taastasin lihtsalt selle vaimuseisundi, mis enne oli.
    Erinevusega, et nüüd ma TEAN, et saab ka teistmoodi, kuid noh - samas ei ole mulle seks enam selline tõmbekeskus kui enne, sest nüüd tean, et seks ongi ainult seks =P

    AgA kassiteema tuli mulle rohkem kohale. Et tõesti võib kedagi üldse mitte vaja olla, aga samas väga halb, kui teda pole. Nii et mõtlen edasi, kas sedasi saama, et pole vaja, aga on halb temast ilma jäädes.
    Ei garanteeri, et otsustan, et sedasi saama, võin ka otsustada, et see on vajadus, mille täitmine lihtsal pole eluliselt vajalik (mul on on selliseid palju), vaid lihtsalt vajalik.

    VastaKustuta
  16. See "tahan, et keegi vajaks mu iseseisvust" kõlab kahtlaselt, nagu sellega võetaks teise inimese iseseisvus ära. Et kaks tormi suhtesse ei mahu. Ja minu ainus probleem selle VAJAMISEGA on see, et see ei ole jätkusuutlik, sest inimese vajadused muutuvad. Lapsed kasvavad suureks, koerad surevad ära, meeste/naiste meel on muutlik nagu tuul, võib armastada kümme aastat, aga siis muudab torm suunda ja enam ei armasta. Või nagu üks eelkommenteerija juba mainis - pidev vajaja tõmbab selle pideva pakkumise (ka tähelepanu pakkuja) tühjaks nagu sidruni. Ja siis viskab ta kõrvale nagu vampiir ohvri, sest no ta ei jaksa ju enam mulle 100% tähelepanu pakkuda, järelikult ma ei taha teda enam, ptüi, tahtsin öelda, et järelikult ta ei vaja mind enam piisavalt.

    Aga muidu ütles Notsu juba kõik mu mõtted ära. Sul on see huvitav kas vajab või ei hinda vastandus. Mina tahan ka suhtes teada, et mu kaaslane hindab mind, et ma olen armastatud, hoitud, hinnatud. Et ta peab mind targaks ja toredaks ja naljakaks jne. Ja loomulikult oleksin ma väga õnnetu, kui temaga midagi juhtuks või ta kellegi teise leiaks, sest ma hoolin temast väga - lihtsalt VAJAMINE on juba selline kramplik ja overkill ja teisele inimesele koormav.

    Mul on endal nooremana olnud see, et ma vajan pidevat kinnitust, et kaaslane ikka armastab. Mis lõpuks tähendas seda, et ma norisin tüli ainult selleks, et kaaslane ikka minu nimel võitleks ja oma kirge näitaks. Mis tõlkes muidugi tähendab, et ma tapsin ise oma suhet, sest no inimene võitleb korra, kaks, kolm, aga tegelikult kogu see debiilsus kulutab tema kannatust ja tema arvamust sinust, nii et loomulikult lõppkokkuvõttes ka armastust, kuni talle jõuab kohale, et ega ta nii väga sind vist ikka ei vaja.

    VastaKustuta
  17. Ahjaa, lisaksin ka selle, et ka kõige tugevamad inimesed vajavad vahepeal tuge. Või kui ei vaja, siis vähemalt oskavad seda hinnata. Mul oli paari päeva eest väga hea meel, et mul nii hea ja toetav kaaslane olemas on - ma oleksin elanud need sündmused üle ka temata, aga mul on NII hea meel, et ta oli olemas ja toetas mind. Ja no paratamatult võrdlesin pisut oma varasemate kaaslastega ja kujutasin ette seda, kuidas minu mitmed varasemad kaaslased oleksid isegi selles olukorras hoopis minu käehoidmist vajanud, sest ootamatu stress oleks neil jalad alt löönud + neil oli vajadus iga hinna eest tähelepanu keskpunktis olla. Nii et mul on väga hea meel, et mu praegune kaaslane on nii tugev ja iseseisev ja toetav.

