Mitte et see haigus oleks

Kindlasti ei ole teile üllatuseks, et nädal tagasi või umbes nii sain oma autismidiagnoosi ka kätte ja olen nüüd täieõiguslik ametlik AuTH.
Võibolla ON teile üllatuseks, et seekord ei näinud ma diagnoosi nimel verist vaeva, vaid see tuli kogemata. Arst: "Aa, ja nende vanade küsimustike ja mu enda tähelepanekute peal ma saan sul ebatüüpilise autismi ka ära diagnoosida."

Aga kuna sel diagnoosil ei ole mingeid kaasnähte, autismi ei ravita, sest see pole haigus, on kõik loogiline. 
Võitlema peab ainult nende asjade nimel, millest otsest kasu ja rõõmu on. 

Loodan, et saate te aru, et eelmise lause näol on tegu sarkasmiga.
Saite ju?!
Autistid kalduvad võtma väljendeid liiga otseselt? Jah, päris ma ei ole leidnud, et kui mulle öeldi: "sinust küll ei tule miskit," on see tõsine ja hirmus ja ma ei kõlbagi kuhugi, sest olen mina.
Aga vastupidine on ka tõsi. Ehk mina olen oma meelest selgelt irooniline ja siis arvatakse, et ma nii mõtlengi. Irooniatujukuju või ütlemine, et muide, iroonia, on ainus, mis päästab. 

Allistide ja autistide suhtlemisraskused.
Tegelikult pole neis mitte midagi uut, ka mulle ja minu kogemuste sees pole neis midagi uut, ent ametlik diagnoos, noh. Annab põhjuse autismi teemadel rääkida. Nina püsti ajada teemal: "Ma olen diagnoosiga imelik, ma käingi imelik, ma peangi imelik olema, kuidas te ei mõista, et ma pole Microsoft vaid Apple?!" vms.

Kusjuures kuna ma olen õuna toodangut kasutanud ainult vahel harva, ei ole see mulle mugav ja intuitiivne üldse. 
Nii et saan täitsa aru, et inimestel on minuga raske. Isegi kui selja ära nikastan, et end neile mugavamaks teha. Mida ma viimasel 6 aastal väga ei ole enam üritanud. Samas, natuke ikka. 
"Normaalne" olemine on ses mõttes keeruline, et ma ei tea(dnud) ka, mis on "normaalne". Arva(si)n, et minu tugevused on vähemalt poole minu jagu kõigil ja olin väga segaduses ja kahtlustasin kurja tahet, kui teised ilmutasid taipamatust ja nürimeelsust. 

Mhmh, kui on ametlik diagnoos, ma ikka tunnen, et rohkem päris, nüüd ma võin olla nagu olen - kuigi minu arust oli see diagnoosipanek ... tautoloogiline? Et kuna ma olen nagu olen ja ei varja seda, otsustas psühhiaater, et "ebatüüpiline autist". 
Oleksin ma varjanud, oleksin ikka isediagnoosi peal. 
Ja ma suudan varjata, pole küsimustki. Autistid ei oska valetada? Inimene, muidugi oskame. Me muud ei teegi, kui teeskleme kedagi teist, me arvame, et nii elu käibki. Ja siis me ei TAHA rohkem valetada, kui nagunii tarvis on. 
Ok, eks minust erinevaid autiste on ka palju. 
Aga ma lähen niiiiiiiiiiii okkaliseks, kui öeldakse "autistid on sellised" ja ma üldse ei ole selline. 
Samamoodi nagu raevun väite peale "inimesed on sellised," kui ma üldse ei ole selline. 

Vot, palun: siin on teile kõnekujundi mittemõistmine. Kui mulle öeldakse: "Inimesed on sellised," see EI tõlku mu peas väiteks: "Enamik inimesi on meie ühiskonnas ja kultuuritausta arvestades umbes sellised," vaid ma vihastan. Sest väide on vale. Lausa läbipaistvalt vale, kusjuures ütleja leiab, et on ok sedasi valet välja pritsida, nii elu käibki.
Urr. 
SINU elu vbla jah! Aga kui sa mulle ütled, et nii käibki, inimesed on sellised, ma teen su pulbriks. Sest sa ütled mulle, et mina ei ole inimene ja oioioi. Oioioioioioioi!

Reeglid ja tavad? Reeglite peale ma pissin.
Samas absoluutne olen ma küll. Ehk ma olen omaks võtnud ühe reegli: reeglid ei kehti.
Ja nii ongi.
Kui öeldakse, et asjad on nii, see on reegel või lausa seadus, aga ma näen, et on ÜKS selge erand, kus asjad ei ole nii ja seadus on kuri, ma esiteks keeldun uskumast, et asjad on nii, ja teiseks üldse reegleid ja seadusi. Üks on vale? Kõik on jama, pole pind, millele toetuda saaks, tohiks, võiks, ja kes hakkab mulle pärast seda avastust seaduste ja reeglite ülimuslikkust jutlustama, on ise loll. 

Koerakaka, onju. 
Unustamatu koerakaka. 

Aga see on pakkunud mulle mõtteainet aastaid. Et ongi olemas inimesed, kelle arust reeglid on tähtsad? Tähtsamad, kui terve mõistus? Ja mitte lihtsalt, et on olemas, aga arvavad, et neil on õigus ja nad on paremad inimesed kui mina?
Vau. 
Pole ime, et ma olen --- mõnede meelest keeruline inimene. 
Kusjuures tegelt olen ma nii leebe, nii leebe. NII leebe. 
Lihtsalt ma ei salli, kui ilmset valet esitatakse kui tõde, sest paljudel juhtudel see kehtib.
Aga mitmetel ei kehti, dohh!
Ja ma lähen närvi, kui öeldakse, et nii peab, sest nii peab. 
Krt, mis inimesed need lawful inimesed üldse on? Kuidas nende pea töötab? Kuidas on VÕIMALIK selline olla?
Ja samas täitvat autistid kõiki reegleid ...