Neljapäev, 6. mai 2010

Loomuliku naise teekond II

Ah soo.
Elu esimese epillaatori ostmise ja loomulikkuse raja valimise vahele jäi ikka kõva 3-4 aastat. Eelmises postituses on lihtsalt mainitud asju pisut kokkusurutud vormis.

Karvasuse tee valimise ajastasin ma (alateadlikult, mõistagi) kavalalt kesksuvesse. See jättis mulle suhteliselt sileda välimuse ajaks, mil veel nappe rõivaid kantakse ja pärast seda pikad-pikad kuud uue süsteemiga kohanemiseks, enne kui uus suvi peale tuleb.

Nagu arvata oligi, tundsin alguses tohutut kergendust. Ei mingit jama enam! Ei mingit muret, kuidas see või teine välja paistab, sest enam polnud tegu mitte hooletusest tekkinud iluvea vaid Revolutsioonilise Hoiakuga ning see tundus juba iseenesest olevat mitu korda rohkem väärt kui nukulik siledus.
Mina kui mässaja, ah kuidas ma seda kujutluspilti armastasin!
Karvad kasvasid tasapisi, võimalik, et higi lõhnaski rohkem, mina aga kasutasin lahedaid mitmepäevadeosid (nt seda, vabandust reklaami pärast) ja mõtlesin neile üsna vähe. Et ma olin tollal sire nagu metskits (ma pole iial olnud paremas vormis kui peale Tütarlapse sünnitamist, kui ma läksin juba nii kõhnaks, et ei saanud kõhuli magada - puusakondid tegid isegi pehmes voodis ka haiget), samas imetamisest tulenevalt rinnapartiikas ning muidu ka silmapaistvalt kaunis, ei tundunud karvad olevat mingi probleem ja hilissuvi ning varasügis möödusid mu armastatud varrukateta särke ja põlvpükse kandes nagu linnulennult.
Ja kui ma iga kord käsi üles tõstes ka mõtlesin, et nüüd demonstreerin oma meelsust, tundus see pigem olevat ergutav ja julgustav mõte kui midagi muud.

Talvel tegi mulle tuska põhiliselt ujulas käimine, kui ma adusin, et naised, kes mind dushiruumis altkulmu piidlevad, ei saa aru, et ma olen Revolutsionäär vaid arvavad mind lihtsalt lohakaks või metsaliseks. Aga lõpuks, mida läheb mulle korda mingi ujula dushiruumi naine? Väga vähe!

Muuseas, ujulate dushiruumid on ühed naljakad kohad. Seal näeb nii palju erikujulisi naisi (muidu on need erinevused kenasti riiete sees peidus), et selline mõiste nagu "ilu" tundub korraga väga ebamääraseks muutuvat. Tegelikult lülitab pesemist ümbritsev hügieeniatmosfäär ja alasti kehade hulk seal välja igasuguse seksuaalsusele kasvõi vihjava atmosfääri, samas silmanägemine inimestel siiski säilib ja siis näeb sellist salapärast asja nagu Individuaalsus. Kuidas mõnedel on pikk keha, ikka tõsiselt pikk keha ja lühikesed jalad, ja kuigi see kõik on hoolikalt treenitud ja vormis, ei paista kuskilt ajakirja unelmatenaist vaid just see Individuaalsus. Võib näha, kui palju erineva kujuga tagumikke ja rindu ikkagi on! Kuidas neid erineva kujuga juppe on kehadel erineval moel kombineeritud! Mis saab erinevat tüüpi kehadest, kui aeg nende kallal oma tööd teeb! Vapustav!
See selleks.


Talv kulges, mina käisin soojalt riides, karvad muudkui kasvasid. Tunnustan Tütarlapse Isa, kes ei teinud teist nägugi, ja kuigi ma vist korra Loomulik Olemise alguses talle asja omal algatusel ka seletasin, ei nõudnud tema omalt poolt kordagi vastust, et miks on tal korraga umbes neli korda karvasem naine kui varem.
Ma kandsin vahel ikka varrukateta särke ja mõtlesin kätt tõstes, et näete, mul on Meelsus, aga kuna vajadust pisikesi liibuvaid toppe tihemini kui kord paari nädala sees selga panna ette ei tulnud, ei muutunud see ka kurnavamaks kui ujulas käimine - ning kõik oli ikka veel väga kombes.

