Fakk, mul on jätkuvalt veel halvem kui tavaliselt.
Kuna mul on sageli halvem kui tavaliselt, ei julgeks ma selle pealt veel otsustada, et nagunii koroona. Aga Poeglapsel on ka ikka veel halb. Me mõlemad jäime haigeks märtsis. Tema jäi kaks päeva enne mind. Ning ikka köhime ja tuigume ja ei jaksa midagi.
Homme silmaarsti aeg. Kuidas kurat ma saan selle pearingluse ja nõrkusega teise linna ITK-sse vastuvõtuks, mille aeg on 12.40?
Vastus: nagu alati.
Kui on vaja, ma teen.
Lisaks on mul kombeks selliste ülesannete järel, mis tunduvad kohutavad ja rasked, endale midagi head lubada. Minna kas kohvikusse või raamatupoodi või kinno või midagi. Häda on selles, et enam ei tundu miski neist asjadest eriti ahvatlevana.
Meelsamini oleksin kodus.
Vbla mõtlen siiski midagi välja. Nt kaltsukas - ma pole ammu kaltsukas käinud. Äkki on tore?
Peamine on, et pea ei valutaks. Kõik muu saab kuidagi toredaks või vähemalt talutavaks mõelda, ent peavalu on ainult halb.
Muide, näide ülesannete osas, mis tunduvad kohutavad ja rasked: ma selle romaanivõistluse, mille auhindamisele mind kutsuti ja kus II koha sain, eel otsustasin, et pärast lähen lastega kohvikusse. Nii et läksin sinna, lapsed kaasas, ja pärast sõime kooki ja jõime kohvi asutuses, mis nüüdseks suletud. Aga toona ma kuskilt teadsin, et neil on head koogid. Vbla keegi kutsus mind sinna ja tegi välja?
Kui ma käisin oma seljatätoveeringut tegemas (4 seanssi vist), läksin pärast pannkoogimajja ning sõin seal asju.
Kusjuures vahel on minu jaoks meeldivaks preemiaks isegi lahedas toidupoes käimine. Minna pärast Prismasse ja osta sealt sushit koju oli näiteks endapremeerimisteema, kui Töötukassas käisin.
Nüüd Poeglaps enam poesushit ei hinda. Talle peab K sushirestost tooma, siis ta sööb.
Täiega ära hellitatud.
Mina olen ikka veel tasemel "mis mõttes inimesed otsivad häid söögikohti? Väljas süüa on ju alati tore ja luksus?!" Ja olen hämmingus sellest, kui hellitatud osad inimesed rahaasjades on JA lisaks nad kaebavad, et raha ei jätku.
Krt, K, kes elab emaga kahekesi neljakordses majas, mille keldris on bassein (mida nad küll ei kasuta, kuiv bassein) on nördinud, et mis mõttes riik peab teda nii rikkaks, et tahab talt tulumaksu juurde kevadeti.
Olgu, kui ma ütlen, neljakordne, ei ole aus öelda, et bassein on keldris. Selle arvestuse järgi on see esimesel korrusel, sest ma lugesin sellise keldri, kus on BASSEIN, ka korruseks.
Aga igatahes.
Nagu ... ... ...
Ma lihtsalt ei saa aru. Eriti ei saa ma aru sellest, kuidas sain mõne ebapärlikarbi käest sõimata, et mis mõttes ma arvasin, et 300 euri kuus + sooja vee ja pesemisvõimaluseta korter oli väga ok aastal 2012 ja et ma pidin oma kahe lapse ja kassiga läbi ajama 227-ga, oli ebamugav ... ent tehtav.
... ja siis hunnik inimesi leidis, et temal on täiesti õigus ja mina olengi paha inimene, et nii vähe vajasin.
Jah, jah, ma olen nõus, et oli ebanormaalne, et ma ei palunud abi ja leidsin, et kui mul on probleeme, on lahenduseks vähem tahta. Ja jah, kui ma tagasi mõtlen, ma olen ikka VÄGA hämmingus selle üle, kuidas nt mu normaalselt teeniv ema ei pidanud vajalikuks mind rohkem toetada kui maksta mu korteriarved või kuidas ma raevukalt üritasin väga täpselt enda eest maksta, käies väljas söömas eurotõlgist toonase sõbrannaga. (Kuni vihastasin maapõhja ja katkestasin temaga suhted - kuigi ilmselt ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et mul ei ole raha. Teisalt, mis krdi sõber see on, kes ei tule selle peale, et mul ei ole raha???)
