Teisipäev, 21. oktoober 2008

Allpool teadvusepiiri (tagasi põhiteema juurde)


Tegelikult mul oli mõttes sellest juba ammu kirjutada. Mitu nädalat pidasin plaani, aga kord oli tegemist palju ja kord oli liiga hea olla ja kord... Aga tegelikult on asi ilmselt selles, et see teema ei ole mulle endale ka päris selge. Ma olen sellest mõelnud nii- ja naapidi, aga selgus ei saabu. Valgustus on olemata.

Vihkamisest tahtsin rääkida.
(Pilt, muide, on toredast ja väga veriselt vihkavast fimist Sin City, kui keegi ära ei tundnud.)

Mida ütleb selle peale ajalehesabapsühholoogia ning eneseabiraamat, on ilmselt igaühele teada. Vihkamine koormab sind, andestage ja unustage, vihkamine teeb haigeks ning te surete varem, teie pea hakkab valutama ja hambad kukuvad välja ja see sööb teid seestpoolt, tekitab teis ängi (MAHA ÄNG!), samas vihkamise objektile vähimatki mõju avaldamata.
Iseenesest ma olen sellega isegi nõus. Nii moraalsest kui emotsionaalsest aspektist.

1. See, et keegi on siga, ei anna veel põhjust ise siga olla. Ei tasu laskuda orika tasemele mutta, au, eneseväärikuse ja säravate silmade nimel tuleb labasest kättemaksuhimust üle olla. Eks ole - kui teha kellelegi vastu halba, ei muuda see sinuga sündinud halba olematuks, vaid lisab lihtsalt maailma (mida me kõik tahaksime võimalikult kauni ja nauditavana kogeda) veel ühe teelusikatäie virtsa. Öka.

2. Miks pahna peale energiat kulutada?

3. Püüdkem muuta maailma paremaks luues, mitte lõhkudes.

Kõik see on väga kena ja seda on võimalik kasutada, kui jälestusväärne tegelane tegelikult polegi sinu jaoks üdini jälestusväärne. Tore. Vaatame asja teise nurga alt, mõistame, saame aru, andestame, isegi kui ei unusta. Ei tee maailma halvemaks. Love is all you need. Jee.

Aga on üks asi, mida inimestel on väga raske andestada.
See ei ole nüüd minu tarkus vaid on pärit mingist artiklist, mida ma kusagilt lugesin (ei, ma ei mäleta, kust ega ka seda, kelle artikkel oli), et inimesed ei vihka mitte niivõrd seda, mida neile TEHTUD on kui seda, kuidas neid NÄHTUD on.
Ja jumala tõsi, minuga on küll nii. Ma suudan andestada igasugused seatembud (enamasti neile pikemalt mõtlematagi, olenevalt seatembu suurusest - aga teod kui sellised olen ma pikapeale võimeline KÕIK andestama), aga ma olen absoluutselt ja täiesti võimetu andestama inimestele, kes on mind mingisuguse äparduse või möödalaskmise (või veel hullem - tegelikult lihtsalt minaiseolemise või eimillegi) põhjal liigitanud haisvaks rämpsuks. Nii et ma ise sellest ka aru saan.

Üldiselt on selleks, et ma aru saaksin - keegi on mind just haisvaks rämpsuks pidanud - tarvis, et see keegi mulle seda väga selgelt väljendaks.

Niisiis vihkan ma inimesi, kes on mulle aktiivselt sedasorti peegliks olnud, kuhu ma üldseüldseüldse vaadata ei taha.
Ja ma ei ole ainuke. Selles huvitavas artiklis oli juttu sellest, mismoodi oli võimalik, et kahekümnendatel N.Liidus harilikud, üsna normaalsed inimesed pidasid süljepritsmetest kubisevaid raevukõnesid selle kohta, kuidas mõned teised, ka üsna normaalsed ja tavalised inimesed, tuleb kohe ja kogu perega maha tappa. Mitte sellepärast, et neil oli klaver ja haridus. Klaveri ja hariduse andestamine on kukepea. Vaid sellepärast, et nad tundusid üleolevad, istusid vaikselt ja tõsiselt, pidasid end toimuvast verejanust ja vihkamise peost ülalpool olevaks (vähemalt süüdistajate ja süljepritsmeliste kõnede pidajate silmis).

Väga raske on andestada kellelegi veendumust, et sina oled temaga võrreldes porikänkar.
Või ei, ma sõnastan ümber: minul on väga raske andestada kellelegi veendumust, et mina olen temaga võrreldes porikänkar. Koerasitane porikänkar. Võib-olla on teiega teistmoodi.

