On hea, kui on halb

Väga huvitav. 
Teile ilmselt ei ole huvitav, vabandused. 
Mulle endale ikka on. 
Nimelt on mind oktoobri esimese poole hirmsast koormusest saati kohutav väsimus vaevanud. Sellest, kuidas ma lihtsalt ümber kukkusin, olen paar posti tagasi isegi kirjutanud. Täna käisin jälle arsti juures ja selgus, et mu hemoglobiin on 94. Lisaks mingi viirusnakkus, aga no see mind ei üllatanud. Hemoglobiini näit üllatas küll. 
Kui välja arvata suve algul saadud 118, olen ma pigem see 140+ tüüp olnud hemoglobiini osas. 
Võibolla ikkagi on natuke halb ka, et menstruatsioon kestab mingi 12 päeva umbes?
Kui te nüüd ütlete, et muidugi halb, mine ometi günekoloogi juurde, see ei ole normaalne, ma ohkan ja vastan, et aasta algusest on juba plaanis olnud, aga ma ei jaksa. 
Kõigi teiste asjade vahele selleks ka veel jõudu leida .... ja mu hemoglobiin on 94.

Aga huvitav osa selle kõige juures on, et mu meeleolu on hea. 
Pärast Rongi olevat ka mu esimene staadium olnud ülim õnnelikkus ja rõõm.
Iga kord, kui mind on trepist alla lükatud, olen jala murdnud, randmes on mõra, kuskil on väänatud ja valus, mul on nii tore olla. Endorfiinid päästetakse vallale ja mul on viimaks hea. 
Oma esimese lapse tegin - kusjuures teadlikult, mõtlesin, et tegelt võiks lapse saada - kui olin samal päeval endale jõusaalis kaks plokki näppude peale kukutanud. Krt, kust mina teadsin, et kui sealt see jubin välja tõmmata, kukuvad nad alla just sinna, kuhu ma oma sõrmed toetanud olin. 
Noh, jah, ok, hiljem mõtlesin, et tõesti, sõrmed said mingi musta mögaga kokku, ilmselt see ei olnud käe toetamiseks mõeldud koht, aga toona ma seda ei teadnud. Ma üritasin aru saada, kuidas neid raskusi reguleeritakse, tõmbasin kuskilt altpoolt mingi pulga välja ja seepeale hooga mu sõrmedele kukkuvad raudplokid olid suur üllatus. 
Ma tegin, nagu ma ikka teen, kui ootamatult haiget saan: teesklesin, et midagi pole olnud.
Mul oli sees raudne veendumus, et kui ma haiget saan, olen ise süüdi, noh. Miks ma panin oma käe sinna? Iga normaalne inimene saaks aru, et sinna ei tohi!
Tõmbasin sõrmed välja, püsisin vait, vältisin igasugust tähelepanu ja otsisin kraanikausi üles, et oma valusaid sõrmi külmas vees leotada. Niisutasin teise käega laupa, jõin, seisin, ja viimaks kobisin traumapunkti.
Ärge küsige, kust ma teadsin, kus see oli - ma ei mäleta. Peaaegu 24 aastat tagasi ikkagi. Ma tean, et kodus mul küll internetti ei olnud ja kooli arvutiklassi ma ka aadressi otsima ei läinud, ma läksin otse.
Vbla kutsusin takso ja taksojuht teadis? Või oli mul doonoriks käies meelde jäänud, et erakorralise meditsiini osakond on samas majas? 
Muide, see viimane on vist õige - mul kerkib too tumesinine silt esimesel korrusel isegi silme ette. Tõenäolisem kui see, et mul taksoraha oli.

Igatahes Maarjamõisas selgus, et mul on kahes sõrmes mõrad, aga ülemistes lülides, nii et kipsi ei pandud, ja kolmas sõrm, mis kõige võikam välja nägi, hiljem üleni tumelillaks tõmbus ja küüs tuli maha, oli lihtsalt muljuda saanud. Luu oli terve.
Soovitati külmas vees hoida, kui valutab, ja ibuprofeeni võtta. 
Mis tähendas, et esimesed ööd ma magasin, käsi madratsilt külmaveekruusi topitud. 
Nojah, ja mu meelest samal õhtul kui sõrmelömastamine toimus, tegime me tütre.
Tütreisa ei teadnud muidugi, et laps plaanis. Ütlesin talle tõelevastavalt, et mul on järgmise hommiku pill kapi peal. Aint et järgmisel päeval vahtisin seda pilli tükk aega, hoidsin käes, mõtlesin - ja siis jätsin sisse võtmata.
Ja mu tütar on igatahes võit, olgu, mis on, ja tulgu, mis tuleb. 

Kaldusin kõrvale.
Ma tahtsin lihtsalt märkida, et kui mul on füüsiliselt asjad pekkis, muutun rõõmsamaks ning helgemaks. Lootusrikkamaks. Elavamaks. Muidugi mitte peavalu-pekkis, valu on kohutav ja ei muuda midagi paremaks, vaid mingil päriselt keha lõhkunud-lõhkuval viisil. Luud-lihased katki või (nagu praegusel juhul) veri lahja. 
Mis muidugi paneb mõtlema. 
Ohtlik moraal koorub välja. 
Aga vähemalt - VÄHEMALT - tundub mu kogu-aeg-kui-end-mäletanud-olen-unelm, et minuga juhtuks midagi jubedat, jääksin auto alla, jääksin vähki, katus kukuks kaela, kuidagi mõistetavam.
Mul on hea, kui mul on halb.