Nüüd vist läheb emotsionaalselt ka halvaks.
Istun civi mängides, värskelt tehtud šokolaadiküpsist süües ja mõtlen, et küpsetuspulbrit on nats palju saand, vale maitse, oh, kus ma jään.
Jaa, ma tean, suus on nagunii vale maitse, aga kindlasti on tegelt ka.
Isegi küpsised ei tuld välja!
Kusjuures ma MÕTLESIN küpstetuspulbrit pannes, et seda on vist nats palju - aga ei jaksanud uuesti pimedasse kappi viltusesse tetrapakki kaevuda, nii et sisse ta läks ja nüüd on küpsised ebatäiuslikud.
Söödavad. Aga võiksid olla paremad.
Oh, kus ma jään.
Natuke liiga krõbedad ka. Mu pojale meeldivad nätskemad. Ja oleks siis nii krõbedad, et oleks päriselt minu maitse! Ei, ulbivad kuskil seal vahepeal.
Ja maitsevad küpsetuspulbri järgi.
Umbes sedasi mõtlen vahepeal kõige kohta, mida tegin - eriti värskete asjade kohta. Vanad tunduvad endale ka krdi head, neile tekib ümber mingi kuldne nimbus ja ise ka imestan, et kuidas ma suutsin. Imetegu!
Aga uued asjad on nagu need küpsised: võiksid olla nii head, aga on ... vaevu keskpärased.
No ok, vbla mitte "VAEVU". Aga siiski.
Ma tean, see tunne läheb üle. Mul ongi faasidena: totaalne vaimustus, et tegin nii laheda asja, masendus, et asi on keskpärane, uus rahu ja rõõm, et tegelt see oli ikka päris krdi hea.
Kehtib nii kirjandusteoste kui korraldatud mängude kohta. Või noh - üldse igasugu asjade. "Emake maa, ma olin nii ilus!" "Emake maa, ma ju korraldasin selle ka - päris krdi julge käik ja tasus ära."
Kuigi tõsi on, et mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem perfektsionist, seda vähem ideaalitaotleja olen, "see on piisavalt hea" ja käib küll.
Käib ka. Keegi ei kurda pärast.
Aga ei tule hiljem ka mingit vaimustust enda üle. Üritused, mille unustamine on õigustatud, sest meenutamine ei anna uhkust enda üle.
Tegin.
Nojah.
Aga "Arda tähtede" mäng oli ikka vägev.
Millegipärast pole mul sellest mitte ühtegi pilti.
Kunagi, näiteks kaheksa aasta eest, küsisin rahvalt, laekus null vastust. Aga on mälupildid. Muuhulgas ka sellest, kui ma ühe päkapikuga mingit pimesiku ja uka-uka vahepealset mängu (me mõtlesime mängu välja, aga ega ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see käis) mängides peadpidi kokku jooksin ja kuidas kogu mu olemus, eriti pea, kumisesid - aga kuna oli Mäng, siis võtsin end kokku ja ignoreerisin.
Seda enam, et mängusiseselt ei olnud me pead üldse ühel kõrguselgi. (Ma olin haldjas.)
Kuigi MINA olin pime parasjagu, nii et misMÕTTES ta sedasi?!
Ja kuidas (kaasatoodud vanas kraanikausis, mis ei näinud üldse halb välja, sest oli tuhane ja puid täis) lõke vuhises.
Oh, ja kuidas ma kodus mängu jaoks vinnutatud loomaliha tegin =)
See tegelikult ei tulnud lõppkokkuvõtteks vist eriti odavam, kui poest osta, sest liha kuivas ikka VÄGEVALT kokku ja elektrit kulus ka omajagu selleks öö läbi madalal tulel kuivatamiseks. Aga no - väga stiilne ikkagi, teada, et me pakume võimalikult autentset toitu, mitte midagi "käib kah" tasemel, suitsuvorsti ja näkileiba.
Mererannale peitsime (vat need olid küll plastikust) pärle, mida hiljem mängu sees otsiti ja leiti, meil oli pilllimees ja lauldi, ja meri oli ka piisavalt soe, et ujuda.
Kuigi vat seda ma ei mäleta, et ma mängu sees oleksin teinud. Enne mängu, siis, kui veel valge.
Ja Numenori Sügisball oli ka ikka vinge. Pilte näeb sealt.
Ma olen nii rõõmus, ma olen nii rahul ... ühega kaaskorraldajatest ma eriti ei suhtle ja teisega suhtlen ... natuke. Kogu aeg on oht, et keegi end veristab.
Krt, aga ma olen häid asju teinud!
Üksinda olen ka häid asju teinud (kirjutamine), aga teistega koos on vähemalt üritusi korraldada ikka parem. Igaüks teeb neid asju, milles tema hea, ja kokku saab vingem, kui ma üksinda oleks suutnud.
"Devolutsioon " on kirjanduslik näide koostöö plussidest. Mis siis, et ma K. peale ikka vihane olen.
Jaah, sedasi ma saan oma meeleolu kõrgemale: meenutan asju, mis kunagi hästi tehtud on.
PR oli ka üks Rollimängjate kokkutulek, mis oli suht ... hea. Vähemalt ma taotlesin selle jaoks raha, sain raha ja üritusel toimus ka larp. Mida ma küll ainult alustasin ja siis solvusin ühe peale, et ta oma ideega täiesti tuimalt sisse sõidab ja isegi ei küsi, et kas see on okei, ja taandasin end täielikult. Väga vinge, et teised selle asja ikkagi lõpuni vedasid.
Sellest on mul natuke pilte ka. Aga pole vist viisakas näidata teisi, neilt eelnevalt küsimata, kas võib? Vähemalt mul on kahtlusi, kas oma võrgupäevikus võib. Mujale linkide panemine on kuidagi hoopis teine asi =P
Ja üldse. Praegu mul ei ole veel vaja pealkirjade esitähtedest moodustuvatele sõnadele vahet enne uut sõna, nii et pilt postituse tekstis oleks ülearu.
Jaa, ma olen autist =) Nüüd ka ametliku diagnoosiga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.