pühapäev, 29. juuli 2018

Mina, kuulus kirjanik

"Lihtsad valikud" sai palju kiita.
Nüüd räägivad toredad inimesed ridamisi, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem.

Ma ei tea, mida teha.
Ei, see on nali, aga --- ma ei olnud valmis selleks, et keegi peale mu enda ka arvab, et kirjutan hästi.
Mitte et "pime kana leiab ka tera", vaid et neile meeldibki teine raamat. Isegi rohkem kui esimene.
Ikka tundus varem, et noh, jah, sõbrad kiidavad, soovitavad, kus parandada, vahel ei saa nad üldse aru ja vahel soovitavad mööda - ning kammaaan, kas mina ütleksin sõbrale, et sitt on v?
Kui midagi head öelda ei ole, siis ütlengi, et mu arust on päris nõrk, aga kui MIDAGIGI hästi on, tunnustan seda, mis hästi.
Ning kohad, kus "nagu pole päris õiget tunnet" toon ka välja.
Nagu minugi sõbrad-testlugejad.
Ei paistnud nende reaktsioonide järgi, et midagi rohkem kui keskpärast-polehullu oleks.

Osake mind on "no kuulge, mu oma meelest pea parimat lugu, mis ilmus "Algernonis", keegi isegi õieti ei märganud, ei saa ju olla, et inimesed must hästi mõtlevad, seal peab mingi eksitus olema". Teine osa on "ach, mis möödas, see möödas, kirjutame uusi asju!"
Kolmas osa on õuduses ja mõtleb, millal vedamine otsa saab. Neljas, väga pisike osa, ütleb: "Oled piisavalt vaeva näinud, äkki nüüd mõnda aega ei pea nägema?!"
Kuid see osa on pisike.
Peamiselt on uskumatus ning soov kähku veel midagi kirjutada, et edu najal sõita, kuni õnnestub.

Mitte et ma poleks vahepeal (vt "kuum on", "sulan" jms) kirjutamist päris katki jätnud. Ent no eile alustasin uuesti, täna-homme jälle ja küll saab jälle rütmi kätte. Mhmh!

Ma ei tea, kas tuleb hea.
Ma kunagi ei tea ette.
Aga proovin vahepeal natu rõõmsamalt teha - selgelt minu senine filter "kirjutan kõik paremaks, õnnelikumaks, toredamaks, inimesed (mina ka) tahavad lugeda lahedadest asjadest" tõi kaasa "lohutu, karm ja õudne" tulemuse. Inimesed lugesid ja mõtsid, kuidas kõik siis NII halvasti on - ja see oli tekst, mida mina olin korduvalt rõõmsamaks ja helgemaks kirjutanud, et ikka LAHE oleks.
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kuigi ikka on naljakas samuti.
Ma väga proovin sedakorda teha enda jaoks absurdelt reipa, äkki siis lugejatel jääb ka kergem tunne sisse.

Naisterahvas näoga ning pildi keskel olen mina
Ma nüüd, muide, elan öösiti. Päeval jään ellu.
Kuigi eilne päev on peaaegu erand. Tore oli. Mõelge, KAKS randa!
(Kaks seepärast, et mere ääres oli küll ilus ja mere sees väga --- eee ---- karastav, aga 16 kraadises vees sa ikka kaua ei uju. Arumaitaipa. kuidas on võimalik, et vesi on nii krdi külm ja samas sinivetikas paljuneb Läänemeres hirmsa hooga.)

Krt, ei saa enam rahus arvutiga mängida ka, nüüd on tunne, et peaks enne kirjutama! Kasvõi natuke!
Ma siis lähen ja kirjutan. Kohviga.
Mmmm, kohv hea. Kohv lepitab mind ikka väga paljuga, isegi palavus on natuke väljakannatatavamamam.
Natuke.

Ovulatsioon (jap, 9-11 päeva pärast menstruatsiooni algus, see on igast asjadest tunda ja näha, kaasa arvatud vooluse muutumine, kerged tuiked alakõhus ja loomulikult tahaks noori mehi muudkui KATSUDA) muudab mu natuke emotsionaalselt hapramaks, natuke hellemaks, natuke - vaimselt - vetruvamaks, võtan rohkem sisse.
Korraks oli eile ikka meeleheide lausa teemal, et ma ei jääääägi rasedaks, selge ju, nad istutavad minusse liiga hilja alati ja ....
Aga noh. Ovulatsioon läheb mööda ja elu tundub jälle lootusrikkam.

Seni lähen ujun jões.
Pärast ka ujun jões.
Tore, et me väikelinnas on jõgi ja isegi selline pisike ujumiskoht kui seal, on ikkagi parem kui üldse ei mingit ujumiskohta, eks?

6 kommentaari:

  1. Aga noh, milleks ovulatsioon hea on: noor Morten Harket aastal 1994 tundub niiii krdi ahvatlev ja kaunis!

    VastaKustuta
  2. ja jões ujumine on jälle selle poolest hea, et saab lühikese maa peal palju ujuda (kui vastuvoolu ujuda)! Järves on alati see häda, et ei riski nii kaugele ujuda, nagu mõnuga paneks, sest pärast peab veel tagasi ujuma ka. Jões ei pea, ujud tükk aega ja oled ikka sama koha peal.

    VastaKustuta
  3. Sa ülehindad voolu, mis põuaga nii väikeses jões on =)
    Aga põhimõtteliselt on ikkagi õigus, sest kallas ja madal on umbes kolme meetri kaugusel igal pool =)

    VastaKustuta
  4. Proovisin täna järgi - kui mitte päris keskel olla, tabab varbaga põhja ära suht igal pool jöes.
    Üldse ongi mu mure seal mitte niivõrd "võiks mitte ära uppuda" kuivõrd "võiks mitte varbaid vastu põhjakive ära lüüa, kui kogemata selili ujudes kalda poole kaldun või liiga kaugele silla ligi ujun või lihtsalt ei vea".

    VastaKustuta
  5. s.t. igal pool = sillani ehk umbes 100 meetrit ujumiskohast ühele poole ja 200 m teisele poole, kus mu otsuse "tagasi tuleks pöörata" taga ongi enamasti, et põrkun vastu ootamatult kõrgele tõusnud põhjakive".

    VastaKustuta
  6. hehee, luksus.

    ma olin lapsena väga kindlameelne ujuja ja nii õnnestus mul ujuda isegi Kunda jões, kus sügavus on enamikus kohtades heal juhul põlveni. Üks koht oli tillukese jõesaare taga, kust vesi oli liiva minema kandnud ja vesi oli vaata et rinnuni; kui liiga kõvasti ei ujunud, sai voolu ära kasutada ja selle max paari meetri peale ära mahtuda.

    Teine koht oli allavoolu, kus jõgi oli veidi sügavam ja vähem kärestikuline, seal oli üldiselt kõhuni, aga ühe kivi juures rinnuni. Ka seda ei olnud üle paari meetri.

    Nende kogemuste najal õnnestus mul ühel palaval suvel isegi Vastseliina linnuse juures Piusa jões üks selline koht leida, kus mahtus paar tõmmet tegema (muidu oli seal kah selline poolde säärde) - olin lapsepõlvest õppinud, et vähegi sügavamat vett võib leida liivikutest ja jõesaartest allavoolu, ja see teadmine kandis vilja.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.