Aeg peatub - või ei peatu ka? Olen liiga väsinud, et kindel olla

Oeh. 
OEH, ma ütlen!
Kurnasin end välja.
Nagu vist eelmises või lausa eelmistes postitus(t)es mainitud.
Jah, jätkuvalt on kõik, mis ma pean tegema, Petrone raamatu lugemine. Optometristi juures käisin ka ära. Saan oma lugemisprillid kätte täpselt selleks ajaks, kui on raamatuesitlus. (Jah, ma tean: minu raamat pole ikka veel trükikojast väljas ja tema oma ei meeldi mulle ja kas ma ütlesin, et oeh?) Ja lõunast ütlesin ära. Sest ma ei saanud öösel magada ning sellises väga hapras olukorras ma ei hakka ise endale peavalu tekitama magamatusele lisaks võõra inimesega lõunale minnes. 
Pealegi tekkis mul hiljem hirmus kahtlus, et äkki kutsujal olid mingid "kena naine, ehk saab asja"-plaanid. Aga kahtluse tekkimise ajaks olin juba "ei" öelnud ning see paneb mu ainult väga kõhklema juhul, kui ta mind uuesti kutsub. 
Mida? MUIDUGI ma ütlesin, et ma eriti ei kipu väljas sööma, sest kallis. Viimane kord, kui ma ise maksin väljas söömise eest, oli mingi 2-3 aastat tagasi. Ta ütles, et ostab mulle toidu, pole probleemi.
Ma siiralt arvasin, et see on siuke "tutvume korralikumalt, vbla saame isegi sõpradeks"-keiss. 
See on ju võimalik?!
Ainult ta ütles pärast mu äraütlemist mingeid asju, mis kõlasid väga sedamoodi , nagu kinnitaks ta endale ja mulle, et pole viga, see ei tähenda, et asja ei saaks - ja introverdid ongi imelised kaaslased, nii hea on teise inimesega koos vaikida. 
OEH!

K jäi ka haigeks. Päris haigeks. Väga haigeks. 
Teisel päeval käisin talle peale, et ta kiirabisse helistaks - las nemad ise otsustavad, kas sõidavad välja või ei tasu, aga kui päev otsa on vasakul pool rinnus tugev valu, on täiesti reaalne võimalus, et see on infarkt. 
Sõitsid välja. Kontrollisid. Süda oli korras. Roietevahelise närvi põletik. 
Aga nüüdseks on ta haige olnud umbes nädala, palavik on 39 peale tõusnud ning ta ei suuda - mis on arusaadav, algul olid valud ja nüüd 39 palavikku - end uuesti perearstile helistama sundida. 
Esimesel korral öeldi, et võtke ibukat, läheb ise üle.
Kui ma ise nii tapetud ei oleks, vbla üritaksin aktiivsemalt aidata. Ent olen. 
Elan lihtsalt kodus kaasa, loen "Linnutee koode" ja vaatan telekat. 
Dead Boy Detectives oli okei. Seal oli üks koht, kus ma otseselt solvusin ebaloogika peale - aga ülejäänud tegevustikus olid ebaloogikad vähemalt kergelt ära põhjendatud ning mulle meeldisid mitmed tegelastevahelised suhted väga. Mulle EI meeldinud kui kiirelt ja pealiskaudselt probleemid sageli ära lahendati, aga meeldisid enamik tegelaskujusid ja ideelised lahendused samuti. 
7. episood oli parim =)

Oot, millest ma pidingi kirjutama?
Aa. Olen nii väsinud, et ajasin oma rohud sassi. (Õnneks ei midagi ohtlikku, aga selgitus, miks ma ühel öösel magada ei saanud: võtsin õhtupoole, kui on lühitoimelise tableti aeg,  uue hommikuse pika toimega metüülfenidaatvesinikkloriidi kapsli.) Olen nii väsinud, et tegin maapähklivõiga röstsaia, panin moosi ja vahukoort ja siis jäin toppama. Midagi oleks nagu valesti ... 14 sekundi pärast meenus, et maapähklivõi unustasin panemata. Nii väsinud, et teen kolm korda rohkem trükivigu kui muidu. Nii väsinud, et ei suuda õigesti valida, milline bloggeri käsk milleks on. Lihtsalt klikin kolmel erineval, kuni leian selle, mis mu tahtmist teeb. Kui olen käe tõmblemisest hoolimata suutnud kursori õigesse kohta vedada.
Ja veel asju, ent ma olen nii väsinud, et ei mäleta ka enam, mis need just olid.
Sama asja positiivne külg: arvasin, et täna on neljas mai (olen nii väsinud, et ei suuda kuupäevade osas järge pidada), ent on alles kolmas, mis tähendab, et "Devolutsioonil" on natuke rohkem aega ilmuda ja minul natuke rohkem aega "Linnutee koode" lugeda. Üheksandani on rohkem aega.

Aa. Üheksas mai on aeg, kui ma koos Petronega meie raamatuid esitlen. Tartus Prima Vistal. 
Ma ei luba, et see hea on, aga ma lähen kohale vähemalt =P

Lisa: Emake maa ja tema imed, me raamat ilmuski ära! ILMUSKI! 
Ausalt, olen seda nii kaua oodanud, et raske on uskuda.