Hakkasin mõtlema.
Jälle.
Selle meenutusteposti peale natuke aega tagasi.
Ja korraga välgatas: kas KEEGI teeb veel siukseid poste, kus vanad saavutused, vanad pildid vms vanad asjad sees? Keegi? Mina ikka iga paari aasta tagant. Aga teised ...
See-eest kirjutatakse minu jaoks masendavalt igavaid poste teemal "käisin seal ja seal, sõin seda ja seda", "mul oli seljas see ja see," "ostsin seda ja seda" ja praegu on "minu päev" rahva seas kirjutamispopp teema.
Palju õnne. Isegi neilt, keda muidu loen ja kes sellel kirjutasid, jätsin lugemata, sest no niiiiiiiiiiiiiiii igav.
Mõtlesin. Ja mul välgatas veel kord.
Inimesed, kes ütlevad, et ma pole täna see, kes eile, kes väidavad end pidevalt muutuvat, on sageli needsamad, kes kirjutavad - ja ilmselt loevad? - "minu päev" laadis poste, teevad outfitipostitusi ning tunnevad, et peavad kirjutama, kuidas auto klaasipesuvedelikku või kleiti ostsid.
Neile ongi olulised mingid siin-täna-eile asjad ja nad päriselt ei tunneta ennast sama inimesena, kes 10-20-30 aastat tagasi. Sest nad elavad praegus ja postitused kuus aastat tagasi on "nagu võõra kirjutatud".
Samas kui mina lugejana leian, et 6 aastat tagasi oli kirjutaja TÄPSELT sama inimene. Muutunud on nii vähe, et polegi muutust tegelt.
Kuus aastat - see pole isegi aeg. See oli äsja ju!
Sest ma vaatangi teistmoodi. Tunnetan aega täiesti teistmoodi. Tunnetan ka inimesi täiesti teistmoodi - see, mis tal seljas on või kuidas ta pannkooke teeb või ei tee, on nii pisikesed asjad, et ei loe absoluutselt mitte midagi. Absoluutselt. Mitte. Midagi. Mitte et need tingimata igavad teemad oleksid, millel ma lugeda ei taha - ei, need avavad ka seal taga olevat päris inimest. Ent inimene on nende teemade taga varjus, teda peab sealt otsima.
Teised Inimesed (TM) vist ... arvavad, et see outfititeema või "minu päev möödus nii" ongi inimene? Mina näen inimest seal, kuidas ta sõi söögikohas seentega karbonaadi, sest ei jaksanud koduni kannatada - selles on iseloom, tunded, pakilisuse tunnetus ja järeleandmine keha käskudele näha. (Sry, rohkem meelde ei jäänud, sest ma tõesti lasin ainult silmadega kirjutatust üle, ei lugenud.) Aga see, mis minu jaoks on täiesti tähtsusetu, igapäevane mudru, ONGI paljude inimeste jaoks nende "mina" nende identiteet, ja no - see tõesti ilmselt muutub. Aastatega aina rohkem. Omg, ma kandsin siis ROHELISI susse? Ma ei paneks enam rohelisi susse isegi kodus jalga, nendega koolituse siseruumidesse minekust rääkimata!
Mitte et ma eriti teaks.
Ma ei jälgi selliseid asju.
Ja välgatus on värske, läbi seedimata.
Ei, ma ei ole ka tänulik, et inimesi on nii erinevaid ja muidu oleks ju igav.
Eip, ei oleks. Oleks kõik inimesed nagu mina, EI oleks igavam, garanteerin.
Minusse mahub äärmusi kuue normaalse inimese jagu, tänan väga.
Enamik inimesi ju ei kirjutagi sellest, KES nad on.
VastaKustutaOled kindel?
KustutaSest mu arust on see nagu ... ainus, millest tasub kirjutada ja lugeda?
"Olen selline, minu elu on selline."
Sinu postid on täiega sel teemal ju =)
Valetan: ma ikka vahel loen ka neid blogisid, mis on raamatumuljeid täis, ja ideeliselt toetan ka mingeid filmimuljetajaid ja teatrimuljetajaid ja kunagi oli "All the pretty people" blog, mis oligi suunatud ilusate inimeste näitamisele. Ja ma lugesin seda täitsa huviga. + aeg-ajalt teevad inimesed nördinud poste mingite ühiskondlike või poliitiliste teemade pihta ja ma isegi olen kunagi mõned teinud - need on ka täitsa loetavad.
KustutaAga lihtsalt lobablogid on mu arust kõik inimese olemuse blogid ikkagi.
minu jaoks on huvitav, kui kirjutatakse huvitavalt ja siis pole enam vahet, millest täpselt, loeb "kuidas", mitte "mida". Klari siinsamas võib kirjutada ükskõik millest ja mina ikka loen, mis siis, et mind muidu absoluutselt ei huvita jõusaal jms. Ilmselt on see "kuidas" siin aus varjamatult subjektiivne vaatenurk, võimalus maailma päriselt teise inimese silmadega vaadata.