    Ja mina tõesti ei mõista, kuidas see, et sa kedagi ei vaja, tähendab kohe, et sa neid ka ei taha. See on veits nagu öelda, et mul juba on hea palgaga töö, loomulikult ma ütleks ei, kui keegi veel suurema palgaga samasugust tööd pakuks - normaalne inimene ütleks ikkagi jah ja kas või annetaks ülejäägi lastehaiglale vms, kui ikka tõesti raha vaja ei ole. See, et juba on hea, ei tähenda, et teistsugust head või lisandväärtust ära ei tunne. Mul tõesti ei olnud vaja suhet, armusin aeglaselt, aga endalegi ootamatult - ja samal ajal kõheldes, kas tasub ikka seda toredat senist elukorraldust muuta. Aga temaga on veel parem, mis ei tähenda, et ma teda vajaksin (või tema mind), eks vajadusel saaks selle eelneva toreda elukorralduse peale tagasi langeda - aga vajaduse puudumisest hoolimata ei oleks see NII TORE.

    No ja neljandaks (?) jäi mul sinu postitusest imelik mulje, et vajamine on eelkõige seotud seksuaalse ihaga. Kas see tähendab, et aseksuaalne inimene pole võimeline tõeliseks armastuseks või tõeliseks paarisuhteks? Või et kui mina olen suhtes seksuaalsem, siis ma järelikult armastan rohkem, kuigi teine ehk suudleb maad mu jalge all ja näitab igal muul moel, kui oluline ma talle olen? Rääkimata sellest, et olen kohanud väga palju mehi, kes on valmis kasvõi pükstest välja pugema (no see muidugi ongi olnud nende peamine eesmärk), et tõestada, kui väga nad mind tahavad ja kui väga võiks kohe keppi teha ja kuidas nad mind ihaldavad - ilma et see loomulikult tähendaks, et nad peavad mind targaks või toredaks või heaks (kuigi nad muidugi ka seda suure suuga kuulutavad). Keppi tahavad paljud, nii mehed kui naised, seda armastusega või isegi vajamisega võrdsustada, ka paarisuhtes, on minu jaoks kergelt kummaline. Väga paljud "auk on auk" suhtumisega mehed on samas valmis igale auguomanikule ühtviisi luuletusi lugema ja igavest õnne lubama. Love bombing is a thing, see on põhjusega emotsionaalse vägivalla ohumärkide all, sest tihtipeale on see sellise vaimselt katkise inimese manipulatsiooni esimene samm, millega sind enda külge haakida üritatakse.

    VastaKustuta
  18. (et seostub seksuaalsusega, ei olnud teema alus, oli lihtsalt see, et kui mul midagi puudu pole, ma vist ei taha ka seksuaalselt. Ei ole isegi kindel, selle üle ma mõtlen ka veel - aga kui hull ma noorena seksi järgi olin, natuke nagu viitaks sellele?
    Ma ausalt pole sellest nurgast veel mõelnudki - ma rääkisin armumisest, mis ei ole _päris =P_ sama kui seksisoov =P)

    Aga kui mul on hea palgaga töö ja pakutakse sama, aga paremaga, mina ausalt ei võtaks.
    Mul on juba hea ja seega lisaraha ei ole väärt uue koha ja uute tingimuste-inimestega harjumist, Täpselt sama tööd ei ole ju olemas välja arvatud kui mu vana töö on kodus tehtav kirjutamine ja ka mu uus töö on kodus tehtav kirjutamine =P

    Toe vajamine ja andmine on mulle natu trigger-teema. Sest mul tuleb kohe "mina, kurat, toetasin, kurat, teda ja teda ja teda ja teda ja teda ja teda ja teda ja enda arvel, võttes ennast kokku ka siis, kui midagi enam võtta ei olnud ja ... ja kes mind?" Ok, üks inimene oli, aga tema toetas ka sedasi jaopärast, sest ega ta ju tahtnud enableda enda najal elamist, ma ikka peaks ise hakkama saama.

