Laupäev, 2. veebruar 2019

Lugud

"Varrak" võttis toimetamise teemadel ühendust. Jess! Jess! Ei, ma ju TEADSIN, et peavad võtma, aga ikkagi - nüüd ma TUNNEN ka, et tuleb raamat, tuleb!
Pealegi mu arust päris hea raamat - s.t. seal ei ole küll midagi "kiirustan valmis, kõlbab küll"-meetodil tehtud ja no ma ARVAN, et see võiks vast lugejatele enim meeldida mu seniilmunust.
Arvan.
Krt neid lugejaid teab, muidugi.
Vbla on "liiga naistekas" nt. Minu arust on täpselt õige, aga õuduskirjanduse lembid on "Kuningatele" jalaga andnud ja samas loevad suures osas samad inimesed innuga Bujoldi (kelle looming minu arust on leebelt öeldes seebikas, karmilt öeldes soe koerakaka) ja on veendumusel, et "Lux Gravis" on hea raamat. (Mina olen sama kindlal veendumusel, et saast.)
Ja siis on veel need, kes on nördinud liiga paljude hüüumärkide või lausete, kus tegijat pole mainitud, üle.

Lugejad!
Sama arusaamatu kamp kui inimesed üldiselt.

Mulle (minule!) selgelt meeldivad kirjanduses enim karakterid. Usutav ja hea karakter, veel parem, mitu - ja minu jaoks on raamat tehtud. Maailm, reeglid, sündmustik on ainult dekoratsioonid. On tore, kui nendega on vaeva nähtud ja kui nad on lõikavalt ebaloogilised, jutu enda loogikast väljas, ma kaotan huvi, ent tegelt loen, nagu vaataksin teatritükki: oluline on, kes on tegelased ja mida nad teevad, muu on ainult täiendus. Võib olla minimalistlik lavakujundus, võib olla maksimalistlik, kui see hästi täiendab, on hea - aga ükskõik millise lavakujunduse abil mulle elamust ei paku. Ja kui kujundus nõuab mult ettekujutamisvõimet ning tegelikult on näha vaid kriidijooni kaste tähistamas, ei ole see ÜLDSE probleem.
Aga lavakujundusega mind enda poole ka ei võida. Mul on muud vaja.

Miks ma balletti ega ooperit hinda, eks ole. Sest mul on kama, kui ilusad on kostüümid või kui kaunilt ja hirmsat pingutust nõudvalt inimesed laval keerlevad-lõõritavad, mind huvitab LUGU ja TEGELASED. Ning kui väljendusvahendid on sellised, et võtavad enamuse pingutust, LUGU on teise- või kolmandajärguline, mul on lihtsalt igav.
Dekoratsioonid, kostüümid, lauluhääl ... pfff!
Mind lihtsalt ei huvita.

Muide, notsu ja teised, kes keeleteemadel tugevad: mis vahet on "narratiivil" ja "lool"? Mina oma aruga, google'iga üle kontrollimata ütleksin, et narratiiv = lugu kronoloogiliselt. Aga lugu samas on mu arust sama lugu igat moodi ajastatuna, nii kronoloogiliselt kui mittekronoloogiliselt kui ... misiganes on kolmas, viies ja viieteistkümnes variant. Nii et sõna "narratiiv" on mu maailmas täiesti ülearu v.a. näitamaks, et ma tean keerulisi sõnu (ja selline näitamine on piinlik ruudus).

Elik minu jaoks: kui tegelased on paigas, tuleb kõik muu ise. Ja kui ei ole paigas, on mu jaoks tegu halva raamatuga. Võimalik, et ka äärmiselt halva. Bujoldi "Au riismed" on hea näide. Aga kui vaadata Baasi hindeid, on selge, et eriti meestele meeldib.
Nad selgelt ei loe tegelaste pärast, vaid minu jaoks "dekoratsioonid" ONGI nende jaoks teos.

Lugejad on ikka nii erinevad!

6 kommentaari:

  1. Algtähenduses ei olegi mingit vahet.

    "Narratiivile" on rahvusvahelises keelepruugis lihtsalt külge jäänud tähendusi, mida siin kultuuriruumis "loole" ei ole ja need külgekleepunud tähendused on nüüd need, mille jaoks on mugavam ee.k võõrsõna kasutada.

    Näiteks "suure narratiivi" tähendus on pigem "suur mõtestamissüsteem", "süsteem, millest lähtuvalt kõike tõlgendada", "motiveerimissüsteem" vms.

    See on selline võõrsõnakasutus, mis mulle meeldib - võetakse võõrkeele laia tähendusega sõna, et saaks tähistada üht tähendusaspekti, mille tähistamise järgi vajadust tuntakse. Vt ka "sport".

    No ja siis on sellest võõrtüvest tehtud omadussõnu ja "loost" nii palju ei ole - ma saaks tuletada sõna "looline", aga karta on, et tuleks hakata selgitama, mis ma sellega täpselt mõtlen; kui ma ütlen "väga narratiivne", siis ei pea nii palju selgitama. Ühesõnaga, mõnikord saab võõrsõnaga infot kiiremini anda.

    Asi võib muidugi olla selles, et ma tunnen palju inimesi, kellel on kirjandusteaduslikku tausta ja mingi eriala inimestel kipub oma eriala žargoon kujunema - mis on tihti mõjutatud sama eriala rahvusvahelisest žargoonist, sest vaja on ju teiste riikide kolleegidega suhelda.

