Ma ikka ei loobu

Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma tõsiselt vihaseks saan, kuulan Pet Shop Boysi lugu "Can You Forgive Her".
Kuigi see ei ole üldiselt "Her," kellele ma andeks anda võiksin. 
Selgelt vihastan ma meeste peale rohkem.

Sama selgelt ei ole ma eriti andestav loomus. Mult peab andeks paluma, et ma andeks annaksin, ja seda enamik mehi ei tee. Tõsi, kui teevad, ma kipun kohe kinnitama, et oh, pole midagi, arusaadav - aga tegelikult ma ei anna andeks, kui ei paluta. 
Mis on - veider.

Huvitav, kas see on ka mingi lapsepõlve jääknäht? Et ma tahan, et mult sõnadega andeks palutaks, ja siis teen asja teisele nii mugavaks, kui saab, sest ta tegi, mis ma tahtsin, ja väärib selle eest kogu võimalikku tunnustust ja tänu? 
Mitte et mul seekord oleks üldse midagi andeks anda või mult millegi eest andeks paluda.
Olen aru saanud - see käis läbi kohutavate piinade ja päriselt tundega ma ikka ei mõista - et enamiku inimeste jaoks ei tähenda "armastus" seda, mis mulle. 
Seda naljakam, eks ole, et mina oma definitsooni järgi armastan väga suurt enamikku kogu inimkonnast ja EI armasta ainult spetsiifiliselt mulle vastumeelseid inimesi, keda on alla 20. 

Algul kirjutasin, et alla 10, aga ma ei anna andeks, kui palutud pole, nii et neid on ikka aastatega kogunenud. Kusjuures TEGELIKULT on naisi ja mehi üsna võrdne arv. 
K-d ma armastan ka edasi. Et ma tema peale vihane olen ja andeks ei anna (mida? et ta ei armasta mind nii, nagu ma tahaksin?), ei tähenda ometi, et ma teda vihkaksin. 
Eiei, midagi nii halba pole ta mulle kunagi teinud. Või mis - teinud. 
Inimesed ei vihka üksteist tegude pärast. 
Nii vastikuna pole ta mind mu teada oma vaimusilmas NÄINUD. Ma olen vihane, sest ma tahan olla armastatud, aga tema ei oska seda minu mõttes armastust ja üldse on nii vähe inimesi, kes oskavad, nutt ja hala, oh kus ma jään. 

Ja siis kuulan "Can You Forgive Her'i," joon kohvi ja loodan, et kuidagi kunagi nüüd kohe juhtub midagi ettenägematult toredat ja kõik muutub heaks, mu teele kasvavad lilled (novembris), floksid ümbritsevad mind nagu aupaiste ja ükskord ometi ma võidan.
Mida ei juhtu. 
Iialgi. 
Aga ma ikka loodan. 
Ma ei tea, mis mul viga on. See lootus on mingi umbrohi, elab ja elab, kuitahes tõhusalt ma omast arust teda ka lämmatan.