Ablablabla ehk lamisemised raamatutest ja muust

Haa,  Epp Petrone arvustus "Devolutsioonile" on avalikus meedias ka näha - mis siis, et see on Postimees, mida ma tegelt ei loe. Aga ikkagi. 
See on täiesti hea seiklusjutt, lugege ometi =) 

Eile sain ka oma järgmise raamatu kaanekujundust näha. 
Ma muidugi ei jaga seda. Esiteks on pilt veel viimistlemata, poleks kunstniku suhtes aus, ja teiseks on praegu "Devolutsiooni" aeg. "Omasid ei jäeta maha" tuleb nagunii kohe peale, pole vaja tal veel esile tükkida. 
Aga K-le näitasin. 

Tema: Muidu on täiega ilus, aga kotka anatoomia pole päris käpas
Mina: See pole kotkas, see on greif. 
Tema: Kes on pooleldi kotkas. Selle kotka õlavars on natuke liiga lühike ja sp tekib olukord, kus ta küünitab küll, aga lõvijalad jäävad ikka ette. Ei aita kaasa, et kaslastel ongi tagajalad pikemad, et paremini hüpata.
Mina: =D Ma kujutan kohe ette greifi sisekõnet: "Krt, miks ma pean niimoodi pingutama! Kogu aeg! Elu ei peaks nii raske olema!" 
... paus, räägime teisi asju.
Mina, mitu tundi hiljem: Ma ikka mõtlen sellele greifile ja kuidas "krt, miks peab elu nii raske olema". Nüüdsest on ta mulle "miks-peab-elu-nii-raske-olema-greif".

(Et mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis veel.
K: Aga jopp antonius, ainuüksi selle tausta maalimine on ju ropp töö... Okei, päris taust taust on selline ektoplasma, aga kuused ja inimesed seal lagendikul on pagana detailsed. Ja maastik.
Mina: Kui ma suurendan - suurendasin praegu - ma näen, et De Jure näebki välja nagu tüüp, kelle kohta ma ütsin, et välimuse prototüüp =O Muidu oli mingi suvaline kogu ja nägu nii väike, et midagi pole näha.
K: Ma ju ei tea, kes oli prototüüp.
Mina: De Jure näeb välja umbes nagu tema - veits kõhnem vbla aint, ma tuginesin vanematele piltidele. 
K: Tõsi, hõbehabe ja puha. Hmm... Ma peaks ka vist ennast nii lühikeseks ajama. Et habe ja juuksed ühepikkused.

Sealt läks jutt mujale.)

Muidu: olen ülemeeleliselt väsinud. Nii väsinud, et ei saa magada. Nii väsinud, et kuumadest ilmadest hoolimata ei jaksa ujuma minna. Nii väsinud, et ainult viha või toores dopamiin, mida annab positiivne mõistev tähelepanu, tekitavad veidigi elus olemise tunde. 

Poeglaps otsustas "cuttima" hakata. 
Tõlge neile, kes ei tea: jõusaalifännidest meestel (naiste kohta pole kuulnud) on "bulkimisperioodid", mil peaks palju sööma ja musklid suureks ajama, ja siis "cuttimisperioodid", mil rasv tuleks maha võtta ja siis jäävad näha suured selged lihased. 
Peale ligi kaht aastat teoreetilist bulkimist, mille jooksul ta umbes 10 kilo juurde korjas lõpuks, ent tüsedaks jõmmiks muidugi ei läinudki, tundus Poeglapsele, et ah, fakit, sel suvel cutib. Seda enam, et viimasel aastal ta ei ole eriti juurde võtnud, vahepeal haige ja ei saanud ikka ja jälle paar nädalat trenni (ma olen veendunud, et need on neuroerilisuse haigused, lihtsalt vaim väsib nii ära, et keha ei pea vastu) ja no - millal siis veel kui mitte suvel. Suvel on ilmad soojad, isu pisem, marjad värsked ning kooli ka pole, mis kogu jaksu tubli olla ära võtab.

Selle otsuse tulemusel hakkas ta sööma nagu anekdoodibeibe. Esimesel päeval  hommikusöögiks kreeka jogurt ja mustikad. Lõunaks sushi. Ja siis  veits jäätist maasikatega. Ja siis veel veits maasikaid: "Ma tean küll, et need peaks homseks hoidma, aga mul on midagi head vaja!"
Edasi läks aint hullemaks. Eile sõi ta 400 g mustikaid, 1 pika kurgi ja kaks juusturulli. 
Ooh, õnneks selgus, et umbes 300g PikNiku juustupulki ka. (Need on phmt mozzarella.) Ehk ikka veel väga vähe, aga mitte niiiiii vähe. 
Mina: Kuule, enda näljutamine EI ole sulle ega su kehakaalule kuidagi hea.
Tema: Ma tean! Ega ma loll ei ole! Aga ma ei näljutagi ju.

Misiganes, misiganes ... kõik krdi ämbrid tuleb ka ise lastel läbi käia, vanemate vigadest ei õpita.
Kuidas see oligi: "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada."
Jep, täpselt. Kuni vihma ei saja, on jah, hea soe. Kui vihma sadama hakkab, on persses.