Kevade lähenedes aga hakkas üks asi mind natuke häirima.
Ajast, mil ma olin veel teismeline ja kõik see karvavärk alles hakkas mulle tuttavaks saama, oli nagu meelde jäänud, et kehakarvad kasvavad mingi teatud pikkuseni ja siis jäävad selle juurde pidama - mitte nagu juuksed, mis kasvavad muudkui aga edasi ja edasi.
Vot, tol kevadel hakkas mulle tunduma, et see tuttav pikkus peaks olema juba saavutatud ja nüüd võiks karvad justkui kasvamise lõpetada. Aitab küll!
Kahjuks ei olnud karvad minuga ühte meelt ja kasvasid muudkui edasi.
Ma olin ikka päris raudselt veendunud, et nii pikka säärekarva, kui mul mõni oli, ei olnud ma oma elus iial varem näinud.
Süngelt panin kõik selle pikajalise raseerimise arvele (jah, see ei ole müüt, et mahaaetud karv kasvab tagasi pikema ja tugevamana. Tegelikult kasvab ka väljakistud karv tihti tagasi pikema ja tugevamana) ning leppisin sellega kui Loomulikkuse Teelt kõrvale kaldumise paratamatu tagajärjega.

Tuli kevad ning selle järel suvi, ma kandsin ikka veel kõiki riideid, mida vähegi tahtsin, ja kätt tõstes tundsin veel enam rõõmu, kuna enam ei näinud ma ikka üldse välja nagu hooletu raseerija vaid väga selgelt nagu Põhimõtteline Mitteraseerija.
Eeldusel, et inimeste pähe üldse mahub mõte sellest, et on olemas selline nähtus nagu Põhimõtteline Mitteraseerija. Avastasin, et on inimesi, kelle jaoks oli tegu sügavalt võimatu mõttega. Minu loengud teemal "ebamugavus, lööve, ebaloomulikkus ja neetud mehed, kes arvavad, et võivad nõuda" langesid mitmel korral kurtidele kõrvadele.
Aga ma ei loobunud.

Kuni ühel päeval avastasin, et mul pole enam vaja kätt tõstagi.
Kui mul juba varrukateta asi (nagu nt päevitusriided, mida ma suvel päris sageli kandsin) seljas oli, ei varjunud ka allolevate käte puhul karvad täielikult ära vaid paistsid natuke välja.
Ning see mulle enam ei meeldinud. Üks asi on võidelda revolutsiooni eest iga kord, kui käe tõstad, hoopis teine asi on võidelda selle eest lakkamatult päevad otsa!
Ja need krdi karvad, need ei lõpetanud ikka veel kasvamist! Nad muudkui kasvasid ja kasvasid ja kasvasid ja ka all oleva käega kaenlaalusest paistev karvatutt muutus üha märgatavamaks.
Hakkasin end üha ebamugavamalt ja ebamugavamalt tundma.

Nii ebamugavalt, et võtsin ohates käärid kätte.
Käärid ei ole ju raseerija ega vaha ega epilaator ega karvaeemalduskreemid, ütlesin ma endale. Käärid on hoopis midagi muud!
Aga kui ma juba lõikan - noh, selle asemel, et lõigata iga nädal natuke, ma lõikan parem korra põhjalikult ja olen siis tükk aega sellest tegevusest prii, ah? Loogiline või ei?
Mulle tundus loogiline.
Ainult et...
Ainult et...
Ainult et korraga olin ma kätt tõstes jälle tagasi faasis "hooletu raseerija" ja Revolutsioon oli taas rohkem minu peas kui välimuses.

Ning - oh häda - avastasin, et tundsin selle peale korraga nii pettumust kui kergendust.

Põrgut!
Tundusin endale ühtäkki täieliku silmakirjateenrina. Tahab loomulik olla, aga ei suuda ilma käärideta toime tulla! On valmis olema Revolutsionäär, kui kätt tõstab, aga mitte muidu! Ja tunneb kergendust karvadest vabanemise peale!

Ohkasin.
Adusin kurvastusega, et ma siiski ei jaksa olla metsik mässaja vaid tahan rohkem rahulikku elu elada.
Tõin epilaatori välja ja ostsin paki raseerimisterasid.
Kus nahk kannatas, seal kasutasin neid. Kus mitte, seal kääre.

