Käisin larpil. (Tegelt käänatakse sõna "larp" nagu sõna "karp" ja ma PEAKSIN kirjutama "käisin larbil", aga mu jaoks on vale käänamine seal kuidagi ürgnaljakas - umbes nagu sõna "humooriline".)
Sai ühe aasta-jooksul-teha-vaja plaanidest täidetud. Tegelt isegi rohkem, sest kandsin kleiti ja kanda aastas vähemalt 6 kleiti on samuti plaan.
Mäng oli ok. Mitte hirmus hea, aga raudselt mitte kategoorias: "MIKS ma siia tulin, apike, aeg, raha, energia magama pandud ja palju parema meelega oleksin kodus internetis."
Ütleksin, et idee oli viimase peal, ent lihtsalt minu tegelane suht mõttetu. Mul ei olnud mingeid võtmeid ega eriteadmisi, teistel polnud mind vaja, et probleeme lahendada, ja mina ise ei lähe mingil juhul ise innukalt kuuenda inimesena gruppi karjuma, et kuidas nüüd õigemini seista, et äkki parem tulemus saavutada. Ei lähe seletama, et tahan ka laval räppida. Ei lähe nõudma, et klge, ma tahan punkt punktilt selgitust, mis üldse toimub.
Paar korda plahvatasin, et kaua võib möliseda, aitab ka, ja paari teise tegelasega oli mul taust ja mälestused, nii et sain nendega veits emotsionaalset sidet mängida. Aga enamikust tegelastest ma ei teadnud midagi. Isegi nime mitte.
Miks ma selle sündmuse jutuks võtsin: mängu sees ma esimest korda avastasin, et oi. Füüsiline rahutus ongi mu jaoks teema. Kogu olukord tekitas mus ebamugavust ning siis käisingi lihtsalt toas edasi-tagasi, samal ajal sõrmi nipsutades, või tantsisin omaette.
Kõndisin päris kiiresti. Ega ma siia munema ei tulnud, seinu imetlema nagu näitusepublik. Ma tahan LIIKUDA.
Tegelikult ei olnud see muidugi esimene kord end liikumisega rahustada. Mingi ajani nooremas põlves hakkasin peavaluga mööda tuba ringi tormama või läksin õue jalutama. (Siis hakkasin duši all käima, dušš aitas paremini.) Kui mul mingil üritusel igav ja ebamugav oli, kõndisin koridoris edasi-tagasi või linnas ringi. Ma olen Viljandi linnaga nt väga tuttav, sest folgil ikka on vahepeal perioode, kus ma lihtsalt ei suuda, lähen kõnnin üksi, siis hakkab parem.
Aga see oli mulle esimene kord tähele panna, et ma seda teen ja teised tegelikult ei tee.
ESIMENE kord.
Olen suht jahmunud.
Mis mõttes ma ei märkagi, kui vastavat teemat ajus üleval pole? Seletab mõndagi rahva mittemärkamiste osas. Et osad asjad lihtsalt jooksevadki (nali meelega, märgake! Jooksimne on liikumine on hetketeema!) radari alt läbi ning inimene vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja küsib: "A kust mina pidin teadma?" mis siis, et ta kuulis ja nägi.
Ausalt, selle raalisin tegelikult üsna ammu välja, et mina tajun inimeste juures tohutut hulka detaile, mida keegi üldiselt tähtsaks ei pea ega mingeid järeldusi tee. (Ja see koos valu vihkamisega on mu "mina olen väga empaatiline"-tunde aluseks.) Aga et on asju, mida ma ei märka - ükskõik kas teiste või enda puhul - kuigi need on otse mu silma all mitupalju aastaid olnud, on valgustav.
Teiste osas olen tegelikult mitu-mitu korda hiljem avastanud, et hm. Tegelikult ta on seda ja seda omadust või huvi ilmutanud päris mitu korda mu ees, ma lihtsalt ei võtnud sisse, sest veendumus, et ma teda tunnen, oli liiga kõva. Aga et ma ENDA puhul liikumisvajadust ei märganud, sest ma ei mõelnud, et mul võiks aktiivsushäire jusugi sees olla - on - valgustav.
Ongi pimetähn. Näed ja tunned, ent ei registreeri.
Ossa. Whoa. Püha perse. Ja veel kirglikke hüüatusi suvalises suunas.
Muidu oli larp tore. Meeldivaid sotsiaalseid kontakte omajagu ja otseselt ebameeldiv ainult üks - ja see ka mitte OMG KUI HALB, vaid leebe, veits kahetseva muhelusega: "Ta teeb nii klassikalist teda jälle." Läksin teadmisega, et kohapealt saab kohvi osta, võtsin kaasa paki pähkleid ja kaks banaani näljapeletuseks, aga kõik lauad ja nurgad olid täis Selveri suupisteid ja morssi ning väikese kapi peal oli veepunnu sidruniga vett sisaldamas, nii et mu füüsilised vajadused olid palju paremini kaetud, kui ootasin.
(Vahemärkus: kui neil koht odavalt käes polnud, minu arust mängujuhid maksid jälle peale, et meile mäng teha - klassikaline eesti larp(b)i värk. Aga tegelt võiks sellest tõesti loobuda. Isegi mina suudan maksta rohkem kui 35 euri mängu eest, need, kel on töö ja asjad, on ilmselt vabalt valmis oluliselt rohkem maksma.)
Ja noh - see oli ka tunda, et kuigi mäng VÕIS osalejatele lõppeda mitut moodi rohkem või vähem halvasti, tegelikult gemmid aitasid mängijaid kogu aeg, et lõppeks hästi.
Mhmh, ka see gemm, kes oli ühtlasi mängija ja teoreetiliselt meie vastane ja vangishoidja. Kogu aeg ütles, et see või teine asi on valesti, tehke ümber. Muidugi 3/4 kordadest polnud selle asjaga vaja vaeva näha, pohh, ignoreerigem - ent kui loogiliselt mõelda, nägi päris hästi ära, mis oli möla mängijate eksitamiseks ja mis päris vihje.
+ Mul ei valutanud päev otsa pea. Isegi öösel, kui paar tundi magasin ja uuesti ärkasin, ei valutanud.
Kuigi nüüd valutab sissevõetud sumatriptaanist hoolimata.
Siiski. Great win igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.