Veel kord empaatiast

HOIATUSE PUUDUMINE: Ma väga väga üritan mitte minna isegi aimatavalt isiklikuks kellegi jaoks, kelle peale ma konkreetselt vihane pole. Kui ma siiski ebaõnnestun ja sa tunned end puudutatuna, siis vbla ei ole mu empaatilisus ikkagi nii kõrgel tasemel, kui ise arvan. Aga vbla on põhjus su südametunnistuses?

See empaatilisuse asi vaevab rängalt mu hinge. 
Sest asi pole lihtsalt selles, et mind peetakse mõnede poolt, keda mina ise suht ebaempaatilisteks pean, ebaempaatiliseks, vaid olen pidevalt saanud haiget olukordades, mida mina tõlgendan kui : "Nad ei hooli!" ja pärast saan reaktsioone:"Aga inimesed nii käituvadki!" ja mida ma veel tahan. 

No ... ma tahan, et inimesed käituksid, nagu käitun mina, kui ma hoolin. 
Tahtsin varem, tahan edasi, aga nüüd ma mõtlen juba päris tõsiselt, et oot. 
Ma vist ... olen üsna eripärane oma käitumisega. 
Äkki tõesti ootan liiga palju?
Aga samas: kuidas MINA see ebaempaatik olen nii mõnegi arust???

Mis mul praegu kõige enam hinge peal on, on K. Sest mul on nii raske, mul on jõud nii otsas, ma nii väga vajaks toetust ja abi. 
Mida mina teen, kui temal on halb, haigus ja/või ahastus: ma küsin, kas ma saan midagi teha? Kui ta ütleb, et ei vist midagi, hakkan pakkuma. Kas sa tahad, ma helistan su eest arstile? Kas sa tahad, ma teen koogi ja toon sulle koju? Kunagi, kui mul rohkem raha oli, mingi aasta 2018 ajal nt, pakkusin, et kui ta on konstantselt väsinud ja kodus keegi kogu aeg segab ja tahab tast midagi, kas ta oleks rõõmus, kui ma ostaks talle nädala nt kuskil Ungaris? Et ta saaks täitsa rahus seal olla ja keegi ei saaks kätte?
Ja ta kunagi ei taha - eks ta teab, et esiteks on ta ise oluliselt jõukam kui mina ja mulle pole ka koogi toomiseks bussiga tema juurde seiklemine kerge asi. Arstiga peaks ta ka ikka ise rääkima, mis abi see läbi vahendaja rääkimine ikka annaks (kuigi ta ei salli telefoniga rääkimist).
Aga ma pakun, sest vbla mõni säärane asi teeks ta olemise kergemaks ja ma väga tahan teha ta olemist paremaks, kui tal paha on. 
Mida tema teeb, kui minul halb on?
"Pikk pai" sõnumikastis. 
Mis on suht tema igakordne reaktsioon, kui mul midagi halvasti on ja see kahtlemata kärab väikeste vaevade puhul lohutusena, aga kas ta ei saa aru, et mul on päris paha praegu siis? Kuigi ma olen seda mitu korda öelnud? 
Kus on tema "kas ma saan midagi teha?"

Kui sõbral on halb, ma tahan midagi teha. Kui lihtsalt sümpaatsel tuttaval on halb, ma ütlen talle netis häid asju.
Ma tean, kuidas öelda.
Mul on üks sõber, kes ka teab, ja veel mõned, kes sinnapoole kobavad. Oluline on öelda nii, et teisel halb ei oleks. See nõuab natuke ajutegevust ja ma pean sellele mõtlemist normaalseks inimlikkuseks - aga vbla see pole seda. 
Vbla ma ootan liiga palju.

Lisaks on see, et ma pole kordagi ühtegi oma asja müünud. Vahepeal tellisin palju Aliexpressist ja vähemalt 10x sain vales suuruses asja. (Hiljem omandasin sealt ostmisel rohkem oskusi, aga see võttis AASTAID.) Mille ma tasuta ära andsin kas tuttavale või fb Tasuta Asjade grupis või üksvahe olid mul šefluse all kaks Ida-Virumaa näitsikut, kes said mu käest nii hoolikalt läbimõeldud toidu- ja majapidamistarvete, kui mitte nii hoolikalt valitud, vaid lihtsalt mulle väikeste rõivaste pakke ja mitu korda saatsin raha ka. 
Sest neil oli raske ja ma päriselt usun, et oligi. 
Korjasin nad endale mingist enne-jõulu kurbade kirjade hulgast kuskil fb grupis. 
Aga ka mina oskan natu mölakas olla ja kui sai selgeks, et täisealine neiu valis EKREt, vahetasime sel teemal kümmekond sõnumit. Ta seletas, et päriselt kardab oma õe turvalisuse pärast, kui siia igasugu mustad kolivad, ja sry, nii palju siis sellest, et meil mingi side võiks olla. 

