Mõtlesin veel natuke.
Mõtlemine on umbes ainus asi, mida teha jaksan.
Olgu, lugemine ka. Ja kord päevas kipun ikka mingi söögi samuti tegema. Aga liialdan ja ütlen "ainus".
Mul oli vahepeal jälle RSD atakk (ma saan neid perioodiliselt, pole midagi rohkem vaja, kui mitte kiidetud ja valitud olla, kui keegi teine on) ja seepeale haaras mind kramplik "peab midagi tegema, äkki nii mäletab mind keegi!" ja kandideerisin Tammsaare-preemia žüriiliikmeks.
Raha ei saa.
Raamatud peab ise hankima.
Kuu aja jooksul 10 romaani läbi lugema.
Ja ma pole kõigest, mis möödas, veel toibunud ega kõike olulist ära teinud ega ega ega ...
Siis on hästi tark koormata end mingi täiesti mõttetu kohustusega, onju.
Aga noh, vbla ma ei võida seda konkurssi ja pääsen.
Miks ma seda tegin?!
Ja ma mõtlesin, et krt, see ongi ju mu elu.
Kogu elu peale keskkooli lõppu vähemalt.
Keegi ei kiida, keegi ei hooli, keegi ei armasta ... ma siis teen midagi, et kiidaks, hooliks, armastaks! Tohutu kurnatus ja omadegaläbiolek pärast, kui olen endast kõik andnud. Armastage, kiitke, hoolige nüüd! Ja kui seda on liiga vähe (alati on liiga vähe, liiga lühikest aega, ma andsin ju endast KÕIK --- ja vahel hoopis lüüakse jalaga, korduvalt ja korduvalt), mu ainus viis abi leida on teha midagi uut, teha veel rohkem, teha mingit uut asja, teha ja teha ja teha. Et märgataks. Et öeldaks hästi. Et mu eksistentsil mingi eesmärk oleks.
Lapsed on sama mudeli järgi olemas.
Enesetapp käis ka sama mudeli järgi - vähemalt TEEN midagi, onjo, isegi kui pärast ei tee enam midagi. Aga no et korraks hoolitaks - ja ma ei jaksa kogu aeg pildil püsida nagunii kunagi kellegi jaoks, ma lihtsalt ei ole armastusväärne ilmselt.
Lastel oleks vaja kedagi, kes raha teeniks ja neile aega ja jõudu leiaks, aga ma ei teeni sittagi ja jõudu mul ka ei ole üldse mitte millekski, mis loeks.
Ok, vähemalt ma saan neile anda killukese sära - mitte igaühel pole ette näidata elusaatust, kus ema on end ära tapnud! Sellega teenib kindlalt tähelepanu ja hoolimist, hea start.
Et armastust ei saa ära teenida ja kogu mu tunne, et teiste - kes ei ole mina - tähelepanu ja hoolimine on tähtis, on vigane?
No ma nüüd mõistusega usun seda, jah. Et minu armastus loeb midagi. Et teiste armastust ei saa ära teenida, kes armastab, see armastab, sest armastus on temas, kes talub vaevu, talub vaevu. Inimesed on ise inimesed ja mina mõjutan neid liiga vähe, et kedagi iial ümber teha.
Armastust ei saa ära teenida.
Aga tunne on ikka, et kui ma ei tee asju, ei paista silma, ei lehvi kuulutusena tulba küljes vms, keegi ei näegi mind.
Ma pean seda võrgupäevikut nii visalt ka ilmselt sellesama pärast - et olla vähemalt kuidagi pildil, olla vähemalt kellegi mälus. Olla olemas.
ERITI kui mul pole enam K-d ega kedagi temataolist. Mul on olnud neid platoonilisi kirjasõber-sõpru, kes on samas isased ja mulle niiiiii kallid, ikka mitu ajaloos. Vahepeal mõtlesin, et hoi, üks võtab teatepulga sujuvalt K.-lt üle, aga siis ta kadus ära ja ma kurvastasin veel ekstra.
RSD, noh.
Igasugune "mind ei peeta meeles" on --- --- --- noh, tunne, et on vähem nööre, mis mind maailmaga seovad. Ja eriti halb on muidugi, kui see, kellelt sa ootad märkamist ja abi, keeldub märkamast ja aitamast.
Urrr, K. Grrrr!
Samas nii tore on, kui keegi märkab ja pakub abi.
