Input

Totorol ei lähe nii hästi, kui ma lootsin. 
Ei lähe ka kohutavalt kehvasti - ta liputab saba, silmad on rõõmsad, opihaav on täitsa paranenud ja et ma seda ikka veel lilla veega puhastan, tuleb sellest, et varem tekkis ühte kohta hirmus tumepunane laik ja ma muutusin äärmiselt valvsaks ja murelikuks seepeale. 
Aga kui palju pingutust nõuab talt voodist mahatulek, kuidas ta peaaegu vaarub iga kord, kui end püsti ajab maast, kuidas ta käib õues: "Noh, ma pissisin, ma kakasin, läheks nüüd tuppa tagasi," mitte ei nuusi ja uuri ja sörgi mööda õue ringi, on ikka päris nukker. Olgu: need anaplasmoosi vastased antibiootikumid on kuuks ajaks ja ta on neid ainult nädala võtnud. Aga ikkagi, aga ikkagi. 

Hea uudis on, et mul pole enne detsembrit ühtegi kohustust ega kella peale minekut. 
Halb uudis on, et ega ma kindel pole, et detsembriks vormi saan.
Ja kuigi ka siis ei ole palju ega hirmsaid asju, ma olen sünge ja sapine suunas: "Ma olen nii palju teinud, ma olen nii vapper ja imeline, JA KES KIIDAB?! Kes märkab? Peaks ikka parem olema, siis vast ... kuigi mus ei ole midagi rohkem, mida anda. See ongi mu parim."

Mõtlesin, et autismi diagnoos ei muuda mu jaoks midagi. 
Aga midagi ikkagi muutis. 
Hakkasin jälle mõtlema selle üle, kuidas mina punnin kogu aeg ülemise jaksamise serva peal ja imestan, miks inimesed ei saa aru, et kui mul on nii persses, et ma juba räägin, et persses on, on asjad väga persses järelikult. Äkki normaalsed inimesed ei kõõlu kogu aeg jaksamise ülemise serva peal? Äkki neil on: "Mul on nüüd persses vist," kui on veidi halb? Sest kuidas nad ei näe, ei reageeri, ei mobiliseeri end ja pärast imestavad, kui ma end tapan?

Mõni on, kes reageerib ja küsib kohe, et kuule, kui sa nii hirmus väsinud oled, vbla ma lähen poest läbi ja toon sulle mingeid asju? (Ja siis ma ütlen, et oi, aitäh, aga ma pean nagunii koerale antibiotse tooma ja pärast poest läbi käia on pisiasi.) Või saadab raha. Aga neid ei ole mitmeid, vaid mõni üksik. Äkki normaalsed inimesed ei saagi aru ja need abipakkujad on ise ka tegelt autistid, aint diagnoosimata? Sest pole nii imelikud, et peaks diagnoosi taga ajama?

Need uhked-kaunid mälestused, mis mul sellest ja tollest ja kolmandast on, ei ole ükski: "Oh, ma nii muude asjade seas tegin." Või noh, muidugi tegin muude asjade seas, ega teised asjad tegemata ei jäänud siis - aga ma võtsin endast absoluutselt viimase välja. Ja kui siis ei tule kiitust, vaimustust ja imetlusohkeid, on totaalse meeleheite aeg. Sest ma andsin oma parima, mitte midagi ei olnud kuskilt rohkem võtta ja IKKA ei old piisavalt hea? 
Oh, kus ma jään.

Äkki ei ole normaalne nii palju panustada? S.t. endast kõike anda? Äkki normaalsed inimesed ei ponnista end pooleks alati? Või mis, äkki "normaalsed" autistid ka ei panusta nii palju? Sest ma peaksin ju teadma - ma teangi, mõistusega - et ega ma mingi normaalne ATH ega normaalne autist ka ole. Täitsa võimalik, et pole isegi normaalne AuTH. 
Nii palju siis kuulumisest.
Ja tulles tagasi sinna, et kui ma olen oma parima teinud ja tuleb Asi, ma isegi ei väida, onjo, et tulem olekski täiuslik, onjo. 
Lissalt kui ma annan oma parima ja sellest ei piisa, on meeleheide. Sest minust ei piisa. Jah, muidugi on tagasiside ja meeldimine kinni teises inimeses, mitte enam minus, jah, muidugi ei saa kõigile meeldida, see pole võimalik, ja ideaalne klapp saabub aint siis, kui sattub õige vastuvõtja - aga nii valus on, kui see õige vastuvõtja ei sattu liinile. 
Sest nii ehk teisiti MINA andsin oma parima.

Oh, veel üks mõte: äkki seepärast ei tahetud mulle siinsete ja fb-kommentaatorite poolt last lubada? Äkki seepärast peab normaalteadvuste arust asja ikka "hoolega läbi mõtlema", kui tahad kodulooma võtta? Sest nende arust ei ole iseenesestmõistetav kõõluda oma jaksamise ülemise serva peal ja anda oma parimat kogu aeg? "Hoolega läbi mõtlemine," sest kas ma ikka saan oma igapäevase mugavuse ohverdada selle ja tolle pärast ja mugavust ongi vähem?
Daamid ja härrad ja kõik muud, mul ei ole mugavust nagunii. Nagunii ma annan oma parima. Olgu siis vähemalt miski-keski, kes mulle rõõmu ka teeb selle vaeva sees, mis elamine on!
Dohh.