Üks teine sõber paar korda ütles, et kle, laste isad PEAVAD sind toetama - aga ma olin nii kindel selles, et kuna lapsed saada oli minu otsus, mitte nende oma, mina ka vastutan. Nemad saavad valida, sest see on lihtsalt õiglane. Kui Tütarlapse isa oli lahke ja vahepeal veidi toetas, näitas see, et ta on hirmus tore inimene. Aga no tal endal polnud ka kunagi raha.
Kui Poeglapse isa kogu panus oli maksta mulle edasi kolmanda lapse eest riigilt tagasi saadud tulumaks, oli see täpselt see, mida ta pidigi tegema. Sest noh. Tema ei tahtnud seda last, sünnitada oli minu otsus. Tema kulud ses osas pididki nulli jääma.
Ma siiralt uskusin, et nii pidi ja kõik oli õige.
Aga ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas lahenduseks ei olnud mitte mind lohutada ja nunnutada ja seletada, et elu ei pea tegelt nii raske olema, ma teen hirmus palju hirmus raskeid asju, kogu aeg kannatan, nii ei pea. On okei oodata, et elu on ka muud kui võitlus! Näe, tee seda ja seda alustuseks nt.
Selle asemel sain ebapärlikarbilt ja tema lugejatelt sõimata.
Palju. Ikka mitu ja mitu postitust sain puid, et KUIDAS ma olen selline halb inimene, halb ema, halb kodanik ja tahan veel lapsi ka saada? Öäkkk!
Mõned minu enda lugejad (khm, Rents) on pärast veel öelnud, et mis ma kaeban, vaene ebapärlikarp, tal oli depressioon.
Et ... nagu ... depressiooniga on ok teisi inimesi rünnata ja panna nad kartma üldse internetis kolada (sest mõnda aega leidsin igast suvalistelt lehtedelt tänitusi, kui nõme ja halb on väga väga naine)?
Ma lasin oma blogis kommentaarid K.-l enne üle lugeda, kui ise vaatasin, ja kui ta ütles, et kle, see uus on päris karm, ma kustutasin lugemata ära, sest ma natuke ikka hoidsin ennast selleks ajaks juba.
Ma olen siiamaani rabatud.
Aga noh ... kirjutasin natuke samal teemal Müürilehte artikli ja see ilmub maikuus.
Vbla mul õnnestub näiteks poolteist inimest märkama panna, et inimese sõimamine ja halvustamine EI ole edasiviiv meetod maailma parandamiseks.
Ma väga loodan, et vähemasti satud asjaliku silmaarsti juurde, et kogu see pingutus ennast ka ära tasuks. Soovin sulle kosutavat und, jõudsat haigusest taastumist ja kergemat elu.
VastaKustutanoh, ta ütles, et mu silmad on väga heas korras, probleemid ilmselt ajus ja mitteravitavad, aga ma võiks lugemisprillid hankida ikkagi. Peale 40 väsivad silmad kergemini.
KustutaMeestel on õigus valida, kas toetavad, sest nii on õiglane, sest lapsi saada oli sinu otsus, mitte nende oma. Aga ema oleks võinud ikka rohkem toetada, sest ... lapsi saada oli tema otsus ka v? Kõlab kahtlaselt jälle selle meie ühiskonda sisseehitatud suhtumise moodi, et ega meestelt pole õiglane midagi oodata (näiteks K-ltki ei oota sa iial midagi), aga ümbritsevad naised võiksid ikka rohkem panustada, igakuiselt toetads, kohvikus arveid maksta jne.
VastaKustutaLihtsalt selline valvefeministi tähelepanek.
Aga mina olen su poja paadis - kui näiteks kphvikus on kohv kehvem, kui mul kodus, siis sinna kohvikusse minek ei ole minu jaoks elamus. Pigem jalutan siis kohvita päikese käes ja saan sellest suurema elamuse, kui tarbin midagi, mis maitsemeelele miskit ei paku.
