Elu on kohustus

 /Närib süngelt näkileiba

Õige jah, mul tuleb meelde, et oli nii tõesti. Et kui süüa jube vähe, kerkib maohape kurku ja kogu aeg on suus veider maitse. 
Nii et kõik pähklid maitsevad, nagu oleks hallitanud, näiteks.
Millegipärast lootsin, et söön korra natu rohkem, siis probleem kaob. Tulemus oli, et sõin ära taldrikutäie metallimaitselisi makarone hakklihakastmega ja närin nüüd plekimaitselist näkileiba ja miski ei ole parem.
Oot, KUI ma nüüd meenutan, siis intensiivselt magusad asjad maitsesid paremini. Ja mul on kuskil paar Tuplat ... 

Jep. See küll maitseb nagu vana kooli kamašokolaad, mitte nagu Tupla, aga vähemalt mitte otse jäledalt. 

Ma pean sööma, muidu läheb kõik veel halvemaks. Ma PEAN sööma. Sest kui ma ei söö piisavalt, ma ei saa magada (viimased ööd on nii kuue-seitsmetunnised olnud ja isegi mitte järjest, vaid pausidega, mille jooksul söönuna vähemalt mõneks ajaks taas uinun), kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama ja ma ei jaksa midagi - niigi jaksan jube vähe, vt ka hemoglobiin madal - ja vihkan kõike ja kõiki. 

Peaks pesema minema, mõtlen igasuguse entusiasmita ja saan hirmsa pingutusega esimese Tupla poole söödud.
Selge reaktsioon koormusele on see mu (järjekordne) katkiminek ja seekord ei saa isegi ennast süüdistada, et iseenda vastu nii hoolimatu ja julm olin. Ma tõesti ei näinud ette seda terviseavariid Totoroga parajasti siis, kui olin nagunii end jaksamise ülemise servani punnitanud ja siis seal serva peal tükk aega kõõlunud ka.
Aga no - juhtus nii.
Nüüd on halb.
Juhtus asju, mis plaanis ei olnud, ja nüüd juhtus veel asju, mis plaanis ei olnud, ja plaanis oli nagunii suht koormav oktoobri esimene pool, mille ma oleks ilmselt üle elanud, kui midagi muud poleks tulnud. Keegi ei ole süüdi. 

Asja hea külg on, et emotsionaalselt on minuga üsna korras. S.t. ma hirmsasti tahaks tähelepanu ja kiitust, tunda, et hoolitakse ja mäletatakse positiivselt, aga see ei ole valus vajadus, ahastus, tunne, et ma ei suuda ja keegi ei hooli, fakit. Lihtsalt tahaksin ja oleks nii armas.
Aga ma jaksan K peale vihane olla ning kui ma olen vihane, mitte kurb, on järelikult minuga üpris hästi. 

(Jess, viimane amps Tuplat! Kohutav janu on ka kogu aeg - kui ei söö, võiks vähemalt juuagi, eideke, toriseb Organism. Ma lähen ja joon tema rõõmuks veel mineraalvett.
Kurat. Vee joomine tõi kaasa, et jälle maitseb suu nagu metall.
Ibukat ka ei julge enam võtta, ainult parakat.)

Peaks pesema minema. Lina peaks ka ära vahetama. Peaks ja peaks ja peaks ja peaks ...