Sedasi lõppes minu Loomulikkuse Tee.

Pidasin karvasena vastu suhteliselt täpselt terve aasta, võimalik isegi, et natuke rohkem.
Sellele, kes jaksab kogu aeg Loomulik Naine olla, minu lugupidamine. Aga ma pakun ainult sõnalist tuge. Loomulik olemises kaasalöömine oli minu jaoks ikkagi liiga koormav ülesanne. :(

Nüüd - noh, ma ei ole just meeleheitlikult punktuaalne karvade vastu võitleja. Kahtlemata olen ma endiselt valmis loenguid pidama kõigi Loomulike Naiste (nt Amanda Palmer, pildil) toetuseks. Ning omajagu ajamisviitsimatuse udet või harjast siin-seal (ja mõne sihilikult jäetud patsikese jagu mujal ka) leiab minu pealt mujaltki kui peast ikka veel.
Aga epilaator (toosama, muuseas) leiab kord 3-4 nädala jooksul reeglipärast kasutamist. Erinevat laadi lõiketeradest rääkimata.

Ei jaksa mina käia ja kogu aeg Loomulikkuse eest seista. See nõuab otse ebaloomulikku tahet ja viitsimist!

17 kommentaari:

  1. Seoses laste saamisega olen hakanud loomulikkuse üle rohkem mõtlema. Et kas on nii, et viljakusele viitav karvakasv aitab naisel end vägeva(ma)na tunda ning lapse kergemini ilmale tuua. Või on pärast sünnitust hea meel, et sai oldud vahetult enne veel pooleldi plastikust Sile Naine ega pea nüüd hügieenilistel kaalutlustel NII palju pingutama.

    Ikka veel ei tea. Mõni kord olen sauna või ühisdushiruumi sattunud seltskonnas, mille keskel ma end rohkem alasti tunnen kui need ülejäänud ilma riieteta naised. Mõtlen siis, et aga noh, ma kasutan pesupehmendajat ning juuksevärvi ju ka, mingem siis täispangale või nii. Tegelikult aga ei ole ma täis pangal mitte kunagi olnudki, sest brasiilia deppi lihtsalt ei julge proovida! :D ning isegi kui julgeks, jätaks esiküljele mingi viigile... No hea küll, vähemalt mõne väiksema kodumaise lehe alles. Ja nii ma arvangi, et Loomulikuks ma ei saa enne pensioniiga, aga Täitsa Siledaks minna ei pea ise enam ilusaks. Ometi jah, kui saaks jalgadelt karvastiku ilma piinade või tagajärgedeta igaveseks minema võluda, teeksin seda kohe. Ma olen ise oma jalgadega kogu aeg linade vahel kaasas ning kui MINA ei talu seda okast ühe jalaga teise vastu puutudes, siis ei olegi enam vaja, et ka mu mees poleks nõus seda taluma! Tahan sellest lahti saada! Talvel sooja nagunii ei anna!

    Loomuliku parfüümi asjus torkas pähe selline mõte, et ei tea, kas meil on peas mingi eksitaja või, aga öeldakse, et seiklusega alanud suhe ei tööta kaua. Ometi seikluste kestel keegi eriti kunstparfüüme manustada ei jõua (kui me peame silmas metsa eksimist või muud sellist, mitte rafineeritud seiklust katusekorterites) ning peaks olema võimalik haista teineteise loomulikkust. Aga tühjagi - järelikult me haistame hoopis tegutsemisferomoone, mida igapäevaelu hiljem enam välja ei nõrista. Kohe poole vähem seksikas ja poole rohkem möku lõhn, või mis? Aga need paarid, kellele teineteise kehalõhn ka mökus olekus väga meeldib, peaksid üksteist regulaarselt üle nuusutama, sest minu kogemuse järgi lülitab see midagi tööle, mis üsna regulaarselt hakkab muidu välja surema. KARV aga minu arvates seda teostada ei aita. Karvastik peab puhas olema, kui teda juba kultiveeritakse. On suur vahe, kas nuusutada värsket elutervet elevuselõhna (üksteisest vaimustuses inimesed lähevad ilma füüsilise vehkimiseta juba põsist palavaks ja särgi alt auravaks) või päeva jooksul mitu korda kõikunud kehatemperatuuri järelmina karvadele hangunud ning hapuks minema hakkavat, bakterite poolt töödeldud haisu. Karvadest on seda kiire vannituppalipsamise käigus märksa raskem kätte saada ometi, et värskem kraam saaks peale tulla. Nagu teavad juuste omanikud. Pikkade lahtiste juustega läbi lõhnapilve minek garanteerib sama lõhna lehvimise pea ümber terveks päevaks, mine lehvita vahepeal kasvõi parfüümileti ääres. Ju.