VastaKustutama ise olen vahel lausa ekstra meelega katsetanud, kuidas eimillestki midagi kirjutada. näiteks et kuidas on lugeja puhtalt rütmiga sisse meelitada.
ja blogis kui tervikus võivad kordused ise kunstilise võttena mõjuma hakata. Ma suudan ette kujutada ka raamatut, kus igas peatükis muutub eelmisega võrreldes hästi vähe ja lugeja põnevus seisneb just selles, et ta on pandud sisseelama pisierinevuste märkamisele. Sellest saaks lausa midagi maagilise realismi laadset välja võluda.
ja niiviisi on need päevapostitused kah mõni huvitav, mõni mitte, olenevalt kirjutajast.
teine hea näide sellisest huvitavusest on Kitty raamatuarvustused. Mingid raamatud, mida ma ei tea ja millest osa mind ka ei huvita, aga tema julget subjektiivsust on nii nauditav lugeda.
KustutaJa mul on tema raamatuarvustuste pihta: "Enamasti loen, AGA teatud raamatud ei huvita isegi nii palju, et arvustust lugeda".
KustutaEhk teatud teemade puhul ei päästa ka kirjutaja - nagu ... kui struktuur ja teema on juba sellised, et ära kirjuta mõtetest, kirjuta ainult tegudest, ma eelarvustun (on see sõna? mul tekib eelarvamus, mõtlesin), igaks juhuks libistan pilgu üle, aga kui ongi see, mida ootasin, kaon nagu ... eee ... sitt ihust peldikus.
tegudest kirjutades saab ometi mõtted salaja sisse libistada. Mitte "mida kirjutaja mõtles", vaid mis mõtted tal õnnestub lugeja pähe sokutada.
Kustutaväga lihtne näide - kirjutaja alustab lauset oma tavalisest liigutusest v reaktsioonist "otse loomulikult ma... " ja kohe on lugejal väga ökonoomselt käes infot kirjutaja isiksusest.
loen praegu kõrvale just Marca päevakirjeldust ja seal on nii palju isiksust sees.
Aga kui on lihtsalt "tegin seda läksin sinna", siis ma arvan, et seda loetakse huvist kellegi teise elu selga proovida. ja seda tüüpi postitus pakub siis põnevust just sellepärast, et tavaliselt ei avata seda elu selgaproovimiseks küllalt detailselt.
Ma tunnen seepeale kiusatust Marca juttu lugeda, mitte aint silmi üle libistada =)
KustutaNojah, ja mina ei tunne mingit huvi teiste elu selga proovida, sest ma TEAN, et see ei ole mitte lihtsalt vale suurusega, vaid eeldab paari kätt, mida mul ei ole, samas saba pole kuhugi toppida ja mis mõttes vabajooksul liikumiseks rattaidki pole?!
Kustutaah, aga siis on ka võimalus proovida selga neid paari lisakätt ja kuidas oleks olla ilma sabata.
KustutaMa olen seda juba piisavalt üritanud, ma TEAN, et ma ei suuda.
KustutaPean tunnistama, et Marca päev oli päris tore lugeda.
KustutaAga... aga... mul ei pruugi õigus olla, aga mu meelst räägid sa selles postituses iseendale üksjagu vastu. Kui su meelest mu komm vastk vaidlemine on, kustuta. Ja mitte, et see üldse minu asi või osutada oleks, iseendale vasturääkimine on ju samuti OK.
VastaKustutaÜtled „sest nad elavad praegus“, ja samal ajal ühtepuhku kirjeldad ennast kui hetkes elajat (eilset pole, homset ei tule, on ainult käesolev).
Veel: „see, mis tal seljas on või kuidas ta pannkooke teeb või ei tee, on nii pisikesed asjad, et ei loe absoluutselt mitte midagi.“ Ja kohe sinna otsa: “... need avavad ka seal taga olevat päris inimest“, ja "lihtsalt lobablogid on mu arust kõik inimese olemuse blogid ikkagi.
Andesta, kui küsimus ebakohane või ebadelikaatne tundub, aga äkki asjaolu, et sul on raskusi inimeste „lugemiseda“, kirjutatu tagant „päris“ inimese otsimise ja leidmisega, on seotud su autismiga? Mitte, et ma mingi etalon oleks, jumal hoidku selle eest, ja ma ei tea, kuidas teistel blogidelugejatel, aga mina olen absoluutselt igast blogijast, keda jälgin, enda jaoks ta isiksusest pildi kokku pannud, justnimelt nonde igapäevaste asjade põhjal, millest nad kirjutavad, pluss kuidas nad neist kirjutavad.