    Samamoodi tean, et mõnel pikalt soome filli õppinud inimesel on eestikeelseid käändenimesid juba teadlikult meenutada vaja, sest nad on nii pikalt tegutsenud keskkonnas, kus käändenimed on kogu aeg ladinapärased.

    Nii et asi pole tingimata eputamises, nad ei pruugi ise enam tajudagi, et see oleks mingi haruldane sõna.

    VastaKustuta
  2. ah, ja see kronoloogiline järjekord, sündmuste ajaliin on faabula.

    Muide, seesama "kronoloogiline järjekord" on hea näide sellest, et võõrsõnu ei kasutata tingimata eputamiseks, vaid sellepärast, et mingis iks tüüpi väljendis on harjumus seda kasutada. Saaks öelda "ajaline" ja ilmselt mõnes muus lauses ütledki, aga just sellises kontekstis oled harjunud "kronoloogilist" pruukima.

    Muidu jäin veel mõtlema, et kui "narratiivi" kasutatakse enam-vähem "loo" tähenduses, võib samuti tegu olla täpsuse tagaajamisega - kui näiteks ütleja/kirjutaja mõtleb "loo" all laiemat mõistet, tervikut - nii sündmuste edasiandmist kui ka seda, kuidas seda jutustatakse - rütmi, kõlaefekte, stiili, taustal olevat filosoofiat - , aga vajab ometi mingit sõna ka selle tähistamiseks, kus ta jätab stiilividinad ja taustamõtted kõrvale ja keskendub... ee... ainult narratiivsele ehk jutustavale komponendile.

    VastaKustuta
  3. oi, ma tean =) Mul on aint enda osas see võõrsõnadega eputamise tunne, teiste osas pole - aint vahel see, et inimene mõtleb nii kastis, et ei saa aru, et tema asja saab ka normaalses eesti keeles öelda. Ja siis saavad ka mittespetsialistidest (aga vabalt muidu üleni arukad) inimesed ka aru, mida ta räägib.

    A teine lõik on hea, seal täpselt on selgitus, miks seda sõna vaja on. =)

    Ja faabula, muidugi ....

    VastaKustuta
  4. "Lugu" on ikka kuidagi parem sõna. Vähemalt blogides kasutatakse seda väljendit rohkem. Aga "narratiiv"... nii öeldakse pigem akadeemilises arvustuses, mida trükis avaldatakse, kui kirjandusteadlased ja -kriitikud retsenseerivad mõnda raamatut. Kirjutad Sa neile?

    Kunagi liikus selline arvamus, et kirjanik ja kriitik naljalt juba ühe laua taga viinaviskamise käigus ei vennastunud. Ikka oli neil mingi kana kitkuda. Tänapäeval on kindlasti suhtumine muutunud. Erandeid vb leidub. Samas meenub, et M. Kunnuski pandi K. Turgi poolt luuletusse, aga see selleks.

    Muidugi on inimesed erinevad, erinevad on ka maitsed. Üldse kipub lugeja olema järjest kaduvam tegelane. Ta esindab juba, kui nii võib väita, vähemust. Põhjust pole raske arvata. Kino ja muusika on lihtsalt võtnud juhtpositsioonid enda kätte.

    Aga üllatav oli minu jaoks see, et väikelinna raamatukogu edetabeli järgi on vana hea lemberomaan tagasi. Ega ma ei tea, kas ta üldse ära oligi.
    No ja tipus teeb ilma hoopis kodumaine krimka. Eks seal taga on tugev turundus ja see "miski", mis teeb raamatu loetavaks.

    Kusjuures ma täitsa nõustun sellega, et karakter peab olema... elus. Musketärides nt oli Atos mu lemmik. Kunagi hiljem kirjutas A. Genis, et tegelased olidki Duma trump. See, et nad kuninganna intriige lahendama sattusid, oli üldse kõrvalise tähtsusega ripats. Oleks ma lapsepõlves sellist arvamust kuulnud, kutsunuks ma arvaja duellile. Täna mõneti nõustun. Eks lugeja muutub samuti.
    Kuigi tegevust ei saa ka jätta päris unarusse. Kui ikka tegelane punktist A punkti B ei suvatse liikuda, midagi ei juhtu ega muutu, jääb asi üksluiseks.

    Tulles veel filmi juurde, proovisin minagi kodumaist seepi vaatama hakata. Seriaal "Pank" sai ära nähtud. Pettusin. Kui peategelane ainult vaikib, siis, aga vb ma ei olnud sihtgrupp, ei kujuta ette. Midagi jäi seal puudu. See on üks näide, kellega raamatus kohtumine jätaks nõutuks.

    Igaljuhul edu kirjutamisel.

    VastaKustuta
  5. Mõtlesin musketäride kohta hiljuti sama - sündmused on kokkuvõttes ju pigem masendavad, aga raamat jääb meelde isegi lõbusana. Ilmselt sellepäraste, et tegelaste suhtlemine on nii nauditav.

    VastaKustuta
  6. Kusjuures kui mult oleks keegi küsinud, mis mulle rohkem meeldib, sündmustik või tegelased, ma oleks isegi lapsena vbla välja mõelnud, et tegelased on "Kolme musketäri" süda. Tegelased (ja dialoog). Lihtsalt keegi ei küsinud =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.