    Kuigi ma ei soovita naistele seepärast veel kiilakat peanuppu.

    VastaKustuta
  2. Vabandust, et ma end jahuma unustasin!

    VastaKustuta
  3. Ma muide olen ainus inimene, keda tean, kes epilaatori peale silma ka ei pilguta. Lihtsalt ei ole valus. Ei ärrita ka. Ja kaks korda kuus on vaja.

    VastaKustuta
  4. Minu vähesed epileerimiskogemused: külm hirmuhigi, kohutavad kannatused ja kaks aastat nahahaigusi takkajärgi.

    Esimesi seletab ilmselt üldse madal valulävi, aga teistest ei saagi aru, ma kunagi arvasin, et mul on hea immuunsüsteem.

    Aa, valuasja võib seletada ka karvatugevus. Mulle tundub vahel, et need, kellel ei ole valus epileerida, võiks käia ka epileerimata, ilma, et keegi märkakski ja peaks otsustama, kas olla mässuline, anakronist või lihtsalt pohhuist.

    Muide, see "mees sunnib" argument ei ole minu kogemust mööda töötanud ei karvakasvatamise ega karvaajamise kasuks. Mulle ei ole ühtegi meest ette sattunud, kes selliste asjade vastu huvi tunneks, nii et minus hakkab siginema veendumus, et see on pigem naiste omavaheline pissing contest kui meestele meeldimise teema.

    VastaKustuta
  5. On jah, naiste omavaheline või minu puhul juba mina omavahel iseendaga, tujust lähtuvalt. Aga sünnitusjärgne hügieen oli mul mõttes ühest teisest aspektist lähtuvalt, mis karvadesse kinni jääb ning Tlna keskhaigla tualettruum ei pakkunud mulle küll tunnet, et ma saan lapsi kahekümne esimesel sajandil.

    Kui mul tekiks palju mikrohaavandeid, siis ma elaks parem koos oma põõsaga ja ilma mingi tahtmiseta seda kuidagi pügada. Kuna aga (ma ei mäleta, vist pika harjutamise tulemusel on keha mu tahtele allunud) ei teki, siis oli mul hea meel, et võisin ise ettevaatlikult platsi siledaks ajada ning et haiglatöötajatesse see toiming tänapäeval enam ei puutu. Täiesti
    täiesti!
    Täiesti õudne olnuks, kui ma nagu nõukogude ajal meie kõigi emad oleksin läinud pahaaimamatult (ürgsena) haiglasse lapst saama ja seal tuleb zhiletiga sanitar!!! Siis oleks tõesti suurimat taastumist vajanud mitte sünnituse otsesed tagajärjed vaid harjumatu oksaraietöö.

    Mde ma ei mäleta, kes siin kus seda ütles, aga paljasus moodi ei tulnud esimest korda mitte pornofilmidele tänu vaid selline kiiks oli olemas juba mitu tuhat aastat tagasi. Nii egiptuses kui hiljem araabia poolsaarel. Ju.

    VastaKustuta
  6. Jah, pornofilmide kaela saab siiski ajada vaid viimase paari aastakümne karvutuse. Eks sellele viita ka šokeeritud hüüatused "Seventies bush!" (mitte "prehistorical bush", on ju).

    VastaKustuta
  7. Martina Navratilova kirjutas oma mälestustes midagi umbes sellist.

    Ta olnud napi karvakasvuga piiga (sündinud 1956 Tšehhimaal) ja põdenud hoopis seda, sest täis kasvanud naisterahvastel oli kaenlaalune ikka korralikult karvane. Kuid siis nägi ta kedagi, kes oli end sealt siledaks tõmmanud (vist oli mingi Saksa turist) ning hakkas kah raseerima - mitte selleks et varjata oma karvakasvu vaid selleks, et varjata selle nappust! Nii et tänapäevasega võrreldes üsna äraspidine probleem (ma loodan, et ma seda lugu ikkagi õigesti mäletasin, raamatut lugesin eelmisel aastatuhandel).