Nah, sa paned loogika valesse kohta =)
Kustutama ju ei arvanud, et keegi, soost olenemata, oleks kohustatud mind toetama. Ma arvan nüüd väga, et kui inimesed armastavad mind, nad tahavad mind toetada, et ma ei kannataks. Ja no nende naiste puhul ma oletan, et nad armastavad mind (armastasid). Aga meestest ja nende armastusest ma pole kunagi aru saanud, täitsa võimalik, et nt Poeglapse isa ei armastanudki =P
Ja sorry vigade pärast - ma ei viitsi enam iial kommenteerida, sest mu arvuti ei lase bloggeri kontoga sisse logida ja ma pean selleks iga kord telefoni tooma, aga telefonis on megatüütu neid trükkida, kui kommentaar pikaks kisub, siis kõike ei näita jne.
VastaKustutamina jälle olen selles paadis, kus on suursugune otsustada, et okei; laps on minu otsus ja kannan ta välja ja nii tehagi. isadel on see meetod keerulisem, aga usun et on ka neid kes tahaks või on nii teinud.
VastaKustutavõi nagu.. karakter avaldubki irratsionaalsete otsuste läbi
See ei ole ju "laps on minu otsus ja ma kannan ta üksi välja," kui järgmistes lausetes on, "aga mu sõbrannad võiks kohvikus arveid maksta" ja "mu ema võiks ROHKEM maksta". Selle lähenemisega on see lihtlabaselt "laps on minu otsus ja tema ülevalpidamist võiksid toetada kõik mind ümbritsevad inimesed PEALE nende meeste."
KustutaMa arvan, et see on see "karakter avaldubki irratsionaalsete otsuste läbi" osa :D
KustutaNah, TAKKAJÄRGI (nagu ma ema puhulgi leian, varem ei leidnud nt, minu jaoks oli toimuv pigem "ma olen nii halb inimene, korteriarveid ka ei suuda maksta") ma arvan, et ka mehed oleks võinud panustada, sest noh - kui laps ON juba olemas, on veits mage seda ignoreerida ja leida, et no mina ei algatanud teadlikult, mina ei tee midagi.
KustutaJa kui mees on juhm või rämedalt ebameeldiv ning ise selle peale ei tule, et aidata, ei ole see põhjus teda hellitada, vaid põhjus survestada.
Krt, too Pojaisa kohtus ka oma pojaga seni, kuni mina neid kohtumisi orgunnisin, kui mina enam ei viitsinud, on kohtumisi olnud 0. Viimased ... 9 aastat?
Kusjuures talle ma isegi ütlesin, et ma enam rasestumisvastaseid pille enam ei võta (tütarlapse sigitamise ajal polnud see üldse teema, me philiselt jantisime kondoomidega), aga tema ainus järeldus selle peale oli: "Triinu siis ajab asjad kuidagi teisiti oma salapärastel naiselikel viisidel korda, et rasedaks ei jääks"
Nagu - ei, ma tõesti ei arva, et sellist idiootsust oleks pidanud tolereerima ning lubama.
Aga see on praegu. Enne rongi ma pidasin ennast ainuvastutavaks ja pidin omast arust kõike suutma ja kui ei suutnud, minu viga.
Phmt nii meeste kui naiste suhtes on mu vaade väga oluliselt muutunud. Varem ma arvasin, et keegi ei pea hea olema (peale minu, sest mina ei tunne end nõmedalt käitudes hästi), nad on igati jee inimesed omade valikutega. Ja nüüd ma leian, et kui inimene ei taipa hea olla, ei ole see kuidagi põhjus lasta tal minuga nõme olla, see räägib ainult, et ta on lollakas või halb vms ja ma võin selle inimesega mitte enam suhelda nt, kui mulle pinda käib.
NB! Ma ei mõtle oma ema siinkohal. Meie autism on ühine ja tal tõesti ei löönud: "Triinul on halb, aitan teda veel rohkem," mõtet ette üle idee "täiskasvanud inimene peab ennast ise üleval pidama." Ehk ta mängis selle idee ümber (andis nt mulle poest nende majapidamisse toiduostmiseks raha rohkem kui peaks ja siis ei küsinud midagi tagasi, saatis märgatavaid summasid jõulu- ja sünnipäevakingitusteks meile kõigile jne), kuid idee oli samas vankumatu.
Aga selle eurotõlgist toonase sõbranna peale olen kuri ikka =) Meil oli tavaks kohtuda tema pool, kui ta Eestisse tuli, ja siis ta tegi süüa ja meie tõime omalt poolt toitu kaasa ja kõik oli jee. Aga siis ta enam ei viitsinud, minfi tema Eestissetuleku puhul hoopis Eesti Majja ja igaüks maksis ise. Ja vabalt võis olla, et ta järgmisel päeval arvas, et no nii harva kui ta Eestis käib, lähme sinna ülehomme?