    Aga üldiselt ma ilmselt lihtsalt kasutan sõna teistmoodi. Sest ega ma ka ju uue mantlita sure või isegi külmeta, see vana lihtsalt pole nii edev, et mul oleks hirmus tore teda selga panna.

    VastaKustuta
  19. See on minu enda jaoks tundlik teema olnud, sest ühes suhtes selgus ühel hetkel, et heal ajal kõik klapib, aga stressisituatsioonis tahan mina seksi kohe hulga rohkem (sest turvatunne ja endorfiinid jne ilmselt) - ja tema tahab kohe vähem, sest "kuidas sa saad üldse praegu seksile mõelda?" Ja ütlen ausalt, et minu kneejerk reaktsioon oli ikka see "sa ei armasta mind enam, sest muidu sa tahaksid!", mis sellest, et ta iga muu rakuga näitas oma armastust, tegi süüa, hoolitses, tegi väikseid üllatusi jne. Nii et ehk loen su postitusest välja asju, mis enda mõtete ja tunnetega resoneeruvad. Väga raske oli õppida seda, et inimesed väljendavad armastust erinevalt.

    Ja nüüd tehkem hetk vaikust Hundi Ulule ja teistele traditsioonilistele meestele, kes arvavad, et viisakas naine seksib ainult mehe rõõmuks või vähemalt tahab alati mehest vähem. 😁

    VastaKustuta
  20. VVN, ma saingi sellest hingamisfraasist aru, et see on kujund, aga see, mis ma ütlesin, kehtib ikka.

    Mul oli kunagi lüheldane - kolmveerand aasta pikkune - suhe mehega, kes mind vajas ja see oli õudne. Nii pikk oli see suhe ainult sellepärast, et kohe alguses ei olnud me eriti koos ja ma ei saanud aru, kui hull lugu on - mina arvasin, et tore mees, kellesse ma armusin ja oh õnne, näe, tema armus minusse ka ja räägib nii ilusaid sõnu ja kirjutab nii ilusasti, paks romantika.

    Aga tuli välja, et ta vajas mind kogu aeg. Ma pidin talle kogu aeg tähelepanu pöörama, muidu hakkas ta norutama ja mossitama. Ei olnud siin enam midagi nii, et mina vbla veedan pool päeva üldse raamatuid lugedes ja temaga ei tegele. Ja kuna ma tundsin ennast tema eest vastutavana, siis osutasin ma seda tähelepanu raske südamega muudkui edasi, ise nõrkesin ja tundsin, et ma ei saa hingata. Nagu oleks ta mul kõigi nelja jalaga kogu aeg ümbert kinni hoidnud. Kui me olime esimest korda kaks päeva reast koos olnud, põgenesin tema eest jõulude ettekäändel vanematekoju (kuhu tema ilmselt ootas, et teda kaasa võetakse - pärast kahepäevast kooselu) ja jätsin ta - ahjudega kogenematu - üksi ahjuküttega korterisse. Tundsin ennast alatuna, aga pagan, nii suur kergendus oli tema juurest ära saada, eluvaim hakkas kohe sisse tulema.

    No ja siis õnneks leidis ta kellegi teise, kelle peale oma vajadused suunata ja mina pääsesin ära. See oli üks veidramaid suhtelõppe, mis mul on olnud - mahitasin halvastivarjatult oma partneri uut suhet (mis paraku kulges umbes samamoodi - ma olin arvanud, et viga on minus, et ma pole piisavalt traditsiooniline naine vms, aga tuli välja, et ka traditsioonilisemal on raske).