    Ja meesterahvana võin öelda, et vähemalt mind ei häiri kuni teatud piirini ei karvade olemasolu ega puudumine. Lõppeks ma ise ei viitsi regulaarselt habetki ajada (st. ma teen seda vastavalt tujule kas kolmepäevase, kolmenädalase või kolmekuuse vahega) ja ma ei näe põhjust, miks peaks inimene end pidevalt siledana hoidma.

    Aga piiriks on tõesti umbkaudu see, kui kaenla alt karvad kätt tõstmata välja hakkavad ronima või siis tuti asemel on tekkinud mingid mädavillid. Jalgade puhul ei oska kommenteerida, pole kunagi end häirida lasknud (no kui karvased need naistejalad ikka olla saavad?).

    VastaKustuta
  8. Kasutu fakt: 19. sajandil olnud naisterahva kaenlakarvad enam-vähem ametlik fetiš.

    VastaKustuta
  9. Muide, seiklusega alanud suhte kestmatusest. Kui see läheb käima puhtalt hormoonide pealt, siis ei olegi ju point pikka suhet saada, vaid sobivaid geene hankida. Mille kohta bioloogid ütlevad, et umbes pooled inimesed vms saavad lõhna järgi aru.

    VastaKustuta
  10. Mul ei ole ka jalgu epileerida valus. Isegi kaenlaaluseid epileerida ei ole enam valus. Masinaga püksi ronida on aga küll valus. Jama on minu jaoks aga hoopis selles, et kui kaenla all on piisavalt õrn ja pehme nahk ja rahumeeli epileerida võib, siis jalakarvad hakkavad peale epileerimist sisse kasvama, ükskõik kui usinalt ma nahka koorin ja õlitan - ja mitte mõni üksik karv, vaid ikka massiliselt.

    VastaKustuta
  11. Just, sisse kasvavad, raiped, sääremarrasknaha alla. Mulle üks ütles, et olukorda ainult hullendab usin koorimine, kuna marraskiht läheb veel kõvemaks edaspidi. Minu arust oli probleem täpselt sama ka enne esimest säärekoorimist. Massiliselt ja väga sügelemapanevalt. Kitkuda seepärast ei kannata.

    Mõne rikkumata rahva juures, kus naised kannavad pampusid pea peal, keeravad neiud edvistades ülestõstetud käe poolse külje kohe kõige laiemaõlgse noormehe poole, et see näeks, kui paljulubavalt sagrine on neiu kaenal. Säärte kohta samas kultuuris ei ole taibanud keegi mulle andmeid esitada kahjuks, et saaks mingeid paralleele tõmmata.

    VastaKustuta
  12. Jah, lisaks kõigele muule kasvavad karvad sisse ka.
    Aga ma olen jõudnud otsusele, et see on kõike kokku võttes pisem tragöödia kui torkimine või pidev Revolutsiooni eest võitlemine.

    Aga parfüümide osas olen küll metsinimene - need higilõhnatapjad on mu meelest suht ok, aga kõik asjad, mis lõhnavad nagu mingi muskus, lill, maitsetaimed vms võtavad mu kergelt kaameks ja ma üritan nendega üle piserdatud inimesest võimalikult eemale istuda.
    Kusjuures vahet pole, kas tegu on mingi paarikümnekroonise aerosooldeo või 1200-kroonise üli"eksklusiivse" parüümiga, mulle lihtsalt ei meeldi, kui inimene lõhnab valesti.
    Ärgu lõhnaku või lõhnaku nagu inimene!

    Mul on üks miu-miu parfüüm vannitoariiulis veel alles, mida 2x aastas kasutan, kui väga on enesekindlust juurde vaja - noh, et võimalik tööandja mind ikka tsiviliseeritud inimeseks peaks, eks ole.

    Aga kui meesinime minuga kohtumisel ei lõhna mingi Värgi järgi, saab ta kohe suure hunniku plusspunkte parfüümivabaduse eest.
    Ja kui meesinimene ka voodis ei lõhna mingi muu Värgi järgi kui nt mahe shampoonihõng vms, tuleb neid plusse kolinal veel juurde.

    Nii et mina tõesti usun seda "kehalõhn on hea" juttu. Mulle kehalõhn endale ju TÕEGA meeldib! Võin sümpaatse meesterhava läbihigistatud T-särki hardalt nuusutama jäädagi! Loen raamatut ja nuusutan särki kõrvale nt.

