Hea uudis on, et ma ikka veel ei sure. Vaimselt on suhteliselt kõlbulik olemine.
Füüsiliselt on pekkis kõik peale selle, et peavalud püsivad leebed, retseptivabade valuvaigistitega kontrollitavad, ja muuga ma saan toime. Ka fantoomvaludega, mis haaravad tervet kehapoolt. Ka iiveldusega, mis kogu aeg natuke kohal, ent kui end sööma sundida, taandub veidi. Pideva pearinglusega. Külmavärinatega (kel meeles ei ole: ma ei ole eriti külmakartlik üldiselt). Veidra metallimaitsega suus.
Ma ei salga enda ees, et võtan praegu endast absoluutselt viimast. Eile, kui koju jõudsime ja koera maha panime - lõdvad ja koostöövalmitud 38 kilo on hämmastavalt ränk koormus - sain need ... fantoomvalud. Nii hullud, et kuigi ma tegin ära selle mis pidi - loomaarst ütles, et kohe, kui koju jõuame, on vaja vest lahti võtta ja vaadata, mis õmblustega toimub, sest Totorost jäi vereplekke maha nende põrandale - see oli ka kõik. Vesti sidus tagasi mu poeg, sest mina läksin joonelt magama. Hirmus valus oli muidu.
Ärgates keha enam ei protestinud. Mõnus just ei olnud, kuid vähemalt valus enam mitte.
Ja kas K tormas mind aitama seepeale?
Ei.
Kui on halb, ta ei aita.
Kui ma oleks küsinud, ilmselt ta oleks ohanud ja tulnud Totorot autoga koju transportima, aga ma kutsusin lihtsalt takso.
Taksojuht (meil on siin täpselt üks FIE-takso) on väga nunnu ja taksoteenus Keila linna piires üliodav. Ja kütus siia ja tagasi oleks K.-l ju ka kulunud, nii et ...
Jah, ta õpib koos Poeglapsega tolle matemaatikat. Isadepäeval õnnitlesin, sest mehe kohta, kel lapsi pole, on K. täiega isa eest - kuigi ise näeb ennast kui vanemat venda.
Aga Poeglapse sõber on ta ikka, kui ka minu oma enam pole, selge ju.
Ja minus järjest tugevneb tunne, et minul ei ole sellist sõpra vaja.
Väga kaunis olen küll. Huuled heledad, muidu kõhnunud ja juuksed metsikus kahus. 0 meiki, muidugi, kuid ikkagi. Mitte et sellest mingit kasu oleks peale rõõmu, kui pilk juhtumisi peeglisse langeb.
Aga asi seegi halval ajal.
Totul läheb hästi, kui te seda juba taibanud ei ole - kui ma ei söösta kurtma, ilmselgelt on hästi. Palju erksam ja rõõmsam kui enne opi. Hoolimata ülivärskest operatsioonihaavast läheb jälle inimestele uksele vastu, saba lipub metsikult, silmad erksad. Söögiisu on veel väike ja magab alailma, ent magab voodis - ehk ta on piisavalt tugev, et end voodisse vinnata pehmema küljealuse saamiseks.
Totorol läheb hästi.
Mul ... mõnevõrra halvemini.
Eks see ka mängib, et enda arust ma olen kuradima kangelane jälle olnud, aga kiitust, tähelepanu, patsutusi ja embusi ... niuts.
Ei, on tulnud natuke ikka. Aga võiks rohkem.
Eriti teretulnud ja armsad on kõik positiivsused, mida ma EI ole küsinud.
Küsimine on koormus, enda kokkuvõtmine sõnastamaks, et mul on seda vaja, palun anna.
Lisaks võib see, kellelt küsitakse, alati ära öelda.
Küsimata tulnu on hirmus tore seega. Pole koormust, rääkimata äraütlemisohust.
Lõdvalt eelnevaga seotuna: olen hakanud endale sõnastama, kuidas neurotüüpilised on hoolimise ja tunnustamise koha pealt minust nii erinevad. (Ei, K EI ole neurotüüpiline, üldse mitte.)
Autistidel ei ole empaatiat? Oi, vennas, kui vastupidi see enamasti käib. KUI vastupidi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.