    VastaKustuta
  21. Ma ei taha ka oma halvematel hetkedel, et mind vajataks andma midagi, mis mul loomulikult ei tule =) Ma tahan, et vajataks just mina-mind. Elik sinu näitel: ma tahaks, et mees oleks maru rahul, et ma pool päeva raamatutega tegelen stiilis "nii lahe, ei ela mul seljas, oh kui nunnu!" =)

    VastaKustuta
  22. nojah, mul ei käi "nii lahe, ei sega mind" vajamise alla, vaid just selle ilma vajamiseta, omakasupüüdmatu rõõmustamise. ja kui seal on juures nüanss, et "nii tore, et tal on niiviisi hea", siis ka hoolimise.

    VastaKustuta
  23. No minu jaoks on seal nüanss (halvematel aegadel, rõhutan, praegu nt üldse ei ole): "Ta on nii tore, ilma temata oleks mul palju palju halvem!" Kusjuures see ei ole armusuhetega piiratud suhtumine, ma tahaks, et niimoodi tunneksid mu sõbrad ja head tuttavadki.
    Et tore, et Väga Väga Naine olemas on, mul on samuti sellest parem.

    VastaKustuta
  24. Et põhimõtteliselt sa projitseerid teistele oma haiguse? Tahad, et nad tunneksid sinu suhtes seda, mida sina tunned siis, kui sul on heaoluhormoonid täiesti paigast ära?

    VastaKustuta
  25. Mhmh. Aint no see tunne on niivõrd kaua, kogu aeg koos minuga oled, et ma ju ei teadnud, et haigus =) Ma mõtlesin, et teen teistele seda, mis endale tahaksin tehtavat ja maailm saab sellest parem ja kui mina teen teistele, teevad teised ka mulle ja tasakaal ja õnn =P

    Seee ... ei läinud päris sedasi =P

    VastaKustuta
  26. @notsu
    hoolimine kassi näitel on minu silmis ka tehing aga pigem kehakeemiaga seoses. kassil on su karjatunde või järglastega seotud kemikaalide tekkele positiivne mõju. kass annab neid ilma iseennast koormamata ja tema kasu ses tehingus on toit, mis ehk pole suur koormus pidajale ja koristamine, mis on siis sobiv kogus tekkinud kaose ja mõnusa kassi eest.

    @rents
    jäin selle hullunud vajamise ja kahe tormi suunal mõtlema, et kõige rohkem olen ma tahtnud suhet, milles iseenda soovidega mittearvestamine tuleb loomulikult. võin olla isekas kaabakas, aga kui see teine isekas kaabakas teeb ka seda žesti, et on suuremeelne, on tekkinud teatud lahe dünaamiline tasakaal.

    VastaKustuta
  27. minugipoolest. Absoluutselt nõus, et me saime kassiga vastastikku mõlemad midagi. Aga ma ei samasta seda, et ma midagi toredat saan ja seda naudin, tingimata sellega, et ma seda vajan. Elus on vajaduste täitmise vahel ka selliseid boonusena saabuvaid toredusi.

    Kusjuures jällegi võimalik, et elus selliste toreduste esinemine on ise üldiselt vajalik. Enam-vähem põhimõttel, et "luksus on esmatähtis eluvajadus". Aga see ei käi iga üksiku konkreetse toreduse kohta - lihtsalt see, et elamine oleks midagi enamat kui ellujäämine/eluspüsimine.

    VastaKustuta
  28. AD suruvad alla tekkinud tahtmised sellisel moel, et ei suudeta kontsentreeruda lõpuni, ehk inimene ei lähe endast välja iga tühise asja pärast, ju siis teeb ka muud meeled tönsimaks.

    VastaKustuta
  29. See kirjeldus Ad-de toimimise olemusest (neid on mitut tüüpi muide, kõigile ei kehti üks ja sama) on küll minu teada täiesti mööda.
    Et nagu ... kust see mõte pärit on?

