Elu tähthetked

Oletatavasti tuleb mammutpost. Tehke kohv ja võtke veidi aega. Lademes linke, mida avades veel hulk teksti, eks ole. 

Hakkasin eile voodis oma fb-mälestuse mõjul mõtlema, missugused mu elu tähthetked on. Sellised momendid-tunnid, mille  toimumise ajal on hea tunne ja pärast magus tagasi mõelda mõlemat. 
Ainult üks neist ei päde. MÕLEMAD peavad olema. 

Esiteks ja kõige uhkemad on "ma olen faking kangelane!"-momendid.

* Perevägivalda sekkumine
* Hilise Lõikuse sees omade poole kaugele Fuusia pealinnale tummapommi-heitmise otsuse järel vastaste juurde minek ja asja ära rääkimine, et nad sekkuda saaksid. Ja siis omade juurde tagasi, tapke mind, kui tahate, aga reetsin meid vastastele.
Post, kus ma praktiliselt üldse ei räägi sellest, et ma tegin mingit erilist asja, sest ega ma siis mingi endakiitja ole - alles pärast, kui sain selle eest auhindu (auhindamise järgne post) ja teised muudkui rääkisid, kui LAHE mina ja mu tegu olime ja kuidas ma hoidsin nende usku inimkonda üleval jne, sain aru, et oot, ma tegin tegelt hästi. 
Siiamaani vahel mõni meenutab ja iga kord on õnnelik olla seepeale =)
* Kui ma Miku matusel kõnet pidasin ja ütlesin kõiki neid asju, millest muud kõnelejad vaiksid. 
Ma VIST ei ole sel teemal postitust kirjutanud, sest algul oli see nii tundlik teema ja pärast polnud enam vahetult tähtis. Aga et ma rääkisin nii tema enesetapust kui sellest, et jah, ta oli Lihula tulistaja, aga ma arvan, et ta ei olnud iial hoolimatu ega halb, vaid ta oli just liiga hooliv ja hea ja see tegi ta viimaks hirmus katki - ma leian, see oli hästi tehtud. 
Et ma oma kõnega ütlesin, et on ok armastada teda, sellest hoolimata, mis juhtus. Et on ok teda leinata. Ja samas ütlesin ka, et kui kellegi valu otsa saab, see ei ole halb asi. See ongi õnnelik lõpp. 
Lubasin sellega öelda ja mõelda kõiki neid asju, mida nagunii kõik seal mõtlesid - kõik. Ka lapsed. Kuidas ma leinan oma issit, kui ta on LIHULA TULISTAJA?!
Leinadki. Sest ta ei olnud halb inimene. Ta läks lihtsalt katki. 

Peaaegu sellesse kategooriasse läheb ka järgmine - aga mitte päriselt, sest ma ei TEINUD midagi, ma lihtsalt olin turvapaik

* Poeglapse klassivend, kes oli kodustega rängalt tülli läinud, tuli ööseks meie juurde varjupaika.

Sellises 10+ vanuses umbes - ma aastat täpselt ei mäleta.
Olin hirmus õnnelik, et minu kodu on selline koht, kuhu tulla ja eeldada, et siit sa jalaga ei saa, siin sind hoitakse ja aidatakse. Jah, muidugi ta saatis isale sõnumi, et kuhu ta ööseks jääb, aga tegelikult isegi mitte minu nõudmisel - ma läksin ettevaatlikult sellest rääkima, et oleks vaja, ja ta oli juba saatnud.

