Reede, 22. veebruar 2019

Oh, rõõmsalt väsinud taas

Toimetan oma järgmist raamatut läbi ja tõden, et kurat - vähemalt mulle endale on huvitav IKKA VEEL, põnev ja köitev näha, mida ise olen teinud.
Vägev värk.
Vähemalt mulle endale, eks ole.
Üks väga olulisi põhjusi, miks ma kunagi kirjutama hakkasin ja näiteks seda võrgupäevikut järjekindlalt täidan, on iseendale lugemismaterjali pakkumine. Mul ei ole kunagi juba loetud teksti (kui see on vähegi hea) ülelugemise vastu midagi olnud ja kirjutada, et endal midagi lugeda oleks ka siis, kui ükski raamat kodus ei isuta, näis ainult loogiline.
Sest kui ma ise oma maitsele vastavalt kirjutan (nagu ma teen), vähemalt "loetavaks" pean saadust ju ikka.
Ja kui on kohati kehv, saan jooksvalt parandada. Jah, saangi. Täie õigusega.

Ma olen selliseid lugusid mõtetes ka teinud, aga jube keeruline oli ainult pea sees üle lugeda ja parandusi teha. Eriti kaugemas minevikus toimunud stseenidele kui eelviimane - ma ei mäletanud üles kirjutamata piisavalt täpselt ja nii tundus asi kirja panna lihtsalt oma vaevade vähendamisena.
Vanal hallil ajal oli sedasi, mhmh.

Selleks nädalavahetuseks on mul hirmsad plaanid. Nagu päriselt, mõtlen, mis ma mõtlen, tühistada ei taha, aga mul ju NII HALB tõenäoliselt pärast!
Nimelt on mul plaanis võtta oma poeg ja koer ja minna nendega Lõunalinna küla sisse. Külla. Mis ma olen loll v?
Nojah. Ütleme, patoloogiliselt vapper.
Aga ega ma siis niisama, ma ikka arvan, et asi on seda väärt.

Pealegi on mul Adaga väga hea klapp =) Me oleme liiga sarnased, et miski muu võimalik oleks =)

Kuigi ma olen ikka veel surmaväsinud esmaspäevast ja teisipäevast ja eilsest, kui mu pea valutas ja nädal otsa olen jälle Nii Palju Teinud, et pole nagu imestada ka, et väsinud olen.
Omast arust eile, üleeile ja täna nagu - puhkan või nii.
Või nii.
Oeh!!!

Lisaks sellele, et mul on tore oma teksti taas läbi lugeda ja korrigeerida, ma loen seda ja muigan. Sest ma küll märkasin juba enne üleandmist, et kirjutasin sellisest maailmast, kus enamus on autistid ja allistid on mingid teistsugused, vähe imelikuks peetud, ent üle on lugeda ikka muhelemavõttev.
Sest kirjutamise ajal ma siiralt arvasin, et inimesed sellised ongi. Kogu aeg mõtlevad oma tegude tähendusele ja järelmitele, kogu aeg on neil umbes ettekujutus, millega nad riskivad, omaenda käitumine ei tule eal üllatusena.
Ja ma SIIRALT arvasin, et selline elu ja inimesed ongi!

Ikka on raske sisse elada inimeste mõttemaailma, kellega lihtsalt juhtub.
Nagu - kuidas nii saama ometi?!
Noh, autistlik raamat saab olema, nii vähemalt saama =P
Mulle nii meeldib seda läbi toimetada.

Muidu see lugu on mul suht "nojah". Aga video on nii krdi lahe, et ikka veel meeles ja täna tuleb seda ilmselgelt jagada. Sest I feel glorious!

2 kommentaari:

  1. Tulin ütlema, et nägin sind täna öösel unes, pikk ja selge unenägu. Olin sul koos hulga mingite muude inimestega külas. Sul oli väga suur (6-7 toaga), väga vinge interjööriga kodu, kus puudusid vetsud. Pidin pissil käima aiamaal, üritasin end mingite põlvekõrguste õitsvate taimede taha varjata, sest sina rohisid paar peenart eemal. Õhtul mindi kogu kambaga kaljuservale druiidide? päikesetõusutseremooniat vaatama, sest päike pidi sel päeval õhtul tõusma. Teati rääkida, et osa võtma tuleb ka inimesi minevikust ja tulevikust. Istusin mingi seltskonnaga välikohvikus algust oodates (prantsusepärane välikohvik, riitusplatsil ??), siis paraku ärkasin üles.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.