Reede, 8. veebruar 2019

Lahe!

Ärkan hommikul üles, käin koeraga õues, söön ise pomelot, annan koerale süüa, äratan poja, teen kohvi ja selle kõrvale sini-valgehallitusjuustuga võileiva, ning MITTE ÜHTEGI UUS POSTITUST pole minu jälgitavatesse võrgupäevikutesse tehtud!
Õnneks mõned uued kommentaarid on. Aga siiski! Kuidas nii?!

Ajast, kui öösel vaatasin, on kuramuse kuus tundi möödas! Igavik!!!
Mis te tahate öelda, et ma peaks veel magama ja järgmise kolme tunniga võivad asjad muutuda? Tegelikult võib see isegi õige olla.
Hm.

Igatahes sain ma eile sitaks hea järelsünnipäevakingituse. Mind viidi autoga Uuskasutuskeskusse ja nüüd on mul 18 kilekotti riideid, uiske, jalatseid ja veel 8 karbitäit jalanõusid kappides vähem. Panipaikade hulka mu kodus näitab see, et muutusi ei ole näha, kui kappidesse ei vaata, ent kui vaadata, on lihtsalt imeline.
Asjadeni, mis varem kappidesse (lõdvalt, ega ma vaevaliselt mahutama siis hakanud) ei mahtunud ja vedelevad laudadel, riiulitel, aknalaudadel ja vooditel, pole ma veel jõudnud, aga varsti jõuan =) Ei, päriselt.
Ma olen üsna hea lubaduste pidamises, kuigi ma ise olen sunnitud seda kirjutama, sest keegi teine ei kipu millegipärast mind selle eest tunnustama.
Mis on täiega ebaõiglane, kui ma jälgin inimesi enda ümber ja nad annavad ülejala poollubadusi ("Ma teen selle nüüd vist ära") ja ei täida ühtegi neist. Nagu - mina ei räägi oma tulevastest tegudest, kui ma neid, peaaegu nui neljaks, ära ei tee (uusaastalubadust ignoreerin, eks ole =P), miks ma kiita ei saa kõigi oma poolikute lubaduste pidamise eest?!
Olgu, olgu. lepin sellega, et kiidan end ise siis.
Ja lähen magama.

***

6 ja pool tundi (Totoroga pikem õueskäik ka) ning vähemalt keegi on kirjutanud. Tasub ikka hommikuti magada.
Daki ja karikate emand ja ... nad on üpris vastandlikud, mõtleb võibolla mõni, kes mõlemat loeb.
Tegelt ei. Sama teekond, erinevad faasid.

Ma natuke imestan ise ka, kuidas mul oli NIII VÄGA last vaja, NII VÄGA, enam-vähem kogu elu oli mul ettekujutus endast kui paljulapselisest emast 4-7 ja ... ja siis teadvustasin endale, et elu on ju hea, läheb, kuidas läheb.
Ja probleem kadus.
Nagu ... päris hämmastav. Ei mingit meeleheidet, "parema puudusel pean leppima" (veel ei pea ju tegelt), lihtsalt "läheb nagu läheb, kõik on hea".
Väga zen. Aga miskipärast ma ei suuda uskuda, et kõik need, kes olid: "Pole sulle miskit last vaja, mis ema sa oled!", zen suhtumist propageerisid. Nad olid rohkem "sa pole last VÄÄRT!" või "mõtle ka, kui raske lapsega on!" (Arvavad, et ma ei mäleta v?!)
Ime küll, et vihastasin.

Sedavõrd zen ma ei ole, et ei hooliks, kui inimesed ei tundu üldse rahul ning õnnelikud olevat. Eriti kui ma omast arust head asja teen, endast nii palju annan, et maailm parem saaks, mind ikka segab, kuidas tulevad mingisugused mu käitumist hukka mõistma.
Kui ei meeldi, ärge tehke välja, teie ellu otseselt ma ju ei sekku!
Aga noh - on nagu on. Inimesed on, nagu nad on. Mina olen, nagu olen. Ja nüüd on mul ka lapseküsimuses "on, nagu on".
Hämmastav, kui lihtne on sedasi elada!
Mitte tahta, vaid - olla.

1 kommentaar:

  1. Laias laastus on muidugi kõik teekonnad üks =)
    "Tahaks, et mul hea oleks."
    Aga see kisub juba nii laiaks, et on paljudele lugejatele raskesti arusaadav. Teadmise-tundmise vahe. "Kõik on üks" on lause, mille peale paljud noogutavad, jah, olen kuulnud, jah, tean-tean - aga vähemalt Eestis vähesed _tunnetavad_ seda.
    Ka mina pool aega mitte - isegi PR.

    AgA Daki ja karikate emand ajavad ühte asja üksteisele palju lähemal kui liivatera Saharas ja albatross.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.