teisipäev, 14. mai 2024

ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

17 kommentaari:

  1. Mind stimulant ei rahusta. Paneb kyll peas KARJUVAD mõtted natuke vähem kaootiliselt ja suvaliselt lõugama, aga ei mingit rahu ja nirvaanat! Ma mdg patoloogiline hyperaktiivik ka.
    Argus JA lollus esinevad hämmastavalt tihti koos.
    Keegi ei suuda mulle selgeks teha ja ära veenda, et inimesed PEAVAD yhesugused olema ja selleks kõvastivaeva nägema. Hoopis vastupidi - ma olen veendunud, et inimene saab enda juures suurt kurja tegemata muuta pisiasju ja olmelisi harjumusi, aga oma loomuse ja võimete vastu minneson tulemuseks palju rohkem õnnetust, kui see kellelegi hea on, ajalooliselt puudutab see eriti just naisi ja ma tunnen seda teemat otse põhjani.
    Seega minu arvates Sa ei pea midagi muutma v pingutama, sest pingutuse valu teeb rohkem õnnetuks kui sellest saadav tulemus rõõmsaks, umbes nii.

    VastaKustuta
  2. Aga jah, see "ma ei ütle talle, et ma lapse saan temaga" postitus tõi igavese hunniku vaidlevaid kommetaare ja ainult notsu oma oli muu meelest asi - et lapsedüldiselt tahavad teada, kes nende isa on ja selle varjamine on kuradist.
    Mispeale ma vastasin, et oh, hiljem, kui ta juba nii vana on, et teda huvitab, ma võin talle rääkida. Mõtlesin (ei mäleta, kas ka kirja panin), et kui ta piisavalt vana on, et ise teda üles otsida, ma võinuksin vabalt talle ka nime öelda - point on, et MINA ei taha temaga tegemist teha, laps võib vabalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ee, enamus isasid laseb suhteliselt vara pere juurest lesta ja kaob jäljetult, või osutub selliseks tõpraks, keda on parem mitte tunda. Lapsed tulevad vanas eas meelde, kui on vaja raha pommida v hooldekoduarveid maksta. Seega, milline on vormilise lause "lapsel PEAB isa olema!!!" sisuline hyve?

      Kustuta
    2. Huvitav väide. On selle kohta statistikat?

      Kustuta
    3. Kindlasti on, aga ma otsisin natuke ja siis loobusin. Ei leidnud.
      Aga "me ju kõik teame vähemalt mõnda sellist keissi, mõni teab paljusid" on ka kehtiv. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes EI ole tuttav mõne perega, kelle juurest mees haihtunud, või mehega, kes on haihtuja.
      Hetk, ma vaatan omaenda tutvuskonda korraks vaimusilmas ... eks ole, mitte lihtsalt lahkuläinud, vaid juhud, kus mees lihtsalt kaob pildilt, lapse/lastega ei kohtu ja raha ei maksa.
      6 juhtu tuleb esimese hooga meelde.

      Kustuta
    4. Kui järele mõelda, siis kuivõrd ma olen kaks last väga-üksikemana üles kasvatanud, on natuke veider eeldada, et minu arust "lapsel peaks olema isa" nagunii =D

      Kustuta
    5. Lauri, yksikvanemate statistika.

      Kustuta
    6. Lisaks on kuskil ka selle kohta andmed, et kui paljudel 1. klassi minevatel lastel vanemad veel koos elavad, või lapse 18. aastaseks saamiseni.
      Minu tutvusringkonnas pole haihtunud isasid palju, sadistidest tagakiusajad ja karistamatult omaenda lapsi ja naisi kiusavad mehed on rohkem esindatud. Ma selles põlvkonnas, kus elamispinna nimel naised kannatasid ikka päris rõvedaid asju ära, sest lastega lihtsalt polnud kuhugi minna. Lõuna-Eesti, kus NSVLi kokkukukkumisele eelnes korralik kaos ja seda jätkus põmst 20 aastaks.

      Kustuta
  3. Ma mõtlesin nüüd hoolega järele ja ei meenu oma tuttavate hulgast ühtegi sellist haihtujat meest nendest, kelle asjadest ma midagi lähemalt tean. Muidugi on põgusalt tuttavaid, kelle kohta ma ei tea selliseid asju üldse. Aa, ja meenub üks naistöökaaslane, kellel olid oma eksiga mingid suuremad probleemid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on hea - lootustandev.
      Eks mingil moel on ka loogiline, et kuivõrd sarnane tõmbab sarnast, ma TUNNENGI palju üksikemasid või mulle jääb meelde, kui keegi süngelt mainib, et kasvatas oma (minu isa vanuse) poja üksi üles, sest tema joodikkunstnikust isa lahkus, enne kui poeg kooli läks vms.
      Samas - oot, sa oled ju KA üksikema?

      Muide, 7. Mitte 6. 7 mitte-isalikku isa.

      Asja kolmas külge: vbla sa ei arvesta "kahtlasi"? S.t. mina panen need isad, kes kord aastas lapsega kohtuvad ja samamoodi kord aastas 250 eurot plekivad, ka nende "haihtujate" kilda, sest nii vähe polegi midagi. Minu meelest.

      Kustuta
  4. Üksikema olen, aga mu lapse isa pole kuhugi haihtunud ei minu ega oma teiste laste elust. Kahtlasi ma ka ei tea - aga ma ütlen, et ega ma siis igaühe isiklikke asju ei tea. Lihtsalt kui järjest mõtlema hakkan, neid, keda tean, siis isegi kui on mingil hetkel lahku mindud, siis suhtlus käib edasi.