Niisiis, jah, ma vihkan.
Ma ei saa sinna midagi parata. Mõned korrad olen end kokku võtnud ja kõigile oma kaheksale (noh, olgem ausad, 4 neist on tegelikult nii haledad, et jääb siiski ainult 4 tõsist) vihkamisobjektile andestanud, aga paraku ma unustan selle, et ma juba andestasin, paari päevaga ära ja vihkamine jääb sisemusse alles, vaikne ja kuum.
Ühte neist inimestest olen ma üldse ainult 3-4 korda näinud. Ülejäänud kolm on vanad ja rumalad ja ilmselt ei puutu ma ühegagi neist enam kunagi kokku. Ei, ma mingil juhul ei taha ega püüa ega ei kavatsegi neile aktiivselt midagi halba teha. Aga ütleme nii, et kui minu ette laskuks surmaingel ja ütleks, et kulla proua (haha! ma olen PROUA!), meil on nüüd selline ettekirjutus, et sina pead ära määrama 10 meie järgmist sihtmärki... siis ma teaks küll hoobilt vähemalt 4 kohta, kuhu ma hukatuse läkitaks.
Sest kusagil allpool teadvuspiiri ei oska ma neile inimestele andestada, et nad mind koerasitaks pidasid. Osaliselt nagu isegi tahaks. Osaliselt ei tahaks ka. Mingi jupike minust arvab, et vihata on hea. Tunda, et mul on moraalne õigus kedagi põlastada ja jälestada, tunda neile mõeldes, kuidas üks suunurk tülgastust tulvil muiges allapoole tõmbub, see on omamoodi põnev. Omamoodi romantiline. Mul oleks nagu mingi side kõiksuguste kurjade jõududega võitlevate kangelaste ning kättemaksuhimuliste hingevaevas sangaritega.
Ja nõnda ma vihkan edasi. Mõnda juba üle 10 aasta.

Korralikku kokkuvõtet mul ei ole.
Et mida siis teha.
Kas ja kuidas andestada.
Mis on vihkamise jõud ja õud.
Mul ei ole need asjad selged.
Aga ma arvan, et teadmine, MIKS ma vihkan ja mis on tegelikult nende inimeste kuritegu minu silmis, on ka juba abiks.
Nii et - mittekorralik kokkuvõte on niisiis selline: kui te vihkate, saage aru, miks. Pea alati on probleem teie (meie) sees ja mitte selles vihatavas inimloomas. Kui te vihkama peate, mis siis ikka. Aga nagu ikka: see on meie enda valik. Mitte väliste jõudude ja kurjade inimeste surve. Kõik, mis on meie sees, on meie enda poolt kokku keedetud.

4 kommentaari:

  1. Mulle meeldib, et sa oled nii tark ja oskad kirja panna asju, millele ma ise veel sõnastust ei olnud leidnud või mõnikord ka neid, mille kohta ma olen oma pea sees sama sõnastuse leidnud just nii äsja, et pean end selle tõttu veel üksikuks veidrikuks.

    VastaKustuta
  2. Ma ka just mõtisklesin hiljuti samal teemal, nii hea oli lugeda. Olen sellele veendumusele jõudnud, et vihkamist ei ole mõtet maha salata. See oleks liiga sageli pidev teesklus ning (enese)pett. Viha on ju nagu tuli - hoia teda parem kaminas kui tagakambris, kus ta kõik salaja söestab ajal, mil tehakse pühaku nägu ja Armastatakse ning Andestatakse. Vihkamine on tugev tunne ja vajadus (kuigi ma ei oska vahel selget joont tõmmata, kus see objekti ja subjekti piir jookseb)ning minu meelest tuleb kõvasti ja kiiresti vihata, kui on vaja. Siis saavad halud kiiremini otsa. Ei mõelnud siin ka halva tegemist või soovimist vihatavale, peaks aga kõvasti ja palju mõtlema sellest, miks viha tekkis, seda lahkama, seda seedima, seda uurima. Siis saab kahju asemel kasu ning lõpuks (kuna ma ei usu Andestamisse kui akti vaid andestamisse kui protsessi) ka vihast lahti.

    Enese piires mulle tundub, et lisaks loetelusse põhjusena veel teo mõistetamatuse, kuigi võib-olla ma olen imelik mats. Aga ikkagi minus seedub väga pikalt see, kui ma ei suuda endale ära seletada, miks minuga on nii käitutud, kui ma ei suuda kusagilt otsast leida teole mingitki loogilist põhjendust, kui selle tegijagi vaatevinklist miski loogilisemana ei näi. Ja noh, ebaõiglus. Aga eks kõik liigasaamised on ebaõiglased. Põhiliselt jah, olen ka kogenud, et tegu läheb kiiresti-kiiresti andeks, kui seda on võimalik ära seletada, aga see küll ei lähe, kui mind on "valesse peeglisse topitud". Ehk siis kui mind ei mõisteta õigesti või kui mina ei suuda mõista, siis ma lahkan ilmselt väga-väga kaua, aga lõpuks läheb seegi üle, tingimusel, et ma ei peida ega salga viha lahkamata maha.

    VastaKustuta
  3. 12 aastat hiljem olen üsna kindel, et artikkel oli mingis "Akadeemias".

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.