Rada on ikka sama

Mu tütrel oli eile kallimaga aastapäev. 
Kuna mul endal ei ole sellesuunalisi tähepäevi, mainin tema oma ära. Ikka parem kui ei midagi. 

Huvitav, kas ma olen KUNAGI aastapäeva tähistanud? 
Ei mäleta küll. Oot, samas! Üks kord ma panin laua kinni restorani Africa, mis asus Tallinnas Uuel tänaval ja käisin seal Poeglapse Isaga. Ja maksin ise arve ka. 
Mis muul põhjusel see ikka oli - ilmselt aastapäev. 
Aga et keegi MIND oleks nunnutanud aastapäeva puhul?

Ju ma pole kunagi sellises kategoorias mänginud, et kellegi jaoks auhind olla.
Ega mul muidugi suhteid, mis terve aasta kestnud oleksid, ka just eriti arvukalt ette näidata ole.
Huvitav, siin on ka sellest autismidiagnoosist abi. 
Ei, ei mõjuta mind üldse, mkmm =P Täiesti suva, ma ju teadsin seda kõike ennegi!

Ehk jaa, ma kordasin küll endale, et meessuhted ei ole mu forte juba ammu ja see on endist viisi tõsi. Aga kuidagi ikkagi on diagnoosituna moraalselt kergem. 
Ongi nii, et ma ei saa paljude inimestega sedasi suheldud, et tema saaks aru samamoodi kui mina ja vastupidi. Ma loen tahtlike väljendamistena asju, mida nemad isegi tahtmatult ei "väljenda", vaid mis lihtsalt juhtusid, ja samas et võta üldse sisse asju, mis mulle läbi lillede väljagi on öeldud. Kui mul ei ole eelarvamust, et see mees lööb mulle külge, ma lihtsalt ... ei saa aru. Et ta teisest Eesti otsast mulle külla sõitis? Et ta mu kallisse restorani sööma kutsus? Viis burleski vaatama? Ja siis ütleb asju nagu "sa tantsid väga hästi", "mina küll last saada ei karda" või "sa oled väga ebatavaline inimene, selliseid kohata on väga haruldane?" Kas need peaksid mingid ... arusaadavad vihjed olema v? 
Mina ei loe midagi välja enne, kui kauuuuuuuua aega seedimist möödas.
Ja pean siis ka võimalikuks, et ehk ta oli lihtsalt sõbralik ja ütles mulle hästi, sest mul on silmnähtav vajadus hästiütlemisega toidetud olla. 

Kurameerimiskatsetest saan aru kas aastaid takkajärgi või väga selge väljendamise korral. Ja noh - kui ma inimest eriti ei tunne, ma põrkun selle selge väljendamise peale temast ka eemale nagu visatud kummipall seinast. 
Minu Lood on peaaegu kõik alanud minupoolse aktiivsusega, sest teise poole aktiivsusest ma kas ei saa aru või saan jälestuskrambid. Ja kui nüüd saan endale öelda, et nojah, ma olen autist, ma SUHTLENGI teistmoodi, mu märgid on teistsugused, mulle arusaadavad märgid on ka teistsugused ja demiseksuaalsus selle otsa veel - suudan palju paremini leppida. 

Sest paljulugenud lapsena on mul ikka sees "Aga ... aga ... aga ma olen ju nii ilus ja hea? Siis peaks ju mulle õnnelik lõpp tulema?! Eriti armuasjades, ilusad ja head naised saavad ju õnneliku lõpu!"
Jah, ma ei ole ammu enam laps. 
Aga õppetund vajus lihasse ja luuse väga ammmu ja väga sügavale. 
Isegi kui mul mõistusega mõeldes tuleb meelde, et olen demiseksuaalne ja üldse ei sõltu tagasiside mulle (ka armuasjades) mitte niivõrd minust kui vastuvõtjast ja mitte mind pole võimatu armastada, vaid ma lihtsalt ei ole sattunud inimeste otsa, kes mind armastada tahaksid JA samal ajal ka naist otsiksid - tunne on ikka "ju ma siis pole piisavalt hea."
Keegid küsisid mult vahepeal mitu korda, miks ma ometi nii väga hea tahan olla?
No sest mu ürgajus on usk, et headel läheb hästi, dohh. 
Jah, mitu korda olen teadlikult halvaks ja isekaks hakanud. Aga ma ei jõua kuigi kaugele, kui see juba meelest läinud on ja taas ja taas üritan olla piisavalt hea. Esimene selgitus on, et olen hingepõhjas liiga üllas, et halb olla, mõistagi.  Võimalik teine seletus on, et ma pole hingepõhjas üdini üllas, vaid ihkan, et mul viimaks ka hästi läheks.

Sest headel ju läheb hästi.