Töö ja loominguline kangelastegu, mille käigus juhtus piisavalt häid asju, et muuta mäng ka käigus olles minu jaoks meeldivaks, kuigi juhtus ka hulk "omg, söök sai otsa, kuningas saab aint moosisaia!", "omg, me npc vägistas haldjaid!", "omg, ma lubasin lossi rünnata ja sel peaks ju tagajärjed olema!" asju.
Aga ikkagi. Pärast seda üritust oli umbes tund aega täiuslikku õnne ja täiega tasus ära. Ehk siis:

* Beleriand III
1. post, 2. post, 3. post, 4. post

Mõnevõrra üllatav, et ühtegi teist loomingulise saavutusega seotud täiusliku õnne ja imelise tunde hetke ei paista olevat. Aga noh - teatud moel see paljastab, kes ma olen. 
Mul on vaja end puruks rebida ja siis selle järel tunnustust saada, siis on õnn. Aga kirjutamine - see on halvimal juhul raske, sest on raske, aga mitte kunagi enda puruks rebimine. Isegi ühegi teise korraldamise käigus pole end nii katki teinud. 
Ja ei jätnud nad ükski ka unustamatut tunnet.

Aga selle "pinguta end puruks, siis tuleb õnn"-hetke vastukaaluks on täiusliku õnne hetked, mis tulid mitte millegi pealt ja mina ei teinud midagi. Lihtsalt kuidagi kõik klappis.

* Ükskord läksime ema ja minu õega, kes oli sellal mõnekuune vankribeebi, külla Ene Thompsonile, kes on mu kauge sugulane ja kellega ma mitte kunagi hiljem pole kokku puutunud. Oli september ja väga soe, ma tegin emale soengu ta veidi üle õlgade ulatuvatesse paksudesse juustesse, panin sinna gerberaõie ka. Mul oli seljas suur ja lai roosakasvalge pluus ja tumepruunid väga liibuvad teksad, juuksed olid punane poisipea, päike paistis. Kõndisime läbi Nõmme. Ene Thompson oli teinud oivalisi õunapomme. Ema jõi alkoholivaba õlut. Lehed olid maas ja kuldsed. 
0 hirmsat pingutust, aga kuidagi kõik klappis. Ideaalne päev.

* Ja teist korda juhtus see, kui käisin saarel. 
See võis olla Naissaar, aga vbla oli ka mingi muu. 
Tollal käisin ma läbi sõpruskonnaga, kust ma enam kellegagi eriti ei suhtle ja kõige paremini saan läbi ühe naisega, kellega me kunagi väga suured sõbrad pole olnud - lihtsalt sõbralikud.
Aga toonaste sõpradega ei räägi ma enam kummagagi.
Mis ei muuda tolle päeva kuldset sära, kui me sõitsime paadiga saarele. Oli hilissuvi. Paati juhtis see (mulle ka suhteliselt võõras, aga sümpaatne)  piiga, kelle vanemate suvekodu me paar päeva väisasime, päike paistis ja meri oli sinine ja soe. Ma eriti ei mäleta, mis me tegime, aga ma mäletan välikööki ja jalutuskäiku saarepiigaga saart mööda, mäletan, kuidas ma üksinda ujusin ja ujusin soojas merevees, mäletan naturaalset siidrit ja sellest jäetud eriti magusat "pohmakat" järgmisel päeval. 
Jah, mina olengi see inimene, kes joob järgmise päeva mõnude nimel. Ma saan sellist alkoholi järelmõju ainult naturaalsest õunasiidrist, aga see on absoluutselt imeline tunne.
Ideaalne saarelkäik oli.

Ja absoluutselt imelised on need hetked, kui inimesed on mu vastu täiesti ootamatult ja ettearvamatult head. 
* See imeline kord, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiini eksam päev enne tehtuks loeti, kui üldse eksamipäev oli. 

* Kui Tütarlapse isa orgunnis oma pere mu korterit koristama ja nad tegid nii palju rohkem, kui ma oodata oskasin. 

* Kui K mu aknad ära pesi.

* Kui esimesel talvel Pärast Rongi oli Olevi juures tema sünnipäevapidu, kõik olid mu vastu lahked, vaevututtav kinkis mulle teed (sest mul oli ka äsja sünnipäev olnud) ja sõber saatis mu koju - lihtsalt et ma ikka kindlasti sinna jõuaksin - kuigi minna oli vast 500 meetrit.