Isegi kui ma seda vastu ei võta.
Ikka on hea tunne.
Aga jaaaah. See RSD vastu rabelemise faking läbi-elu-muster - see oli avastus. Ma olen PEAAEGU teinud seda avastust varem ka, aga kuna ma ei teadnud, et RSD on mingi eraldi asi ja ei sõnastanud nii, ma ei saanud ikka päriselt uba kätte. Nägin lihtsalt, et olen hästi kurb, et mind ei armastata, teen siis asju, lootuses, et armastatakse, ja seepärast ma üldse teengi asju. Mida rohkem ja suuremaid, seda rohkem loodan, et need ka positiivset vilja kannavad.
Ent ei pannud seda konteksti "neuroerilise probleemid", vaid lihtsalt "no ilmselt ma olen selline, aga miks ja miks teised ei ole, ma ei tea."
Huvitav on, et ega ma teisi neuroerilisi tea, kes päris samamoodi. Selliseid tean küll, kes on oma väärtuse sõltuma pannud mingitest asjadest, mida nad teistele pakkuda saavad. Kuid seda kramplikku "mind ei ole olemas, kui kogu aeg ei märgata, veel parem oleks, kui kiidetaks, pädevat tunnustust ei ole kunagi liiga palju!" ma ei tea kellelgi olevat. Variant, kuidas ärge märgake mind, tähelepanu on jube, las ma olen nähtamatu, veel parem oleks, kui te ka ei mäletaks mind, tundub PALJU sagedasem.
Kusjuures kusjuures - kui ma magama jään ja endale enne und rahustavaid asju ütlen, "Mind ei ole olemas" on nende hulgas väga kõrgel kohal. Aga just seepärast, et kui mind ei oleks olemas, oleks ok, et keegi ei mäleta mind, ei armasta mind, ei hinda mind. Mida ei ole, ei saa hinnata ega ole ka kedagi, kellest hoolida. Mind ei ole, nii et on ok mitte kellegi jaoks tähtis olla. Kui mind ei ole, ei ole ma ka midagi teinud, otsinud tähelepanu ja märkamist, kui mind ei ole, on mitte midagi tähendada ok.
Jube on see osa, kus ma nagu ikka OLEN enda jaoks olemas, aga keegi teine ei paista mäletavat ega hoolivat.
Mul on nii raske, rebestan end iga tund, aga teistel on see täiesti pohh.
Ei, selle vastu aitab "mind ei ole olemas" ka, kui tuleb meelde, et see või teine asi on veel vaja ära teha. Sest mind ei ole olemas. Kui on väga vaja, teeb keegi teine. Ja kui keegi teine ei tee, ju ma eksisin. Poldki nii väga vaja.
Kunagi, kui väga noor olin - 12, selle saab täpselt ajaliselt ära määrata, sest see oli esimene kord, kui Taanis käisime - juhtus lugu.
Lugu on järgmine: tol 1992. aastal ei teinud lapsed veel mingit tööd ja meil oli palju vaba aega.
Olime Orø saarel umbes kuu. Tegu oli farmiga, kus toimusid geštaltpsühholoogia grupikoolitused, me emad koolitusid kogu aeg ja tegid vabal ajal veel kontoritööd lisaks, et koolituskulud tasa teenida. Meil, lastel, polnud seal maisipõldude vahel eriti midagi teha. Taani keelt me ei osanud. Inglise keelt samuti mitte. Lugesin kaasatoodud kahte raamatut (mingid krimkad, üks oli Rex Stouti oma) ja alustasin omaenda mitte kunagi kuhugi jõudnud kriminaalromaani kirjutamist.
Aga tagumises toas oli telekas, videomakk ning kolm kassetti. Ühel "Robin Hood, varaste prints", teisel mõned osad sarjast "Tales of Crypts" ja kolmandal igavad taanikeelsed salvestused mingitest uudistest.
Niisiis olen filmi "Robin Hood, varaste prints" näinud umbes 40 korda või nii.
Ühel õhtul vaatasid ka täiskasvanud seda meiega koos. Telekas veeti suuremasse tuppa ja kõrvale võeti küpsiseid ja juustu ja lahe.
Pärast filmi küsis keegi, et kes meile filmis meeldisid ja miks. Ma vaterdasin palju väikevennast, keda mängis Christian Slater, ja Guy of Gisbourne'ist vaiksin, sest ma ei suutnud "miks" teemal midagi välja mõelda.