    Vat.

    VastaKustuta
  13. Kui mu mees oli komandeeringus, siis ma... võtsin ta t-särgi öösel kaissu. Või teki. Tekki on rohkem :D

    VastaKustuta
  14. Mul oli just külas väike punt paljudest eri riikidest inimesi. India ja Kongo kutt rääkisid naerdes, kuidas meeste kosmeetikat järjest populariseeritakse ja jätkasid habemeajamise teemal, mille peale Madagaskari tüdruk küsis meilt, et kas siin on kohustuslik jalgu raseerida - ta on ringi käinud ja näinud, et _kõigil_ naistel on jalad täiesti ilma karvadeta, ja kandnud igaks juhuks pikki pükse, sest mine tea... kuna kunagi pole viitsinud neid ajada (sest kodumaal ei ole see vajalik), siis on ude jalgadel veel pehme ja žiletiga kallale minnes on pärast jama kaelas, et peabki raseerima jääma. Seletasime, et tegelikult ei ole kohustuslik ja keegi üldiselt ütlema ei tule, aga põhimõtteliselt siiski on kohustuslik kui tahad esteetiline välja näha. ja et meie ajame, sest oleme seda teinud teismeeast saadik ja enam teisiti ei saa, sest muidu kasvab liiga puhma. Vot sellised on lood, ei ole karvutus igal poole kohustuslik naise omadus.

    Aasia (Tais kindlasti 4 aastat tagasi) näiteks ei tule keegi väga selle peale, et kaenla alt karvu ajama hakata...

    VastaKustuta
  15. Opa, kuhu ma nüüd sattusin.

    Kusjuures pean ütlema, et kehakarvade eemaldamist on viimastel aastatel ka meestele vaikselt peale hakatud suruma. Noh, et sile on ilus jne bla bla bla

    Tean nii neid noormehi, kes põhimõteliselt püsivalt karvakasvu piiravad (selle kohta oli lause, et peale blowjobi karvast naeratust näha ei ole seksikas) ja ka neid kes isegi sellise mõtte peale ei tuleks.

    Isiklikult ütlen nii naistele kui meestele, et tehke mis tahate - põhiline et endal mugav on. Sotsiaalsed standardid on niikuinii nõmedad. Kui ise oled rahul ja partner on rahul siis pole teiste asi.

    Ja olles praegu antibiootikumide peal ja haiguslehel ning ärgates juba kolmandat nädalat üleöö üles higis supeldes ja köhides võtsin ka ise piiramise ette olude sunnil. Lihtsalt hügieeni eest on lihtsam hoolt kanda - läbihigistatud karvakasv ei ole just meeldiv.
    Ja vabsee ei häbene...

    Isiklik mugavus on tähtis.

    VastaKustuta
  16. Mina vist ei suuda lähtuda ainult omaenda isiklikust mugavusest.
    Kui ma ainult sellest lähtuksin, elaksin ilmselt mingis täielises seapesas ja näeksin välja nagu karu. JA teiste inimeste (karude) peale ainult mõmiseksin!

    Aga elu on mul siiski lahutamatult seotud teiste inimeste eludega, ja palju teisi inimesi moodustavad ühiskonna ja iseenda positsioneerimine ühiskonnas on minu jaoks päris suur osa elust.

    Täpselt nagu hoolikas valik, kuidas välja näha, on hoiak, on ka täielik ükskõiksus oma välumise ja võimalike kehalõhnade vastu, hoiak. Ja sel teemal võimalikke hoiakuid on mustmiljon. Ju.
    Leida see päris oma, igas olukorras ideaalne, on suhteliselt raske, paljudele ilmselt võimatu. vahel sobib üks, vahel sobib teine ja vahel ei suudagi sobivat leida.

    VastaKustuta
  17. haa. ma sääri raseerin ja vahatan vaheldumisi, kuda tuju on. ülejäänud jalakarvade, käevarrekarvade ja kaenlaaluste vahatamine ei ole valus. sisse ei kasva. punne ei teki. aga mul on sellised udukad suht. braziliani teen ise. see vajab alkoholi manustamist (joomisega tekib tussuepiduraal). kuna mulle joomine meeldib, siis pole palja kubeme vastu ka midagi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.