teisipäev, 24. juuli 2018

Kuum on

Tartus oli A-ha kontsert, kuhu ma ei läinud, sest ... sest mulle meeldib see muusika samuti, mida nad teevad praegu, aga kui vanad mehed mängivad (sest rahvale vaja ju meeldida) oma vanu hitte, siis kuitahes heas vormis ja vitaalsed nad ka on, see tundub vale.
See aeg oli kunagi, nüüd on uus ja minevikku ei too tagasi.
Minevittu.
No ei too ja ei tahagi - mis siis, et see oli omamoodi ilus ja videote peal on jätkuvalt kaunis nagu klantspildid ikka.

Mul on ikka väga suuri raskusi valimisega, mida neilt jagada =)
Nii palju häid lugusid! NII PALJU!
Jagan midagi mitte väga ammust, aga ka mitte väga uut. Oivalist kuskilt vahepealt:



A-ha mõjub mulle jahutavalt ja hetkel võtan kõik jahutuse, mis võimalik, igalt poolt!
Ma ei salli väga palavust.
(Miks ma sauna ka ei armasta, eks ole.)

Mina ei ole just sel põhjusel ka suve-lemmik-aastaajaks-pidaja (kuigi suvi meeldib mulle). Et võib minna jube kuumaks. Mulle meeldib kuldne sügis, 22 kraadi ja päiksepaist punasekirjute lehtede vahelt kõige enam.
Park on sügise moel langenud kollastest lehtedest kirju, muide. Põuaga kollaseks tõmbunud ning siis alla kukkunud.
Iga päev, mis läheb ilma peavaluta, on kingitus, iga minut vees hädavajalik. Et päike ei lõõskagi täna? AGA VARJUS ON 29 KRAADI IKKAGI!!!!
Elasin jumala pikalt ilma ujumas käimata ja nüüd ei saa ise ka aru, kuidas. Iga päev peab saama! Elule tuleb ikka natuke eluväärtust ka sellega!

Ja õhtul, kui on jahedam, teen süüa. Eile tegin sushit (mulle maitses, aga Poeglaps ütles: "Päris hea. Aga võiks olla palju parem!")
Täna kavatsen küpsetada oma imelist šokolaadikooki, sest see on ühe poja sõbra lemmik ja too sõber saavutas arvutimängus midagi suurelt - ning tuleb ju tähistada.
Mu vanad retseptid on kõik rahasäästlikud. Nende iva oligi "kuidas saavutada minimaalsete vahenditega maksimaalne tulemus".


***

Tulin mina ujumast (esimest korda õnnestus silmata loodusnähtust, kuidas mina ujun veel ülevalt tuleva sajupiiskadeta peas, aga kümme meetrit eemal veepind ladiseb, sest seal kallab juba vihma) ja mis ma näen: välisuks on lahti, poeg kadunud, kõik kohad, kus võinuks olla ujumispüksid, segamini paisatud, aga ujumispükse ka polnud.
Põrandal õpilaspilet, lauanurgal kaks vana rongipiletit ja minu telefonis (mis muidugi oli kodus, kes siis paariks tunniks välja minnes seda ka veel kaasa vedama hakkab?!) üks vastamata kõne.
Paistab, et minupoolne kutsumine polnud küll veenev, aga mõne teisega ta siiski läks ujuma =)

Mind rõõmustab.

Tean küll, et vett armastan. Aga just täna mõtsin, et see vist pole PÄRIS tavaline, et olen paduvihma käes muusikata tantsinud rohkem kordi, kui hoobilt meenutada jaksan, et ma igal suvel veedan vees päevi (nii palju tunde, et saab kokku rohkem kui ööpäeva), et mu universaalne valuvaigisti on soe vesi ... üksikult võttes on need pisiasjad, pisiasjad, aga kokku tervik, mis ütleb, et MULLE MEELDIB VESI.

Mulle meeldib, muide, vesi.
Tea, kas olen maininud?

Kuna mu poeg on ses postituses tugevalt sees (ja reaalelus kadunud ja telefoni ei võta), paneksin temast pildi ka - aga ta on häbelikuks läinud ja ei taha. Nii et ma siis ei pane. Panen endast.

Esinemine Estconil. Pildistas V.Kastanje

2 kommentaari:

  1. Ise räägin endaga, ent ei saa ütlemata jätta: kui ma jälle a-ha-d kuulama kukun, imestan end katki, kuidas NII täiuslikult täiuslik saab mingi kunstiteos olla kui nende omad.
    See melanhoolia ja teadmise, igatsuse ja nagunii-ei-saa-ja-nii-ongi-vist-parim segu puudutab minus midagi nii ürgset, nii ehedat, et ma ei tea ühtegi teist sellist.

    Mitte isegi mu lemmik, mitte päriselt - see ei ole see tunne ja muusika, mida mul VAJA on. Aga see on see, mis räägib must sellisena, nagu enamasti olen.

    VastaKustuta
  2. Puudutab jah. Mul Velvet mängib peas täna terve päeva.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.