Möönan, see pilt võib muidugi täitsa vale olla. Samas olen üsna veendunud, et ükski inimene ei näe iseennast 100% objektiivselt - näiteks sinust, kes sa end väga üksikasjalikult lahkad, on mul teistsugune pilt kujunenud kui see, mida sa ise kirjeldad. Aga kordan veelkord – minu nägemus ei pruugi tegelikkusega kattuda. Ja siit läheks juba lappama, kui ma pidurit ei paneks - et millised me siis TEGELIKULT oleme? Kas sellised, nagu me ise endale tundume, või sellised, nagu tundume teistele? Et kas puu murdumine tekitab metsas heli, kui kedagi kuulmas pole?
Mis isiksuse erinevaid tahke puudutab, siis näiteks mul, ja usun, et ka teistel, on neid hea mitu, kõik külili :), kuid see ei pruugi tingimata blogis väljenduda. Näiteks sina olen minu jaoks su blogi põhjal ikka üks ja seesama, nö. kompaktne VVN.
Ja veelkord, kui mu arutluskäik sulle vastukarva, kustuta komm või käsi mul suu kinni hoida antud teemal. Sinu blogi, sinu voli.
Mmm ... me notsuga ilmselt oleme vahepeal diskuteerinud samadel teemadel, kui sina oma pikka kommentaari kirjutasid.
KustutaLühidalt kordan ja mõned asjad lisan:
* see praeguses elamine torkas mulle ka silma - et see "nende" oma on kuidagi hoopis midagi muud, kui minu praegu. Kuidas ma ütlen ... ma usun "praegusse" kirglikult, aga samas ma ei suuda tähtsustada mingeid ajalikke detaile vist? Ehk ükskõik kas 27 aastat tagasi või täna ei ole mu jaoks oluline, mis moes on või mida poes saada on. Rõivastuses on kaks kriteeriumit: kas see asi sobib mulle ja on seljas mugav? Ja ostunimekirjas ka kaks: kas ma tahan seda ja saan seda endale lubada. Ja ma olen siiras segaduses inimeste üle, kes ütlevad, et nad elu sees ei paneks altlaienevaid pükse jalga ja siis seitse aastat hiljem neid kannavad. Nagu ... mis värk? Miks? Kuidas? Kas need hakkasid sulle sobima? Kas sa surid vahepeal? Mida?
* Ma arvangi, et lobablogid on kõik inimese olemuse blogid, aga ma eeldan, et seal kirjeldatud tegude varjus ja alt tungivad ka mõtted läbi. Ja kui seda ei ole, on iiiiigav.
Jah, on ka neid, kes kirjutavad peamiselt mõtetest, see on tore. Ja on neid, keda ma vahel loen, sest vahel on mõtted, mis on mulle huvitavad, ja vahel ei ole.
Ok, vahel on see isiksus, mida ma blogis näen, mulle ebameeldiv ja ma ei loe enam.
See selleks. Kui keegi tahabki lugeda postitusi "minu päev", see mulle enam arusaadav ei ole. Sest see on see, mis on kõige igavam.
Mulle.
* Minu jaoks on ka kõik kompaktsed ja ma üldse ei usu, et inimesel saab olla mitu tahku - võib olla asju, mida ma ei tea. Aga need on osa tervikust ja siis ma näen veidi valesti tervikut, mitte et tal on muid tahke, aga mina näen ainult osasid - see-eest õigesti.
* Ja ma ei tea, kuidas sa mind näed, aga üsna ilmne on, et mitte samamoodi kui ma ise.
Ja õnneks on mõned inimesed, kes näevad mind suht samamoodi kui ma ise ja usuvad, kui ma ütlen, et minuga on nii - nii et päris ühtegi hindajat uskumata ma ei pea mina ise olema.
KustutaMis ei muuda, et ma kaldun ikkagi hindajaid üle usaldama ja vähemalt veidi mõtlema, et äkki ma ikka ise eksin, tegelt on neil õigus.
See riiete ja alt laienevate pükste asi - kusjuures mina olen täpselt see inimene, kelle veendumused ja tõekspidamised pükste laiuse kohta on ajas kardinaalselt korduvalt muutunud ja kindlasti muutuvad veel. 20 aastat tagasi ma kandsin absoluutselt alt laienevaid pükse ja ma pole tappes ka liibuvaid teksaseid jalga pannud. Viimased kümme aastat olen ma surmveendunult kandnud eranditult ainult liibuvaid teksaseid ja TÄNA ma ei tahaks mitte mingil juhul alt laienevaid pükse jalga panna - aga ma olen ka täiesti kindel, et see muutub ühel päeval. Ma ei tea, mis päeval, aga ma olen surmkindel, et see muutub. Ja püksid on ainult üks näide. Ma usun, et enamik asju mu elus on sellised, mis täna on EI ja ülehomme on absoluutselt JAH. Ma ei oska seda põhjendada muuga, kui et lihtsalt nii on, asjad muutuvad, mu veendumused ja uskumused ei ole iga päev samad. Ma ei leia ka, miks nad peaks olema.
