Hakkasin mõtlema.
Jälle.
Selle meenutusteposti peale natuke aega tagasi.
Ja korraga välgatas: kas KEEGI teeb veel siukseid poste, kus vanad saavutused, vanad pildid vms vanad asjad sees? Keegi? Mina ikka iga paari aasta tagant. Aga teised ...
See-eest kirjutatakse minu jaoks masendavalt igavaid poste teemal "käisin seal ja seal, sõin seda ja seda", "mul oli seljas see ja see," "ostsin seda ja seda" ja praegu on "minu päev" rahva seas kirjutamispopp teema.
Palju õnne. Isegi neilt, keda muidu loen ja kes sellel kirjutasid, jätsin lugemata, sest no niiiiiiiiiiiiiiii igav.
Mõtlesin. Ja mul välgatas veel kord.
Inimesed, kes ütlevad, et ma pole täna see, kes eile, kes väidavad end pidevalt muutuvat, on sageli needsamad, kes kirjutavad - ja ilmselt loevad? - "minu päev" laadis poste, teevad outfitipostitusi ning tunnevad, et peavad kirjutama, kuidas auto klaasipesuvedelikku või kleiti ostsid.
Neile ongi olulised mingid siin-täna-eile asjad ja nad päriselt ei tunneta ennast sama inimesena, kes 10-20-30 aastat tagasi. Sest nad elavad praegus ja postitused kuus aastat tagasi on "nagu võõra kirjutatud".
Samas kui mina lugejana leian, et 6 aastat tagasi oli kirjutaja TÄPSELT sama inimene. Muutunud on nii vähe, et polegi muutust tegelt.
Kuus aastat - see pole isegi aeg. See oli äsja ju!
Sest ma vaatangi teistmoodi. Tunnetan aega täiesti teistmoodi. Tunnetan ka inimesi täiesti teistmoodi - see, mis tal seljas on või kuidas ta pannkooke teeb või ei tee, on nii pisikesed asjad, et ei loe absoluutselt mitte midagi. Absoluutselt. Mitte. Midagi. Mitte et need tingimata igavad teemad oleksid, millel ma lugeda ei taha - ei, need avavad ka seal taga olevat päris inimest. Ent inimene on nende teemade taga varjus, teda peab sealt otsima.
Teised Inimesed (TM) vist ... arvavad, et see outfititeema või "minu päev möödus nii" ongi inimene? Mina näen inimest seal, kuidas ta sõi söögikohas seentega karbonaadi, sest ei jaksanud koduni kannatada - selles on iseloom, tunded, pakilisuse tunnetus ja järeleandmine keha käskudele näha. (Sry, rohkem meelde ei jäänud, sest ma tõesti lasin ainult silmadega kirjutatust üle, ei lugenud.) Aga see, mis minu jaoks on täiesti tähtsusetu, igapäevane mudru, ONGI paljude inimeste jaoks nende "mina" nende identiteet, ja no - see tõesti ilmselt muutub. Aastatega aina rohkem. Omg, ma kandsin siis ROHELISI susse? Ma ei paneks enam rohelisi susse isegi kodus jalga, nendega koolituse siseruumidesse minekust rääkimata!
Mitte et ma eriti teaks.
Ma ei jälgi selliseid asju.
Ja välgatus on värske, läbi seedimata.
Ei, ma ei ole ka tänulik, et inimesi on nii erinevaid ja muidu oleks ju igav.
Eip, ei oleks. Oleks kõik inimesed nagu mina, EI oleks igavam, garanteerin.
Minusse mahub äärmusi kuue normaalse inimese jagu, tänan väga.
Enamik inimesi ju ei kirjutagi sellest, KES nad on.
VastaKustutaOled kindel?
KustutaSest mu arust on see nagu ... ainus, millest tasub kirjutada ja lugeda?
"Olen selline, minu elu on selline."
Sinu postid on täiega sel teemal ju =)
Valetan: ma ikka vahel loen ka neid blogisid, mis on raamatumuljeid täis, ja ideeliselt toetan ka mingeid filmimuljetajaid ja teatrimuljetajaid ja kunagi oli "All the pretty people" blog, mis oligi suunatud ilusate inimeste näitamisele. Ja ma lugesin seda täitsa huviga. + aeg-ajalt teevad inimesed nördinud poste mingite ühiskondlike või poliitiliste teemade pihta ja ma isegi olen kunagi mõned teinud - need on ka täitsa loetavad.
KustutaAga lihtsalt lobablogid on mu arust kõik inimese olemuse blogid ikkagi.