Ma olin 12 ja arusaamine, et mulle meeldivad nägusad mehed, eriti kui nad on haavatavad ja haavatud ja annavad oma parima, ent sellest ei piisa, oli must veel aaaaaastate kaugusel.
"No ja Robin Hood ikka ka," lõpetasin.
"Aga Marian?" küsis keegi.
Ma ajasin sisemuses silmad punni, sest Mariani olin ma üldse ära unustanud. Õige jah.
"Triinu tahaks ise Mariani asemel olla, et kõik tema ümber keerleks," ütles mu ema.
Noo-jah, enam-vähem tõsi tegelikult, mõtlesin ma, kehitasin õlgu ja noogutasin.
"Aga vaata, Marian oli ka väga ilus, oskas võidelda ja ratsutada, julges otsuseid teha ja tema nimel tasuski pingutada."
Ma ei usu, et need paar lauset mu emalt nüüd mu endapildi paika panid. Aga samas - mul jäi see nii meelde, et siiamaani mäletan.
Ehk siis natuke ikka panid.
Kui sa tahad, et sind tähtsaks peetaks, pead olema eriline, suutma ja oskama paljut ning olema pingutust väärt.
Ja nii ma olengi püüdnud olla ikka rohkem ja rohkem. Ikka veel pole ma kellegi maailma kese? Pean olema rohkem, tegema rohkem, paistma rohkem silma.
Mingil hetkel hakkasin märkama, et mu pingutustest pole absoluutselt mingit kasu. Mitte kedagi ei huvita, kas ma olen 10 kg kergem, kaunima piha või kuldsema nahaga. Kedagi ei koti, et ma suudan pädevalt käsi dešinfitseerida ja verd võtta ja inimestega lahke ja sõbralik olemist ei pidanud ma isegi millekski. Et ma jaksasin 7 km järjest joosta? Kuule, päris sportlased jooksevad maratone. 300 NATO punkti? Miks ma seda tegin üldse? Ainult 2 täiesti normaalset ja toredat last? KÕIK suudavad seda, kes vähegi lapsi tahavad.
Kui ilmus rohkem minu enda raamatuid kui luulekogu, ma korraks lootsin. Nii palju tähelepanu ja tunnustust! Nüüd ma olen rahva südames sügaval!
Aga see läks jälle üle.
Ma ei ole kellelegi keegi, sest ... sest armastust ei saa ära teenida oivaline olemisega. See käib hoopis teisiti.
Kuid ma olen kaua teistmoodi mõeldes ja tundes elanud. KAUA. Seda pole lihtne ära muuta. Ja noh - kui armastust ei saa väärt olla, siis ... siis miks nad mind ei armasta? Mis mõttes enamik inimesi ei oskagi armastada ja enamik inimesi lepibki sellega, et neid armastata, vaid sallitakse päris kenasti? Miks inimesed on inimesed?
Et selge oleks: on ka teistsuguseid. Isegi minu elus on mõned.
Aga ...
Jaa, ma tean, ma tean. Mul on õigus olla mina, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen.
AGA.
Muide, tegelt läheb nii minul kui Totorol paremaks. Täna käisin temaga lausa poes - olgu, lähimas, mis on, aga see oli mitme nädala jooksul esimene kord.
Eile võtsin elutoa tolmuimejaga üle (eelmine kord oli ka mitu nädalat tagasi) ja täna pesin vannitoa kraanikausi puhtaks.
Viimati pesin seda kuude eest.
Aga mõtlen ikka palju =)
jälle käib mul see mõte peal, et sul polnud piisavalt ema ja tglt oleks vaja (olevikus. vbla kui minevikus oleks olnud, siis poleks olevikus vaja).
VastaKustutavõib-olla oleks sulle osaks saanud kasvatus teistsuguse närvisüsteemiga teisiti mõjunud, seda ei tea, aga kindel mats, et sellisele inimesele nagu sina mõjus see halvasti.
huvitav, kas sellist tegelast saab endale välja mõelda.
mul oli periood, kui ma joonistasin endale vajalikke karaktereid koomiksitesse (mul polnud selleks tegelaseks ema, vaid muud) ja vahtisin ridamisi kõiki selliseid tegelasi pakkuvaid sarju, ila tilkumas. Oli selge, et pärismaailm sellises koguses sellist... energiat peale ei lase, nagu mul vaja oli, ja sis võtsin häbenematult mängumaailmast.