    VastaKustuta
  5. mina tean haihtujaid isasid peamiselt blogidest, aga päriselu tuttavatel, kellel lapsed on, on kõigil aktiivselt osaleva isaga pere. Isegi kui ei elata koos (nt kui koos elab hoopis naistepaar, kellel tuttav mees aitas peresse last saada, siis see mees on ikkagi ka pildil olemas ja nende suguvõsad teevad ühiseid perepidusid jne).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nii nunnu =)

      Teisipidi, sellise tutvuskonnaga elades vbla on tõesti kerge uskuda, et on olemas kättemaksuhimulised naised, kes ei lase lapsel isaga kohtuda, sest hing haige - ja noh, mina oleksin siis veel samm edasi. Samas MINU kogemus on - kusjuures päris mitme tuttavaga ühine - et topid talle last, korraldad, teatad koolikoosolekutest ja sündmustest ja isa ei anna ka esimesse klassi mineku esimesel septembril näole ja nagu .... pffffffffffff.
      PR ma loobusin toppimast ja oletamast, et Isa on mingi tähtis asi, niisiis.

      Kustuta
    2. ... samas, ega see usk mus ennegi eriti tugev olnud.
      Mul oli oma lapsepõlvekogemuse pealt sügav usk kahte asja: laps peab tundma, et ta pole üksi, et teda kaitstakse, et tema mured lähevad korda. Ja et lemmikloomad on tähtsad, kui koera ega kassi ei saa/julge võtta, olgu vähemalt rotid..
      Alles hiljem tuli ka tunne, et laps peab tundma, et on hinnatud, imetletud ja piisavalt hea.
      Aga et lapse kasvatamiseks peaks olema kaks vanemat või palju raha või aiaga maja .... mis te teete nalja v? Mul olid enam-vähem kõik need asjad- Ok, isa lahkus pere juurest, aga ema võttis uue mehe, kes mulle suht sümpaatne oli, nii et mehefiguur peres olemas.
      Ja see isa ju suhtles minuga edasi.
      EI, ma ei olnud selle kõige juures natukenegi õnnelik laps. Kõik see jutt õnnelikust lapsepõlvest ajab silmi pööritama.
      Nojah. Aga tagasi isa lapse ellu meelditamise juurde, miks ma seda tegin: arvasin, et hea ema olemiseks on vaja innustada ka lapse ja teise vanema suhtlust.
      Sest ühiskondlik "kõik teavad seda" värk ütles nii. Vorm on sisu on hirmus tähtis.

      Jestas, ja ma võtsin TÕSISELT inimesi, kes minuga kurjustasid, et kuidas nad siis aru ei saa ... Nüüd, pärast oma suurt avastust mõeldes ikka täiesti absurdne.

      Tee, mida su elukogemus ütleb, et hea teha on, kõik muu on puuks.

      Kustuta
    3. Aa, ja siis veel see: MINA ei teadnud, et meil rahaliselt ok on. Ema esitas mulle (ja küllap ka iseendale) pidevalt näidendit "hädavaevu elame, kõige pealt hoiame kokku, vaevu saame hakkama".
      Esialgu muidugi oligi aeg, mil raha ei olnud eriti teema, teema olid tutvused ja õigel ajal õigesse kohta "sattumine". Aga kui raha hakkas teema olema, ega ema olek ja suhe rahasse ei muutunud. Ma olin maapõhja üllatunud ja hirmul ja tundsin end tohutult süüdi, kui mulle ülikooli (selle esimese, Tartus) ajal 40 000 krooni ees Supilinna ahiküttega pesemisvõimaluseta kööktuba osteti. Kui nad selle hiljem 120 000 eest maha müüsid, olin kergendunud, et vähemalt nad teenisid mu hädisuse ja koduvajaduse pealt normaalselt, aga ikka ei võtnud sisse, et tegelikult peres raha on. Seal kööktoas elamise ajal ma vahepeal konkreetselt nälgisin - mitte allavõtmiseks, aga mul ei olnud midagi süüa peale paki kaerahelveste ja siis ma tegin neid veega - vahel soolasena, vahel suhkruga. Ja siis varastasin-võtsin ühe hüljatud maja kõrvalt aiast õunu.
      Teate, väga ruttu tekkis tunne, et süüa tahaks küll jubedalt, aga kuldrenette ja kaerahelbeid mitte. Ükskõik mida muud, valku ja rasva, paljast võid kasvõi - aga MITTE neid. Aga emalt abi küsida? No aga tal on ju endalgi väga vähe! Nad ostsid mulle KORTERI! Ma ei tohigi midagi enamat loota!
      Ma ei tea, kui hästi tegelt rahaga oli, aga ikka päris hästi selleks ajaks. Et nad ostsid mulle korteri, ei olnud kõhu kõrvalt kokkuhoid, vaid "no tegelt ... olgu siis nii, kulutame triinu peale natuke, kuigi ta on täisealine ja peaks ise hakkama saama, mõtleme sellest kui investeeringust".

      Isegi paar aastat tagasi, kui ma huvi pärast küsisin, et mismoodi sul, emme, raha puudu jääb, mis värk on, ajas ta mulle juttu, kuidas maja ülalpidamine ja söök ja auto ülalpidamine- ega midagi väga üle ei jäägi ... ja siis nad ostsid teise auto veel, paigaldasid õhksoojuspumba, maal on teine maja, mille vahet voorida ja no ... see on lihtsalt mõtteviis. Täpselt nagu minul on mõtteviis "kui on, on hea, kui pole, saab ka toime, ja kui võimalik, annan ära neile, kel rohkem vaja" on temal "alati on vähe!"
      Reaalne rahakogus mõtteviise muutvat ei paista.

      Kustuta
    4. ah, tagantjärgi tuli meelde üks suhtkoht haihtunud isaga pere ka - kuigi mingis hilisemas etapis on temast siiski natuke asja ka olnud. aga rohkem asja oli tema vanematest.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.