Nojah.

Ja siis sai mul raha nagunii otsa ka. 

Aga isegi kui mul ÜLDSE raha ei olnud, annetasin Ukrainale (Enne Rongi, kui mure oli Krimm, mitte täiemõõduline sõda). Tagasi mõeldes ei päästnud mu 7 eurot kuus ilmselt ühtegi elu. Aga mul oli parem tunne, et MIDAGI tegin. 

Praegu, kui neljakohalise summa eurosid honorari vms saan, saadan vähihaigele verivaesele ekssõbrale paarsada. 
Sest ma tean, mis tunne on, kui üldse raha ei ole ... ja siis tuleb ootamatu laekumine. 

Ja ma isegi nende inimeste kohta, keda (vahel ka kuritegelikult) rumalaks pean, rõhutan teistele, kuidas ma ei arva, et nad on halvad ja nad kindlasti annavad oma parima. Rääkimata asjust, mida ma päriselt päriselt usun, nt et hinded ei näita midagi peale oskuse läbi rõnga hüpata ja haridustase suht sedasama. Inimesed ongi üldiselt päris head, ma lihtsalt ei taha teatud sordiga neist suhelda. 
(Vt "vahel ka kuritegelikult rumalad".)

Ma ei ole kordagi küsinud oma tasuta asju läkitades postipaki saatmise tasu, sest ma mäletan selgelt aegu, kui 2.79 vms oli oluline summa. Ma olen teinud kingsepa juures korda Poeglapse eelmise koolikoti, sest keegi võõras Valgamaa ema oli enne 1. septembrit ahastuses, ja lisaks saatsin koos kotiga talle ka pool kilo juustu ja koti komme. Jne. 
Ma olen suht lahke kui vähegi saan. Sest ma tahan.
Aga ka, sest mu meelest ongi see baasiline inimlikkus. 

Oh, krt, mis me räägime rahast ja asjadest! Kunagi läksin Jüri Kallasega (Ulmeguru, kes mind ei salli) tülli, sest kirjutasin enne oma sünnipäeva fb-sse, et kuulge, ärge soovige mulle "Palju õnne sünnipäevaks!" "Kallistused!" on ka parem. Natukenegi personaalsust - või ärge soovige midagi, kui mulle eraldi midagi öelda ei ole.
Jüri Kallas teatas seepeale, et tema soovib, mida tema tahab.
Ja ma olin: "Wtf?! Kas ... sünnipäevaõnnitlused pole selleks, et sünnipäevalast rõõmsaks teha?! Kas need on selleks, et soovija saaks teha, nagu tema arust õige?!"
Mina ise soovin igale personaalselt. See pole mulle raske. Üritan ka igal aastal mingi uue asja välja mõelda, kuigi vahel ei õnnestu ja inimene saab kolmes eri sõnastuses igal aastal teate, et ta teeb maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga.
Aga kogu idee "soovin, nagu ise tahan!" ajab mu kulmud pealaele kokku.
Ma juba kujutan ette, kuidas minu ebaempaatiliseks pidajad leiavad, et must on väga ebaempaatiline sundida inimesi soovima endale sünnipäevaõnne moel, mis polegi nende jaoks kõige loomulikum. Et ma ütlesin, et võib ka üldse mitte soovida, pole oluline, sest ma selle eelnevaga juba näitasin, kuidas mus empaatiat väga vähe on. 

Mida enam ma mõtlen, seda selgem on, et ma olen tavainimese (ei, mitte tema konkreetselt!) mõtlemise jaoks LIIGA empaatiline. Mõtlen kaks sammu ette seal, kus enamiku jaoks on kõva sõna, et ühegi mõeldud saab. 
Bah.