Paar pausiga ööd

Teist päeva järjest lähen kohutavalt väsinuna voodisse, kukun nagu puu - ja paari tunni pärast ärkan üles ja enam magama ei jää. Eile öösel pabistasin "Devolutsiooni" pärast, pabistasin ja vihastasin. Tahtsin selle tunde peale suitsu teha, aga olin kõik ära suitsetanud. Sest noh: tuli ju öö ja hommikuti-lõunati mul ei ole raske oodata-vaadata-poodi minna ja osta.
Ainult et ma ärkasin öösel üles.
Nii et läksin kella poole 4 paiku hommikul suitsu ostma, avastasin, et Olerex ei ole enam 24 tundi avatud, kõmpisin siis sealt Circle K-sse ja sinna jõudnud, helistasin veerand tundi ukse taga kella, enne kui teenindaja ärkas ja mu sisse lasi. 
Siis kõndisin koju. 
Ainus hea asi: enamus aega jooksis Totoro vabalt. Kinni panin ta ainult ajaks, kui homoringi ukse taga helistasin - sest ma ei teadnud, et see võtab miljon aastat. Arvasin, et lähen sisse ja saan oma sigaretid, siis tulen jälle välja ja lähme koju. Tegelikult oli ta aga rihmaga rattahoidiku külge kinnitatud ja veetis veerand tundi, vaadates murelikult, kuidas ma kahe meetri kaugusel rütmiliselt kellanuppu vajutan ja mu silmad lähevad aina süngemaks. 
Ei, ma ei kirunud omaette ega löönud midagi jalaga. ent tunne oli küll: "Minge pekki, kõik läheb perse, isegi suitsu ei saa ... aga krt, kui siin on kell ja on kirjas, et 24/h, ma helistan veel!"

Täna ma ei pabista. Pole isegi vihane. Lissalt resigneerunud. 
Jaah, K teeb jälle tüüpilist K-d. Eile vihaga kurtsin talle, kuidas ma vihkan, kui inimesed jätavad mu ripakile, millegi ootele, mis lõpuks enamasti ei tulegi, ja meenutasin halva sõnaga ka seda, kuidas tema on mind ripakile jätnud. Lasknud mul aina uuesti üritada, paremini küsida, õigemaid meetodeid otsida. Mispeale ta muidugi jäi vait ja ka täna ei ole midagi öelnud, sest siuke ta ongi. 

See on asi, mis mind inimeste juures täiesti marru ajab - et nad ei suuda olla selged ja konkreetsed. Ütle mulle: "Ei, ma ei taha sind, sry," aga ÜTLE mulle. Ütle: "Ma ei tea, mismoodi nende piltidega saab, aga mulle hirmsasti meeldib neid teha ja oma ideedega kaasa minna - katsu ära kannatada. Võib päris kaua minna." Ütle: "Raamatuga tegelemine on mulle raske, tõenäoliselt läheb palju aega," aga ÜTLE mulle seda, mitte ära anna tähtajalisi lubadusi, mis jälllllllllle venivad. Aastaid! Ütle mulle: "Ma oleksin väga haavunud ja õnnetu, kui sa end ära tapaks. Palun ära tapa," mitte ära ole pärast solvunud, et kuidas ma võisin sulle niimoodi haiget teha.
Kust, kurat, ma pean teadma, kui mulle ei öelda?! Ise oletama?
Ma teen oma oletused, aga selgelt on need teistsugused, kui te oota(si)te. 
Dohh. 
Kusjuures ma omast arust olen erinevate ATH-inimestega niiiiiiiiiiiiiiii kannatlik olnud, nende järel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii malbelt oodanud. 
Või ka mitte-ATH inimestega. Khm, Rongimees, khm. Muidugi ma ootan, kuni ta minust sõltumatult vabaks saab, pole probleemi.
Või noh, mitte suuremat probleemi, kui ma välja kannataksin.
Ma olen ärakannatamise meister.

