reede, 28. juuni 2024

Veel kerget argipäeva

Jälle on kange himu olla armastatud, olla tähele pandud, et minu tegemisi hinnataks ja mu kirjutisi loetaks. 

Võib näha teatavat sidet peavaluga - kui pea kasvõi veidi tuikab, armastusevajadus kasvab kohe kordades. 
Jep, olen iseenda-asjatundja. 
Muuhulgas olen tuvastanud, et näljapeavalu ja samas vastikus igasuguse vähegi korralikuma söögi vastu tähendab, et iga paari tunni tagant jäätist süües saab enam-vähem siiski elada. 
Kui välistemperatuur on üle 22 kraadi Celsiuse, on jäätis alati kohane ja tundub talutav. Arbuus, marjad ja puuviljad samuti, aga need ei aita näljapeavalu vastu üldse. Võileib on juba kahtlane kraam, üldse ei ahvatle, aga vahel suudan ta siiski sisse suruda. Korralikumad toidud - pärast päikeseloojangut ainult. 
Jaah, muud depressiooninähud on taandunud, aga isupuudus ja peavalu on ikka kohal. Võimalik, et need on ka kuumast.
Aga toas töötab meil tore konditsioneer ja siin ei ole üldse halb olla, nii et ma tegelikult ei saa aru, mismoodi mu vaevad kuumast olla saavad.

Kirjutada midagi ei taha - vahepeal tahtsin, aga K, kes pidi meile taustakronoloogia tegema "homseks", ei ole kaks nädalat seda teinud - aga hakkasin uuesti "Eikusagit" lugema ja nauding, nauding. 
Enne lugesin läbi "Kübekese elutervet vihkamist" ja see on krdi hea kogu. Täitsa ... vau. Oh, nüüd, kus ma ise ka kõike lugenud olen, võin linkida Rentsi arvustust ja Goodreadsi ka. Minust on vähe juttu, aga seal kogumikus on tõsiselt häid lugusid ja nüüd ma võin täitsa rahuga tunnistada, et minu oma on keskmik ja see on ok.Sest no NII häid!

Olen jälle ujumas hakanud käima ja see on samuti nauding, nauding. Jah, väsitab küll. Jaksan muid asju vähem. Aga mõnu on nii suur, et tühja neist muudest asjadest. Ujun ikkagi.
Täna lähen öösel. Päeval käisin küll väljas - sest mul on koer ja poodi on ka vaja vahepeal jõuda - ent nii lühidalt kui andis. 
Üldse ei kisu end üle kuumutama. 

Vaene Totoro, kes toakoerana on oma karvahetusega päris aastaaegadega võrreldes väga nihkes, on korralikult talvekarvane ning sureb sellest hoolimata, et ma kõik õueskäimised katsun teha jõe ääres käimisega koos, et ta saaks end vees jahutada. Ta teab ka, et niimoodi saab, kuigi korralikult ujuma tuleb ikka ainult minuga. Aga muidu ta läheb jõkke, istub sinna maha ning naeratab õndsalt. Alati. Vahel istub minuti. Vahel viis. Kui ära tüdineb, tuleb välja ning tal on märjana selgelt parem olla, kui varem oli. 

Ooh, ma panen pildi Totorost, kes loeb "Kübekest elutervet vihkamist", kuigi ma olen seda pilti juba ohtralt jaganud igal pool. Aga see on ka hea pilt - kui Poeglaps oma telefoni minu käest tagasi sai, ta esmalt oigas, et ma tegin mingi 400 pilti, mida krdit?! Aga kui ta siis seda konkreetset nägi, ta nõustus, et olgu, võibolla oli paljude piltide tegemisel mingi mõte. 
Sest enamasti, eks ole, EI vaadanud koer raamatusse, vaid igale poole mujale. 

Ta ei tunne ulmekirjanduse vastu üldse nii suurt huvi, kui kirjaniku koerana tundma peaks. 
Muide, Tütarlaps loeb "Devolutsiooni" ja talle meeldib. "Vahepeal on nii emme! Ei söö lilli!"
Poeglaps on 10 lk lugenud ja kurtis, et keel on raske. "Misasi on veeni-red? See ei ole eestikeelne sõna!" (Kui ütlesin, et kle, vee-nired, ta noogutas. "Oih. Minu paha.") Ja mismõttes "vahetu ümbrus"? Tema kasutab sõna "vahetu" ainult aja, mitte koha kohta! 
Aga ta oli nõus edasi lugema, lihtsalt mitte kohe, nii et võit ikkagi. 

Üldiselt on suveaeg, siis kui elu on kerge, vist. 
Ainult armastust, armastust tahaks rohkem.

1 kommentaar:

  1. kohe meenus vana Ariste-lugu, kuidas tulnud tudeng ja küsinud "aga ma ei saanud ikkagi aru, mis on need hääldamise lundid?"

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.