Mõtlesin selle üle kohe pikalt.
KustutaSest mu esimene reaktsioon oli nii eitav, et seda tuli endale kuidagi seletada ja siis selgus sedasi.
Vata, esimene reaktsioon oli, et mus ei ole mingit kirge ega indu inimese järgi, kes mind kaitseks, päästaks, nunnutaks. Ma ei tunne mingit soovi teda väljagi mõelda, ÜLDSE ei huvita. MINA tahan päästa, kaitsta nunnutada ju!
Aga siis hakkasin mõtlema, et miks. Ja tegelt kui mina olen inimest kaitsnud, päästnud ja nunnutanud, ma võtan väga õnnelikult ja tänulikult vastu temapoolse abi.
Mul isegi ON üks selline suhe - tähenduses "inimsuhe," onjo.
Lihtsalt ma absoluutselt ei usu, et asjad võiksid toimida nii, et mina omalt poolt ei kaitse, päästa ja nunnuta. Et keegi on mulle abi ja mina talle ei ole.. Mkmm!
Pole olemas. Ei taha kujutledagi. Nii vale.
Ilmselt see ON mu kogemuste põhjal lapsena tekkinud tunne, et keegi ei kaitse sind, kui sina teda ei kaitse. Ja nüüd on nii - selleks, et ma tunneksin, et võin kelleltki abi ja kaitset loota, ma pean seda ise enne talle pakkuma.
Ja ma olen mitte vähe kordi kärisenud täiesti tükkideks, kui mina olen kellegi vastu hästi hea olnud ja tema siis minu vastu üldse ei ole. Kogu mu maailm variseb kokku, misMÕTTES, misMÕTTES nii saama, et elu ei olegi õiglane?!?!
Praegu on veel vääääääääääga leebe võrreldes sellega, mis nt Rongimehega oli.
meenutab mõnes mõttes seda, kuidas mu unistamistes polnud kunagi seda, et keegi minusse armub, see tundus kuidagi vale. See-eest lademes seda, kuidas ma ise armun ja teine pool on siis selle suhtes kuidagi mõistev ja ei hakka tõmblema (aga ofkoors ei armu vastu, sest nii lihtsalt ei käi).
Kustutaühtlasi mõtlen, kas see on sama nähtus nagu see, et mõnikord ei tule söögiisu enne, kui suutäis sööki on kõhtu jõudnud.
KustutaMu kõht ei ütle mulle kunagi, et oo, sööme veel.
KustutaKui asi juba suus ootamatult hea pole - seal on minu võimalus söögiisu tekkeks - tuleb ikka tuimalt sundida, pala eelneval kõhus või mittekõhus. Vahel lihtsalt ei lähe söök, mis siis, et pea kisub näljast valutama juba.
Ehk minu lülitid on teiselaadsed ilmselt.
Ma tahaks küll, et minu eest hoolitsetaks ja mind armastataks jne. Aga et mulle see rõõmu teeks ka muul tasandil kui avastus, et inimesed on ikka nii ilusad ja head vahel, mul oleks vaja tunnet, et see polnud ühekordne lahkuspuhang, vaid et ma võin selle inimese peale loota. Ja kui inimene ei ole minu ees lahti läinud ja minul teda valusatest kohadest näha ja antiseptikuga tupsutada lasknud, ma ei usalda teda.
Ta võib samamoodi kaduda nagu ilmuski ja mul pole midagi kaevata - ega ta ei võtnudki minuga suheldes ju koormat kanda, ta seni, kuni tal endal tore on, aitas. Kui enam ei, siis ei.
isegi kujuteldav inimene? kes on ometi su fantaasia marionett?
KustutaMa ilmselt suudaks selle inimese konstrueerida ja teda usaldada.
KustutaAga ma pole kindel, et see millekski hea oleks. Phmt õpetaks, mind, et inimesi SAAB usaldada - aga tegelikult ju ei saa =P
(Jaa-jaa, ma tean, ega ma siis kohe usaldama hakkaks, ega see nipsust käi - aga mul oleks kogu aeg vale tunne, noh. TUnne, et valetan endale ja miks ma seda teen? Miks see hea on? Et mul parem olla oleks? Aga vbla teeb asja hoopis halvemaks, kui ma hakkan arvama, et keegi selline võibki olemas olla?