* Siis oli imeline aeghetk, kui mu tütar sündis. Polnud päriselt kangelastegu. KINDLASTI mitte sündmus, kus mul eriti rolli polnudki. Ilmselt on võtmesõna jälle pingutusejärgne eufooria, ent kõik peale selle, et ma sünnitasin fking 42 tundi ja olin valust ja väsimusest väga katki, oli imeline.

 Tütarlapse isa oli tore ja ämmaemand, kes algul istus meil kodus ja lõpuks soovitas haiglasse minna ja isegi ei võtnud raha selle eest, et istus magamata mul kodus 20+ tundi, imetore ja lahke, sõbralik ja soe. (Tema tasuks oli viimaks ainult pudel veini.) Haiglas, kus see ämmaemand muuseas samuti töötas, oldi imearmsad. Vana Fertilitas, kus sai veel sünnitada. Kõik olid minuga lahked ja sõbralikud ja mitte keegi ei öelnud mitte midagi halba ja viimaks, viimaks, VIIMAKS sündis peale vete avamist ka mu tütar.
Ta oli imeilus. Ideeliselt oli ta liiga kaua üsas olnud, aga 0 ülekandmistunnust. Paberitesse kirjutati, et mu sünnitus toimus normaalse aja jooksul, mitte ei võtnud 42 tundi, ja lapse sünnitähtaeg lükati ka dokumentides hilisemaks, et ta ei rikuks ära statsistikat, mis ütleks, et 42 nädalat +6 päeva on raseduse kestuseks liiga kaua . 
Mul oli pohh. Mind ei huvitanud. Mul oli mu imeilus tütar, perepalat, kõik soovisid õnne ja keegi tõi karbi Maiuspala komme, kust me siis pakkusime kommi kõigile, kes palatisse tulid hiljem. 
Imeline kogemus. 
Eriti oskan seda hinnata teadmise valguses, milline võib ka sünnitus olla ehk milline oli Poeglapse sünd. Midagi ei läinud tegelt halvasti v.a. et mitte miski ei olnud eriti hästi peale imelise beebi viimaks. Jaa, mulle öeldi päris mitu korda ebasõbralikke asju ja ma olin ka täiesti üksi haiglapersonaliga. 
Kõige toredam neist oli koristajatädi. 

Lapsepõlvest on mul tegelikult tähthetki meeles palju - nii palju, et need valguvad ühte ning pole mitte ainulaadsed Üks Sündmus, vaid "Valtri sünnipäevad" - kust mina tean, mitu - või "Kokkutulekud Uulus" - vähemalt kolm - või "Jõulud janede pool" või "Jõulud kodus" või "Tädi sünnipäevad" või "Suvel Karksis" või "Vanalinna Päevad". 
Tollal meeldisid mulle need traditsioonilised iga-aastased tavad hirmsasti ja selle teadmise peal ma olen püüdnud ka oma lastele korraldada põnevaid tähtpäevi. Et kaunistame enne jõulu ja värvime mune munadepühal, pidudel on peotoidud, käime igal kevadel kevadet otsimas (olgu, vahel mais ka, siis polnud kevadet leida eriti keeruline, aga vähemalt käisime looduses või loomaaias ja pidasime seal piknikku), sünnipäevad pidid olema põnevad ja meeldejäävad ja no kuigi Poeglaps eelmiste jõulude ajal ütles, et tal on see kaunistamine sügavalt pohh, ma siiski loodan, et nad said mingi hea tunde sellest iga-aastasest traditsioonijärgimisest. 
Sest mina sain.