    VastaKustuta
  30. Täna Selveris pärast ostude tegemist istusin pingile ja mõtlesin.
    Ja mõtlesin.
    Ja sain aru, et MUIDUGI on tegelt hoolimise sisu see, et tahaks, et tal hea oleks.
    Aga ma vist (kusjuures ilma irooniata, päriselt) olen lapsepõlvest kaasa võtnud usu, et keegi ei taha, et mul hea oleks. (Hoolimata vastupidisest tõendidest juba 10 aastat vähemalt.) Ja siis ma tahan, et mind vajataks, sest siis hoolitsetakse ju ka minu heaolu eest, et ma ikka kestaksin =P

    VastaKustuta
  31. jah, kui mingi selline tülikas veendumus on lapsest peast sisse jäänud, siis peab nende vastupidiste tõenditega päris pikalt ajudel trampima, enne kui mõjub. Nähtavasti on lapsel aastad pikemad, nii et ühe lapseaasta tasakaalustamiseks kulub palju rohkem täiskasvanu-aastaid. Mul on teised teemad, aga ajudel trampimise nurga alt on samamoodi.

    VastaKustuta
  32. Mõtlesin pikalt, sest mind jäi SITAKS häirima see sinu kommentaar:
    "Ok, üks inimene oli, aga tema toetas ka sedasi jaopärast, sest ega ta ju tahtnud enableda enda najal elamist, ma ikka peaks ise hakkama saama."

    Asi ei ole ju selles, et peaks ise hakkama saama. Asi on selles, et teine inimene tahab ka ENDA ELUGA hakkama saada. Mul on ka sinusuguseid tuttavaud - ja ühel hetkel tulebki teha valik, kas ma loobun näiteks trennist või koolist, et mul oleks aega pidevalt kätt hoida. Või loobun rahast, mille ma ise teeninud olen, sest no tal on VAJA ju. Või väärtustan vahelduseks ka iseennast ja seda, mida mina siin elus tahan ja naudin. Sest sellised inimesed ei hinda seda, kui neid üks-kaks-kolm korda aidatakse. Nagu siitki näha, kui sa neid paar korda aitad, on tulemus see, et nad kommenteerivad avalikult, et on lits, "toetas sedasi jaopärast ainult". Loomulikult MITTE FUCKING KEEGI ei taha enablida enda najal elamist, isegi kui sa oma laps või oma ema oled, sest igaühel on OMA elu ja igaüks tahaks seda mingilgi määral nautida, mitte olla ema Teresa kõigile neile hädalistele, kes ühe korra aitamise peale ainult järjest rohkem nõudma hakkavad.

    Ma tahaks esmalt enda valitud risti kanda ja siis mõtleks teiste ristiga aitamisele - aga kui see teine inimene selle peale sapiselt ütleb, et "noh, kuu aega pole sind näha olnud, sa vist ei hooligi", siis ma panen selle ukse teisipidi kinni tagasi, sest ilmselgelt ta ei hinda mu abi, vaid peab seda iseenesestmõistetavaks.

    VastaKustuta
  33. Sul on täiesti õigus oma eluga hakkamasaamise kontekstis. Seda enam, et kuna oli see ÜKS inimene, ei jagunenud koormus paljudele, vaid noh - ta ei kandnud välja? Keegi ei hooligi!
    See üks ei ole raudselt mu pahameele allikas sel suunal, et mis ta üldse siis aidata üritas, dohh, kui lõpuni välja ei läinud.
    SELLEST ma saaks üleni aru.

    Aga sel suunal on sünge vaade, et ta treenis mind teadlikult tugev olema ja mitte välistest hinnangutest sõltuma sellega, et ütles mulle halvasti.
    Ta PÄRISELT oli selle joone peal, et "ei enable", ta isegi sõnastas seda kunagi mulle nii. Saa ise hakkama, tema sõnastus oli "too oma vaiad telki" ehk telgivaiad, mis telki püsi hoiavad, ei tohiks olla väljas ilma hooleks, vaid minu enda valve all.