KustutaVale tunne oleks.)
ma ise olen selliseid fantaasiaid ka kuhugi raamatu- või filmi vms väljamõeldud universumisse kantinud, sellega pole seda hirmu, et tal peaks tegeliku eluga midagi pistmist olema, aga hea on meeliskleda.
Kustutategelased ei pea isegi inimesed olema! võivad olla haldjad või rääkivad koerad või näkid või...
KustutaMe vist räägime üksteisest mööda.
KustutaMina räägin, et mina ei suuda, minuna, ehitada sellist fantaasiat, sest isegi kui sel ei ole mu igapäevaeluga muud pistmist kui et MINA kujutan asja ette, see on liiga suur pistmine minu jaoks.
Mina teen seda - miks ma teen seda - bah, suur raskus olemas.
Phmt sa ütled, et aga kujuta ette, et mingis maailmas on jumal või jõuluvana või murueit vms, kes sind alati aitab. Ja mina küsin: aga miks ma seda ette peaks kujutama? Miks see hea oleks?
ma tegin seda selleks, et saada see konkreetne tühjus täidetud, mis mul oli ja mida pärismaailmast oleks olnud liig tahta. Ei olnud vaja, et see päriselt oleks, oli vaja korraks kujutlemise ajal seda tunnet tunda.
KustutaIlmselt ma olen nürilt jonnakas ses asjas =)
KustutaKui päriselt nii saama, palun andke päriselt. Kui päriselt mitte nii saama, pole mul vajagi.
Mis on huvitav, sest nt seksuaalfantaasiate juures mul üldse sellist tunnet pole.
mis on omakorda huvitav. mul nt on sellistes fantaasiates vähemasti armumisega üsna sarnane tunne - kuigi tõsi on, et peasjooksutatava pornoga ei ole neil midagi ühist.
KustutaHuvitav sellest aspektist, et demiseksuaalina oled sa kirjeldanud, kuidas seksihuvi tuleb muude tunnete peale takkajärgi ja on palju vähem eraldi lahtris kui tavalistel inimestel (TM). ja ometi fantaasiatele see ei laiene.
no mul on kahtlemata olemas omad kindlad tüübid, kellega ma pea sees asju ajan ja aastaid ja aastaid samad ja mõned praktiliselt lapsepõlvest kaasas.
KustutaAga nad on kõik sellised, keda mina kontrollin ja kaitsen, karistan ja nunnutan - vbla ma lihtsalt ei suuda ette kujutada mingit teistsugust, ILMA seksita pea-sees-suhet. Tundub kergelt väärastunud =P
Eks ole, pornot pea sees on vaja, et saada seksuaalne rahuldus. Jah, need poisid-mehed olid seal ka palju aastaid enne kui taipasin nad mastrubeerimisega ühendada. Ma üldse ei teadnud, et ma pean nendest fantaseerima ja siiiis tuleb orgasm, niisama enda näppimine ja keha reaktsioonidele keskendumine on täiesti mõttetu - aga kui see viimaks selgus, sai mu peasisene haarem täiel määral õigustatud.
KustutaEnne oli neist abi ja seltsi igasuguste tegevuste juures nagu jooksmaminek või kooliminek või mis iganes.
Aga siis sai viimaks asi ehtsaks!
Ent ma ei saa ette kujutada kedagi, kes mind kogu aeg toetaks ja kiidaks ja aitaks, kui päriselt kedagi sellist ei ole.
See on lihtsalt nagu - izver, kuidas ma ütlen ... oh, vot.
Ma olen (teatavasti) päris pisikesest saati endale oma looma tahtnud. Ja siis oli mingi aeg, kui ema ütles, et ok, ma tahan näha, et sa suudad hoolitseda - tee merisea simulatsioon ja hoolitse selle eest, ja siis vbla saad päris merisea ka.
Mispeale ma suure vaimustusega tegin vatist midagi suure hamstri taolist, panin ta elama tühja piima-tetrapakki ja andsin talle paar päeva iga päev värsket porgandit.
Aga ta ei söönud ju porgandit ära ja kuigi ma vahetasin vett jooginõus, ta ju seda ka ära ei joonud, sama vesi võis seal samahästi seista, keegi ei kontrollinud. Mu ema ei ilmutanud üldse mingit huvi ja märkamist, et ma midagi teen nii ehk nii - ja siis mõne aja pärast ma enam ei teinud, sest - miks.
Sellest polnud mingit kasu.
See polnud päris.