* Aga kõigekõigem Üks Sündmus lapsepõlvest oli, kui olime Avega Vanalinna Päevadel ja hakkas kohutavalt vihma kallama. Jooksime siis koos Olevimäest alla mu isa töökohta, vesi pritsis kahte lehte ja mulle hirmsasti meeldis kiiresti joosta - eriti mäest alla.
Issi oli parajasti kohal ka. Ta vaatas meid, ohkas ja pani siis kuskile kolituppa lahtikäivale sohvale magamiskottide alla soojenema. Meie riided sättis kuivama ja siis me kihistasime seal tekkide all ja meil oli mõnus ja soe olla. 
Ma ei mäleta eriti muud - küllap hiljem ostis isa meile töökoha sööklast süüa? Ja Ave läks vist taksoga koju? Aga see tormamine ja diivan on mul selgelt meeles.

* See kord on mul ka imetoredana meeles, kui ma oma noorema tädiga laulupeol käisin ja ta ostis mulle iga kord jäätist, kui ma tahtsin. Ma sõin vist neli šokolaadiglasuuriga pulgajäätist ära. Või isegi viis!
Kusjuures ma ei olnud eriline pruuni glasuuri fänn. Aga see oli ainus sort jäätist, mida seal müüdi.

Kaks fotosessiooni on ka oivalised olnud. Need esimesed, mille eest ma fotograafile raha maksin. 

* Ruuduga

* ja Oleviga. Millest ma ei ole kirjutanud, ainult neid imelisi pilte olen jaganud. (Mõned on siin näha.) Aga Olev ise on ka imetore ja pildid on toredad ja oh ja ah. 
Vahel ma näen Olevit unes kontekstis "nägus noor mees, kellega võinuks midagi tulla, aga ei".

Ja viimaks kaks kontserti, kus ma üksinda käisin.

* 5'nizza

* Kaisa Ling Thing, millele Kaur mulle, muide, täiesti ootamatult ja küsimata pileti ostis

Ehk need on siis minu elu tähthetked.

Kui asi käigus olles tundub hea, aga tagasi mõelda on halb, ei kanna välja. Kui asi tundub teoreetiliselt saavutusena, aga käigusolemise tunne on "pean pingutama, et hästi teha ja et kõigi eest hoolitseda ja sõbralik paista ja rahvas rõõmsaks teha," ei kanna välja. Kui toredasse sekkub mingi täiesti ootamatu ebameeldivus, ei tule oivalisust täis. Ja liiga tavaline ikka ei päde. 

No mõne jaoks oleks tähthetk, kus talle päris pruunkaru pojad sülle ronivad või et sünnipäeval kõik klassi lahedamad inimesed temaga "vanaisa vanu pükse" mängivad. Väitlusturniiri võit või ... jutuvõistluse võit kusjuures VÕINUKS kvalifitseeruda, kui see poleks nii halval ajal tulnud - ma olin mingi kaks tundi maganud, üritades kenale noormehele püksi pugeda, aga asi jäigi suudlemise peale. Rohkem me ei kohtunud ja väidetakse, et ei varem ega hiljem ta polnud nii kena.
Oli tookord pärast lahkuminekut pikaajalisest elukaaslasest kõvasti kaalus kaotanud.
Aga minu muutis võidu osas tuimaks see, et ma ei olnud maganud. 
2 tundi ööunena - seda on ikka arulagedalt vähe. 

... ja kui ma olen enne SITAKS vaeva näinud asja nimel, mis on siis täiesti ootuspäraselt (mitte ootamatult, see kaunis soome noormees Beleriandil oli täiega ootamatu ime nt!) hea, ikka ei tule imelisust täis. 

Võibolla oli III Beleriandi mõju mulle võimalik ainult seetõttu, et mul oli jalg murtud - ma ei saanud endalt rohkem nõuda, kui andsin, sest ma olin füüsiliselt võimetu rohkem andma. Nii et sain endalt ebatäiused andeks.

Njaa.
Mul ei ole kerge end õnnelikuks teha. 
Lihtsam on teistel - aga nemad jälle ei tee enamasti. 
Kuigi olgem ausad - see VÄGA VÄGA NAINE kruus anonüümselt pakisaatjalt, kelle isikut ma kahtlustan, ent ei tea - see oli ikka ka imeline. =)