KustutaAga ma märkan, et sa ei ütle "ma elu sees" =)
KustutaKuigi tõsi on, et see inimene, kes reaalselt ütles, oli märksa noorem kui meie ja vbla polnud veel kogenud, et sellised asjad muutuvad.
Kuigi jah - ma ei saa tegelt päriselt ja hingega aru, et kuidas saab mingitesse sellistesse asjadesse, mis ei ole taktiilsed, vaid esteetilised, üleni eitavalt suhtuda =) S.t. jah, ok, ma ise ei värviks eluski oma seinu beežiks. Aga samas kui ma koliksin elamisse, kus on suht värske beež seinavärv, ma üle värvima ka ei sööstaks. Vbla veerand seina nt, et aktsent oleks, kui aega ja jõudu üle. Aga kui pole üle, no siis pole.
KustutaMa saan päriselt aru aint neist, kes ei kanna enam kunagi pigistavaid pükse või villast karust salli vms =)
Mu kaks käibefraasi on "never say never" ja "kindel on see, et miski pole kindel". Nii vana ma olen juba küll, et ma ei hakka mingit "elu sees" vekslit välja käima :D Ükskord kunagi, kui ma hästi noor olin, no mingi 16, siis ma olin veendunud, et 35-aastaselt ma kindlasti ei lähe enam ühegi bändi kontserdil lava ette, sest issand kui piinlik jne. Nüüdseks ma olen 44 ja õnneks juba nii vana, et ma ei pea laskma end ühegi 16-aastase, kaasa arvatud mu enda arvamusest mõjutada. Kuigi, mugavus kaalub nii mõndagi üles ja circle pittidest ma hoian mõistlikku kaugusesse.
KustutaPüüan vastust mitte väga pikaks ajada, sest siin tegelikult ei olegi miskit diskuteerida – sina kirjutad oma blogis enda nägemuse välja, mina lisasin oma 2 senti (heameel, et sind ei pahandanud). Jumala normaalne ju, et me ei näe asju ühtmoodi.
KustutaSiit õkva su vastuse juurde, et ilmne, et ma ei näe sind samamoodi, nagu sa iseennast näed. Ka see on mu meelest jumala normaalne, sest esiteks, me pole päriselus kohtunud, ja teiseks, nagu ütsin, mu meelest on inimeste endakuvand ja see, mida teised näevad, nihkes. Oleks imelik, kui poleks, arvan ma. Me näeme iseennast seestpoolt, teised näevad väljaspoolt.
Lobablogide osas olen ses mõttes nõus, et teinekord tõesti ei tungi mõtted loba alt läbi, ja siis on igav jah. Aga „minu päev“ postitustega on nii ja naa – Marca oma näiteks on tõesti puhas kuld.
Tahkudest – jah, kahtlemata on iga tahk osa tervikust. Samas ma ei tihkaks sinu kombel väita, et teiste tahke_õigesti_näen. Ma pole enda arvamiste õigsuses nii kindel, enam. Kui noorem olin, siis küll.
Riietuse osas lühidalt: Klariga ühes paadis.
Mu jaoks on ka sellised postitused need igava otsa omad ja enda oma kirjutasin ainult selle tõttu, et mulle tundus - inimesed magavad ikka maru vähe ja söövad maru palju :)
VastaKustuta"Nagu võõra kirjutatud" võib mul olla emotsioon mingi postitusega seetõttu, et ma lihtsalt ei mäleta konteksti, aga see ei tähenda, et ma ennast ära ei tunneks. Mina jah ikka sama, aga olukorda või mõtteid, mida kirjeldan, ei mäleta absoluutselt.
Sina tegelt oled see, kes on enda meelest kogu aeg tema ise ja kui sa selle postituse üles panid - veidi enne, kui mina enda oma - ma parandasin lause: "Inimesed, kes ütlevad, et ma pole täna see, kes eile, kes väidavad end pidevalt muutuvat, on täpselt needsamad, kes kirjutavad - ja ilmselt loevad? - "minu päev" laadis poste," lauseks :"Inimesed, kes ütlevad, et ma pole täna see, kes eile, kes väidavad end pidevalt muutuvat, on sageli needsamad, kes kirjutavad - ja ilmselt loevad? - "minu päev" laadis poste."
Kustutama olen jälle üks selline, kellele meeldib seda enda kohta väita, aga teisest küljest pean tunnistama, et ega minagi puhtakujulist "siis tegin seda. ja siis tegin seda. See on vesi. See on kool" tüüpi postitusi väga palju lugeda ei jaksa, kui seal midagi muud - isikupära või stiili - sisse ei küta.
Kustuta