Ma alguses üritasin käia - sest ega ma ei taibanud, et ma võin mitte minna, kui ma ei taha või ei suuda - aga kui asjad hakkasid kuhjuma - ma nt ei saanud ka õigel ajal lahkutud ja siis pidin taksogga Keilasse sõitma, milleks too sõbranna mulle raha laenas ja hiljem maksin korralikult tagasi - ja kulusid sai tohutult ja samas lõbu polnud üldse samaväärselt, ma lõpetasin temaga suhtlemise.
ülehomme jälle*
KustutaAa, ja K käest ma vahel kuulõppudel ikka küsin abi.
Kustuta+ ta teeb rohkem kingitusi kui ma tahaks. Asjad, millega mul tegelt ei ole midagi peale hakata. Aga no ... kui välja arvata tookord, kui ma tahtsin ennast ära tappa, sest ta ostis meile mingi 3 aasta eest teleka (ma selgesõnaliselt ütlesin, et ei taha seda - hiljem leppisin), on tegelt ok. Miski ei ole nii suur, et ma end halvasti tunneksin, enam hinnalisi kinke tehakse mu pojale =P
Ja ega ma end enam halvasti tunne ka v.a. kui on kallis asi, millega mul absull midagi peale ei ole hakata.
Lihtsalt küsin: kui isal pole kohustusi, sest ega tema ei otsustanud last saada, kas tal õigused on siis? Kui ei, siis ilmselgelt ta pole lapsevanemana kirjas ka? Sest see on ainus viis juriidiliselt nii õigustest kui kohustustest ilma jätta. Kui jah, on õigused, siis miks?
VastaKustutaSee oli vanasti =)
KustutaMinu suhtumine kõigesse ja kõigisse oli "ma annan nii palju, kui mul on ja siis veel nii palju, kui tahetakse, kui ka ei ole, ja ei küsi midagi vastu". Ehk muidugi on õigused ja pole kohustusi, kui neile niimoodi meeldib :D
Revolutsiooniline idee, et vbla võiks inimesed olla mittemölakad ja teha hästi, on mulle ikka Peale Rongi alles tuttavaks saanud.
Ühinen ses mõttes Rentsiga ka, et miks sa eeldad teistelt, nt oma emalt, et nad sind toetaks? Miks su ema oma täiskasvanud lapse korteritki pidi maksma, saati siis rohkem veel? Aga samas sa ei eelda, et su lapse isa (kes eeldatavasti siiski teadis ette, et see asi, mis munnist välja tuleb, on maagiline kuidagi, seda on lapse tegemiseks vaja) kuidagigi toetama peaks? See on kuidagi veider topeltstandard. Ühelt poolt uhkus ja "mina ise otsustasin ja saan hakkama" ja teiselt poolt "ok, need teised inimesed mu ümber peavad aitama mul hakkama saada, sest neil on rohkem raha."
VastaKustutaWhat.
Ühest küljest: ma rääkisin sellest kõigest ülal.
KustutaAga teisest: miks ma eeldan, et mulle lähedasel inimesel on halb, kui mul on halb ja ta tahaks teha oma võimuses olevat, et mul vähem halb oleks? Sest ma eeldan, et inimesed on head. Ma eeldan, et nende arusaam hoolimisest on sama, mis mul: teen kõik, mis saan, et teisel parem olla oleks.
Alles takkajärgi ma imestan, et nii ei olnud.
Inimesed minu mõistes ei hooligi siis teistest? Neil ei ole tunnet, et annaks kõik hinge tagant ära, et aga tol teisel parem oleks? (Rääkimata sellest, et annaks endale mitteolulisel määral, mis phmt päästaks teise.) Või ei hoolinud nad spetsiifiliselt minust?
No siis mina ka ei ole kuidagi paha, leides, et mul ei ole huvi nendega suhelda nemad ka ei saa mult enam ei tähelepanu, hoolimist ega aega.
Lühidalt: ei, keegi ei ole kohustatud olema minu vastu hea. Aga kui inimese jaoks ei ole hea olemine loomulik olemise viiis, mingu ta ka persse - pole minu inimene, pole enam ka minu huvi tema vastu hea olla.