    Ja halvasti ütles ta mulle ikka palju kordi.
    Ma õnnetuseks uskusin teda, sest ma ju usaldasin teda, dohh.

    VastaKustuta
  34. Postitust ja su enda kommentaare lugedes oli väga raske sinu mõttel järge pidada. Sa tõmbad paralleele vajadusest uute riiete või tervete jalgadega tooli jne järele, sest eelmised ei ole enam nii head ja ei teeni sind enam piisavalt hästi, ja selle vahel, et keegi sind nii väga vajaks, et ei saaks isegi hingata enam, kui sa ära sureksid. Samuti ütled, et sööd ainult vajadusest. Söömine on eluks vajalik, seal pole armastusega midagi pistmist. Sina aga ütled, et sa tahad, et keegi sind vajaks, sest see on palju sügavam ja toredam, kui see, kui keegi sind lihtsalt tahaks.

    Kui kellelgi on kõik olemas, ta ei tunne, et vajaks midagi ega kedagi enda kõrvale, ta aeg on sisutatud töö ja hobidega, ta on iseseisev ja ei igatse ei emotsionaalset ega füüsilist lähedust. Ta on õnnelik ja rahul iseendaga. Ja siis ta kohtab sind. Ja ta ei suuda enam mitte millelegi muule mõelda, teda ei huvita mitte miski muu nii palju kui sina. Ta endiselt saab iseendaga hakkama, aga ta nii väga TAHAB sinuga kogu oma vaba aja veeta. See pole vajadus, see on tahe, sest sinuga koos ta tunneb end hästi ja see meeldib talle ja tahab, ja tahab veel. Ja see on ju kihvt. Kui ma õigesti aru sain, siis sulle sellest ei piisa. Sa tahad, et keegi tahaks sind nii palju, et ei suuda ilma sinuta edasi elada, see jah kõlab juba vajadusena. Aga sa ei saa kõrvutada seda vajadusega uute riiete järele, sest vanad on kulunud. See vajadus on sõltuvus sellest tundest, mis tekib, kui ta sinuga koos on, see rahulolu ja hea tunne. Sa oled tema jaoks narkootikum, millest ta on sõltuvuses. Ja oleneb, kui suures emotsionaalses sõltuvuses ta on. Kui ta tunneb, et lõpetaks hingamise, kui sa sureksid, siis on see sõltuvus päris hirmutav. Ta on sõltuvuses sinu eksisteerimisest tema elus.

    Aga sa ei saa kõrvutada emotsionaalset vajadust ja füüsilist vajadust. Emotsionaalne vajadus on sõltuvus teisest inimesest puhtalt emotsionaalsel tasandil, mis tõsi, võib ka väljenduda lõpuks füüsiliselt, kui inimesel on nii raske ilma teiseta, et tal on juba füüsiliselt valus ja vastik olla. Ja füüsiline vajadus on söömine ja uus mantel, sest neid on eluliselt vaja nälgimise ja külma eest (ja jällegi on paljude jaoks uued riided ja söömine ka emotsionaalselt rahuldust pakkuvad/lohutavad, aga sinu puhul on need ju puhtalt füüsilised vajadused).

    Siin kohal ütlen, et palju toredam on kui keegi sind tahab, mitte ei vaja. Sest kui see vajadus on ühepoolne, muutub see teise jaoks väga kiiresti lämmatavaks ja eemaletõukavaks. Palju toredam on, kui keegi sind tõesti tahab oma ellu, lisaks oma täiesti toimivale elule.

    Kokkuvõtteks:

    Tahtmisel ja tahtmisel on vahe, tahtmine võib väga kiiresti muutuda kinnisideeks/vajaduseks)

    Vajadusel ja vajadusel on ka vahe, on füüsiline ja on emotsionaalne vajadus.

    Füüsiline ja emotsionaalne vajadus võivad olla tugevalt põimunud ja tahtmine ja vajamine samuti.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.