Et ma võinuksin samahästi otsustada, et kui mul päris merisiga ei ole, armastan seda vatitupu siis?
Aga --- see polnud päris!
Ma sain üles sama tunde mis mänguasja vastu, aga mitte seda, mis päris loom teeb!
Ja selle ettekujutatud abi suhtes on mul sama tunne.
See ei ole päris. See ei aita tegelikult. Ma võin ise endale öelda nõrkamiseni, et olen maru vapper ja vinge, see EI OLE SAMA, kui keegi teine ütleks.
Väikevend ka rõvedalt solvus, kui talle kingiti päris koera asemel mängukoer =)
KustutaOhh, veel selgem seletus tuli!
KustutaMul ei ole probleemi ette kujutamisega, et minust hoolitakse.
Miks mulle maailmahaiget tegi, kui ei hoolitud: sest ma ARVASIN, et hoolitakse.
Kujutasin ette nii elavalt, et üleni uskusin.
Mul on probleem sellega, et päris elus keegi ei küüni selleni, mis mu peas toimub. Peaaegu kõik jätavad mu maha, kui raskeks läheb. Ja seda kellegi võõra ja uue ette kujutamine kuidagi ei lahenda.
„Kujutasin ette nii elavalt, et üleni uskusin.”
VastaKustutaVõibolla on see üks probleemide allikas? Et fantaasiad ei ole pärismaailmast lahus. Notsu näiteks kirjutab: „Ei olnud vaja, et see päriselt oleks, oli vaja korraks kujutlemise ajal seda tunnet tunda.” St ta kasutas fantaasiaid (olles teadlik, et need on fantaasiad) tunnete tundmiseks, mida pärismaailm talle ei pakkunud, samas kui sinul läheb vist peas toimuv ja pärismaailm sassi („Mul on probleem sellega, et päris elus keegi ei küüni selleni, mis mu peas toimub”) ja siis valmistab pärismaailmas toimuv pettumust. See võib olla autisti tunnus. Mulle on jäänud mulje (loetu ja autistlike joontega inimestega suhtlemise põhjal), et autistid tahavad selgemaid ja rangemaid reegleid, kui maailmal on neile pakkuda, mistõttu neil on sageli raske maailma ja selles leiduvat (nt inimesi) usaldada. ADH võib lisada sellele närvisüsteemi pideva viibimise „võitle või põgene” olekus, mis arvatavasti ei suurenda valmisolekut maailma usaldada.
Ma mõtlesin seda juba mõned postitused tagasi, kui oli juttu reeglitest ja et sina neisse ei usu, sest alati leidub erandeid. Mina elan maailmas, kus reeglid on statistilised üldistused, nagu loodusteadustes, ja see, et miski 100% ei kehti, ei tähenda veel, et üldist seaduspärasust ei ole (erand kinnitab reeglit). Ja ma tunnen end selliste (sinu jaoks ilmselt liiga ebamääraste) reeglite keskel mugavalt.
VastaKustutaJa paljusid asju ei saagi väga rangete reeglitega määratleda, sest on nii palju tegureid, mis neid mõjutavad. Võtame või sinu järgmise postituse teema mõtlemise kohta. Et kes mõtlevad ja millises olukorras mõtlevad. Mu meelest võiks selle üle arutledes alustada küsimusest, millist funktsiooni „mõtlemine” inimeste jaoks täidab (jah, ma olen selline, kellele meeldib üldistuste tasand). Notsu on toonud välja kaks võimalust: probleemilahendamine („mõtlemiseks on vaja, et miski persses oleks”) ja loominguline tegevus. Mis võivad esineda koos või eraldi, sest loominguline tegevus võib olla suunatud probleemilahendamisele, aga ilmtingimata ei pruugi. Ma pakun lisaks eskapismi ja mõnu. Näiteks keeruliste matemaatiliste tehete peast tegemine või ristsõnade lahendamine võib pakkuda mõnele inimestele füüsilist mõnu (mõnuhormoone). Ja eskapism, igapäevaelu eest abstraktsete mõtete maailma põgenemine on samuti vist üsna sage (seilasime, teame). Samuti võib seos stressihormoonide tasemega olla mitmesugune: mõnel aitab stressiolukorras toime tulla info kogumine ja analüüsimine, teisel sõrmede kõrva toppimine ja la-la-laa karjumine. Ja lahendust vajava probleemi korral suunab üks inimene oma mõttetegevuse lahenduse leidmisele, teine probleemi ignoreerimisele, mõttetegevused võivad olla mõlemad. Mõtlemise funktsioone on ilmselt rohkemgi veel, kui need neli, ja kui lisame koostoimed ja kombinatsioonid, saame umbes miljon erinevat võimalust. Ehk siis: ma ei usu, et ühe teooriaga oleks võimalik ära seletada, millal ja miks inimesed mõtlevad. Mis ei tähenda, et selle üle mõtisklemine oleks kasutu tegevus.