KustutaJa siis ma mõtlen veel, et mida paganat. Misasi on armastus sinu meelest? Kuidas on VÕIMALIK, et sa üldse ei mõtle kategoorias: "Kui inimene armastab kedagi, ta teeb tema heaks, mis suudab?"
KustutaEi, mu ema ei ole mu tööandja. Aga kui ma imestan selle üle, miks ta mind rahaliselt rohkem ei toetanud, ei ole see kategoorias: "Aga ta peaks". See on kategoorias: "Mis mõttes ta ei tahtnud seda teha rohkem, kui põhimõtted keelasid?!" See on see, millest ma aru ei saa. Et sa armastad kedagi nii väga - ja siis lased tal aastaid ja aastaid rahapuuduses väänelda, endal viiekohaline summa kontol ja kõrvale pandud summadest me üldse ei räägi, need on nii kaugel üle mu mõistmispiiri, et ma ei.
Mis värk sellega on, arumaeitaipa.
/ütleb inimene, kes annab iga juba paar kuud kontol tiksunud euro ära, neid, kes vajavad, on ju miljoneid. Ukraina sõda ja jätkuvalt väga vaene, nüüd ka vähihaige kunagine sõber, mentruatsioonitarvikud koolides ja Gaza ja supiköögid - ja ma lihtsalt ei saa aru neist, kes ei anna.
Ah, NÜÜD ma sain aru. Meestelt (erinevalt emast) ei eeldanud sa midagi, sest sa lihtsalt ei eeldanud kunagi, et nad armastavad sind. 😥 Sa oled tegelikult vist isegi varem öelnud midagi selle kohta, mulle lihtsalt ei jõudnud selles konkreetses kontekstis ikkagi kohale, sest see on minu jaoks nii võõras.
KustutaVäljas söömine on tihtipeale hoopis tüütu kohustus (selles mõttes kohustus, et alternatiiv oleks siis mitte süüa) ja ma sellepärast tavaliselt ei viitsi.
VastaKustutaSee on koht, kus ma ei saa aru. Osta siis poest, kui väljas süüa ei taha. Mis mõttes muidu ei saa süüa? Karp kartulisalatit? (Mina üldiselt poesalateid ei osta, aga see kõlab rohkem nagu toit kui karp viinamarju ja pakk veisesinki nt.)
KustutaAeg-ajalt on toidupoodi palju keerulisem leida kui söögikohti :) Reisides näiteks. Ja siis tuleks leida ju koht, kus seda poesalatit süüa (kesktalvel pargipingil ma pigem ei sööks). Ja aeg-ajalt on väljas söömine ka töine kohustus, kuigi siis on vähemalt see hea aspekt, et ise ei pea maksma. Aga pigem on mul jah see häda, et väljas söömine ei ole mu jaoks tõesti mingi luksus, ja pigem ongi sellega kogu aeg mingi häda, et kuhu siis NÜÜD minna.
KustutaVõtan hammaste vahele "kui inimene armastab kedagi, siis ta teeb armastatu heaks /võimalikult palju/".
VastaKustutaEi, ei tee.
Loodusvaatluste tulemusena keskendub mees yldiselt enda tunnetele ja vajadustele ning tunnete objekti heaolu kõigutab teda vähe. Seda näitab asjaolu, et suhtesse panustatakse põmst ainult endale meeldivatel viisidel ja selle lõppedes muututakse väga, väga kiuslikuks ja pahatahtlikuks, kui on vaja seadustest tulenevaid minimaalseidki kohustusi täita. See on meil md väga lugupeetud traditsioon ja vaata, et lausa mehe identiteedi kohustuslik osa. Vt ka "perenaine, tasane", "lits, lõuad, kui mees laulab" ja "saare naine toidab yksi oma 7 last ja mehe".
no siis ta lihtsalt ei armasta, dohh.
KustutaSee, et mees ei armasta, on küll traditsioon, jaa =) Et suhe luuakse mitte armastuse pärast, aga et keegi süüa teeks, tuba koristaks ja keppi annaks. Ja et ühiskonna meelest ok oleks - vallalisus on veidi imelik isegi mehe puhul, kuigi teda ei halvustata viiendikkugi nii palju kui naist.
KustutaIsegi spessäl väljend on selle jaoks - "ABIelu".
KustutaOmanikuta ringijooksvad humanoidid ei ole ikka hea, nad võivad inimestele kurja teha. See, et nende endiga ilma kaitsja ja järelevalveta midagi juhtub, on loomulik ja suvaline pisiasi.