Meenutan vana asja

Sepp kirjutas Sirpi artikli enesetapmisest.

Sõber soovitas seda mulle, ütsin ausameelselt, et olen juba lugenud, ja siis ta väikese vestluse (no selle teistele kasulik olemise kohta enda likvideerimise teel) järel kirjutas nii:

K: See on värk, millest ma 100% aru ei saa.
Okei, mõistan, kuidas sa ennast vanematele koormana võisid tunda. Aga et lapsed otseselt ellujäämiseks sind ei vaja, ei muutnud sind ju kaugeltki ebavajalikuks neile?

Ja ma ... noh, minu meelest on vastus nii ilmne, on kogu aeg olnud ilmne.
Aga kuna ma seekord suutsin enam-vähem koherentselt vastata, siis palun: teile ka teadmiseks.
Kui te pole ikka veel taibanud.

Ma ei arvanud, et oleksin kuidagigi millegipoolest hea.
Selleks, et uskuda, et must lastele mingit muud kasu on kui otsene ellujäämine, ma pean (pidanuksin)  uskuma, et olen tore inimene ja mul on midagi neile anda.
Aga kui olin veendunud, et  olen sitaplekk maailma seelikul, ma ju tegingi head, kui selle pleki eemaldasin? Või noh, vähemalt üritasin eemaldada.

Miks ma olen pai-usku, hoolimise väljendamise usku nüüd? Sest ma olen leebe ja vähenõudlik. Ei ütle, et tunnustama peaks, kiitma peaks, sihin aint sinna, et hoolimist tasuks ikka väljendada ka!
Kuigi tunnustavad sõnad oleks tegelt veel paremad.
Aga kuna samas on neil juures maitse "sa oled väärtuslik aint siis, kui minu meelest hästi teed", vahest on pai siiski parem.
Jap, PAI teile ka!

Ent minu lähiümbruses ei öelnud inimesed, et mis ma tegin enne enesetapmist, oli hea. Ei, nad ütlesid üha vastupidist: kõik oli ju puuudujääkidega ja vilets ja peaksin ikka parem olema, et mind armastataks.

Kui ma olin nii hea kui suutsin
ja ikka tuli seesama tagasiside
otsustasin, et ok, ma siis lihtsalt olengi halb - ja omast arust likvideerisin halva enda tapmisega. Väga ratsionaalselt, see oli väga kaalutletud ja konkreetne otsus.

Seepärast olen ikka veel hirmus tundlik sellele isekusejutule. Omast arust tegin kõigile head ja eemaldasin haige halva ühiku maailmast - ja siis tuli tagasiside mitmelt poolt, et ei, see oli KA halb otsus ja halb tegu, kuidas ma ikka NIIIIIIIIIIII isekas olen?!

Nagu KÕIK, mis ma teen ja tegin on halb!
Ainsagi erandita.
Ma ei SAAGI hästi teha kunagi, midagi, ma lihtsalt OLENGI halb. Olin halvasti, kui elasin, et surra tahtsin, oli samuti halvasti - ja kui kolm inimest välja arvata, keegi ei võtnud sisse, et kui ma arvan endast nii halvasti, et juba surra tahan, et maailma endast vabastada, võibolla EI OLE kõige jätkusuutlikum mind uuesti eladatahtmisele meelitamise plaaniga mulle korrutada, kui HALB ma olen?!?!?! Halb, isekas, loll ...
Huvitav, miks ma endast sedasi arvates oleks pidanud elada tahtma kellegi meelest?!?!?! Et parem olla?
Hei, ma olin nagunii ju halb! Ühtegi lahendust polnud, üleni ja igal juhul halb ju!

Koos antidepressantidega tuli minusse arusaam, et nii ei saa olla. Ei saanud olla.
Lihtsalt ei olnud võimalik.
Ma pidin kas elusast peast olema hea - või surnud peast vähemalt enam-vähem. Ei saa olla, ei saanud olla, et igal juhul oli halvasti!
Kui sedasi hinnatakse (hinnati), on hindamises viga, mitte minus.
Ja seda teadvustanuna vaatasin hästi palju ümber.
Võttis pisut aega, kuid mu järeldus oli, et minge ka persse.
Edaspidi elan nii, et mulle endale meeldiks. On lootusetu pälvida teiste heakskiitu. Kõigile ei saa meeldida.
Ning kui siis valik teha, kellele, tasub meeldida endale. Ei ole ma parem kui keegi teine, ei ole ka halvem, aga kui ma iseendale kah kõige rohkem ei meeldi, rohkem kui keegi teine, kellele siis veel? Ja miks?!

K. Aga kas ma tohin hästi korraks veel tagasi kerida ja lähemalt selgitada, miks ma küsisin?
T: mhmh
K. Ses mõttes et kui ma praegu vaatan sinu interaktsioone oma lastega, siis te tundute väga lähedased, üksteisele mitte ainult vajalikud, vaid ka positiivse mõjuga. Sobite üksteisega ja pakute teineteisele rõõmu. Et ..?

T: Ega enne ei olnud nii hästi. Me olime väga tavaline pere - s.t. midagi eriti halba ei ole esile tuua, aga midagi eriti head ka mitte. Mis määras põhiosa (ja ma millegipärast oletan, et määrab igal pool väga paljudel peredel) oli mu loogika: mina olen suht halb. Mu lapsed peavad ka siis olema, sest neil on halvapoolsed geenid ja kasvatada ma neid ka kuidagi eriliselt hästi ei suuda - õpetan neid siis teesklema häid inimese vähemalt!

... (ehk: võtan kokku jälle):

Aga kui hakkasin mõtlema, et mina olen tore inimene, nägin ka, kui imelised nemad on.
Neid ei olegi vaja muuta, et nad paistaksid head ja targad teistele. Nad juba on seda kõike, on palju - ja kui need teised ei näe seda, nende probleem.
Mitte minu või mu laste oma.

Kui hakkasin õnnelikuks, muutis see hästi palju.

HÄSTI palju.
Paremaks.