Sul on muidugi õigus, et mõtlemist on mitmesugust ja mitmesugustel põhjustel, mille hulgas on nt mõnu (notsu keiss).
KustutaAga mida mina "mõtlevad need, kel halb on"-iga silmas pean, on mõtlemine "kastist välja".
Tegelt ma vihkan seda väljendit, sest mul pole kunagi õnnestunud kastis sees mõelda ja see kogu aeg avalikkuse silmis valesti tegemine EI ole erilist rõõmu toonud. Aga phmt ikkagi - need, kes mõtlevad kastist välja, mõtlevad nii, sest kasti sees on sitt olla (olnud - ma ikkagi panen natuke notsu mõtlemisvõimest sinna, et tal oli lapsena sitt). Nad TEAVAD, et "kõik teavad seda" ei ole tõsi, sest neil ei ole sellest abi olnud. Ja mõtlemine "keerutan teada asju sõrmede vahel, äkki tekib mingi lahe kombinatsioon" on HOOPIS teine asi (ja ma olen seda ise tohhuijaa teinud) kui "oot, võtan faktid ja vaatan neile puhta lehena peale - mida ma näen?".
Ja sry, not sorry, esimest viisi ma üldse mõtlemiseks ei pea. Täpselt nagu mõtlemist probleemide ignoreerimisekski. See ei ole minu meelest mõtlemine, vaid kassikanga kudumine, laskmine kätel või ajul käia, ilma et midagi uut juhtuks.
Mitte mõtlemine, vaid mekutamine.
Aga reeglite osas - mhmh, minu "ükski reegel ei kehti" on täpselt sealt, et kui on reegel, peab see olema absoluutne. Erand kinnitab reeglit? Siis ei ole reegel reegel, kui erandeid on. 2+2 PEAB olema 4 ja kui on vahel 5, kaotab kogu matemaatika mõtte. Kui seadus ja headus on ajaloos vähemalt korra vastuolus olnud, ma pissin seaduste peale. Kui põhikoolis õpetati absoluutsena Newtoni füüsikat ja keskkoolis tuli Einstein, tegin mina järelduse "inimesed ei tea füüsikast midagi, me õpime lihtsalt füüsika ajalugu".
Aga nördima paneb mind praegu hoopis see, et korraga sa kõneled minu kui autistiga. Kuigi ma olen ikka sama mina, kes isediagnoosis end juba 7 aastat tagasi või nii.
Sai ametlikku dokumentatsiooni ka kirja, nüüd võib uskuda, jah?
mu mäletamist mööda ei ole ep kunagi su autismi eitanud, aga blogger ei lase kahjuks kommentaatori nimega kombineeritud otsingut teha. või noh laseb, aga ei leia midagi.
KustutaTa ei ole eitanud, ta lihtsalt esimest korda jaatab siin.
Kustuta"Vaata hooolega, kuu ümber on rõngas! See ON seal!"
versus "Ma olen kuulnud, et XX-nägemisega kuu ümber rõngast ei nähta, nii et vbla sa ei näe."
See väljend - erand kinnitab reeglit. Mind on aastakümneid segadusse ajanud selle väljendi kasutamine ja tõlgendamine.
VastaKustutaKas see mitte ei tähenda seda, et kui on erand, siis on ka reegel? Ehk siis erand kinnitab reegli olemasolu, mitte reegli aluseid ning ei ole samas ka reegli ümberlükkaja ega ka mitte reegli tõestus. Erand saab olla olemas ainult siis kui on reegel, muul juhul midagi lihtsalt on.
Vabandust, et teemast mööda.
hea tõlgendus =)
Kustutasee pole isegi tõlgendus, vaid algtähendus.
Kustutahttps://et.wikipedia.org/wiki/Erand_kinnitab_reeglit
ja selles mõttes on erand tegelikult tervikreegli osa.
Kustutahea algtähendus =)
Kustuta