Nojah, et K tegi jälle tüüpilist K-d, häirib mind pisut. Kuid sellepärast ma üleval ei ole. Olen lihtsalt üleväsimusega nii kaugel, et mul ei ole enam isu, söön liiga vähe ja siis ei saa magada.
See on jälle mulle tüüpiline.
Väsitan end üle.
Minu mudel ei ole, et ma ei suuda lõpetada või alustada. Enam mitte, kui ma olen teinud endale reegli "vähemalt avan faili" (nii saan alustatud) ja "väga natuke on parem kui mitte midagi" (nii saan lõpule lähemale). 
Minu ikka veel kehtiv mudel on, et kui mul on ülesanne, ma ei saa enne rahulikult olla, kui see on täidetud. 
Vanasti ma tahtsin niimoodi alla võtta, niimoodi lugusid kirjutada, niimoodi end kiiremini jooksma treenida, niimoodi tuba koristada - mida iganes. 
Ja ei saanud midagi tehtud. Rõve on alustadagi, kui su eesmärk on teha nii palju, et kukud enne lõppu kokku ja kohutav on olla. Allavõtmine ikka paari nädalaga, veel parem, täispaast ja 4 päeva. Jooksen järjest, palju jaksan, alla 3 km pole mõtet välja minnagi. Normaalsed inimesed jooksevad 10! 2000 sõna päevas on ok, aga võiks ikka rohkem. Ma olen ka 6000 kirjutanud, nii et ma suudan rohkem!

Seepärast mul oli vaja teha endale reegel, et kirjutan 200 sõna päevas, siis on päevanorm TEHTUD - mitte ei ürita kirjutada romaani esimest mustandit kohe valmis, maksimum kolme kuuga. Ja siis kuu aega toimetada, kuni oksendan. Seda üritades põleksin läbi, vihkaksin ennast ja kogu maailma. ning romaani ikka valmis ei saaks.
Kontrollitud. 
Pealegi tuleks halb raamat. See on ka praktikas selgunud. Mul on aega vaja, et asi heaks teha. 
"Lihtsad valikud" sai, muide, valmis alles PR, kui hakkasin iga päev teatud väikest hulka tööd tegema, mitte ei rebestanud end päevast päeva ülekoormuse all. (Kuigi kõik see aeg, kui ma pärast rongi teda tegin, kuhugi pakkusin, mulle ei vastatud ja ignoreeriti, tegin paremaks, pakkusin, keegi ikka ei hinnanud teda jne, olid kohutavad. KOHUTAVAD! Nüri visadus viis küll viimaks sihile, aga kui ma mõtlen, millest kõigest ma läbi olen käinud selleks ... Brrr.)
Parem kolm aastat ja valmis romaan kui mitte kunagi valmis romaan. 
See selleks.

Märtsi lõpus-aprillis jooksid ent kõik ülesanded kokku. Oli vaja hästi palju asju hästi lühikese aja jooksul valmis  teha ning kuigi ma jätsin teadlikult endale rohkem aega, kui vana mina oleks jätnud, tihedaks kiskus ikka. Eilse ülevalolemispausi ajal öösel nt vaatasin veel korra tagasi saadetud ja lisatoimetatud jutu üle.
Sest oli ju vaja, eks ole. 

Täna polnud viiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tarvis midagi toimetada ega kirjutada. Artikkel Tõlkjate Häälde saab kirjutatud, kui Prima Vistal käidud. Ainsaks kirjanikutamisülesandeks oli Petrone raamatut lugeda. Nii et võtsin järgi kodu koristamise ja enda ning pesu pesemisega, vahetasin voodipesu ning ostsin endale kuuks ajaks Netflixi. 
Krt, kui kodus juba on telekas, võiks see midagi näidata ka. Ja ma olin liiga väsinud, et midagi tõhusat teha. Vaatan parem Dead Boy Detectives'it. 

Aga söögitegemiseni ikka ei jõudnud (kui pojale praetud sink ja leib välja arvata.) Sõin eilseid burritosid. 1 hommikusöögiks, üks lõunasöögiks, 1 õhtusöögiks. Lisaks keefir, kohvipiim, tomat, apelsin ja kaks banaani. 
Nii et kell 2.36 ütles keha magavale minule, et eideke! Me nälgime! Ei saa magada, on vaja toitu otsida! Nii et tõusin, kirjutasin selle postituse ning keerasin ühtlasi keresse kausitäie maisihelbeid maasikajogurti ja keefiri seguga. 
Nüüd proovin jälle magada.
Head ööd!