Esmaspäev, 6. oktoober 2008

Nii kerge on lasta minna

See juhtub praegu.

Just praegu.

Ei ole vaja vaadata postituse tegemise kellaaega, samahästi võite arvestada, et see juhtub praegu, mil seda keegi loeb. Või ma ise üle loen. Või kui mitte keegi seda ei loe (kui mitte keegi blogipostitust ei loe, on ta siis olemas või mitte?).

Üldiselt ei meeldi mulle sõna "tubli". Selle sõnaga kiidetakse koeri. Öeldes endale "Küll ma olen tubli" võetakse endalt tõelised väärtused ja tunnustatakse end koeratrikkide tegemise eest. Ma ei tea, kas keegi saab aru, mida ma mõtlen, aga igatahes nii ma mõtlen. Ma püüan oma lastele ka öelda midagi muud. Pool aega ebaõnnestun. Kudrutus "Sa oled nii tubli poo-isss!" tõuseb väga kergesti suule. Aga iva pole selles. Iva on selles, et mul pole paremat sõna selle kohta, kui sa elad nii, nagu on vaja. Teed tööd tähtajaks ära, koristad oma laga, viid lapse iga päev hommikul lasteaeda, võimled ja käid jooksmas, kirjutad loovalt, elad elavat sotsiaalelu, kohtud tuttavate ja sõpradega, kasvatad oma sotsiaalset krediiti väikeste kenade zhestidega (jah, ma võtan ka seda kui täitmist vajavat ülesannet, jumalanna paraku!), tegeled sihipäraselt laste arendamisega (ja visake mind nüüd kummikuga, sest ma olen viimasel ajal tõeliselt seaks ja viitsimatuks läinud ses osas), täidad kõik võetud kohustused, magad 8 tundi ööpäevas ja ei söö liiga palju.

Niisiis, hoolimata sellest, et "tubli" on loll sõna, on olemas tublide inimeste tubli eluviis ja see ei ole mitte paha asi.
Ma saan aru, et paljud inimesed elavad kogu aeg tubli elu ja ma imetlen neid selle eest piiritult. Mina näiteks ei suuda. Vähemalt 1 päeva nädalas pean ma saama olla laisk õgardlik räpane arvutifanatt või raamatukoi, kes sööb voodis külmi pihve (ja kelle lapsed söövad sedasama jama, mõistagi) ja sooja toidu isu korral Knorri kiirsuppe, küpsiseid ja piima, kes loeb kõige häbitumat saasta, mida interet pakub (hea küll, mitte kogu aeg kõige häbitumat, aga ma olen lugenud ka kõige häbitumat, et te teaksite), nt. fanfictione, ja kes näeb pärast kõige oivalisemaid unenägusid.

Kui ma elan tubli elu, on mu unenäod üldiselt tavaline möga, mida pole erilist mõtet meeleski pidada. Kui ma lasen asjadel ja iseendal minna, on mu unenäod imelised. Tõsiselt.
Ja ma magan 10-12 tundi hästi ja naudinguga. Kiiretel aegadel olen ma 5 tunni järel tegutsemisvõimeline ja 8 järel ärkvel nagu kannustatud hobune.

Ma ei võta sugugi iga nädal sellist vaba päeva. Ma parem kuhjan nad kokku ja lasen 2-3 päeva järjest lõdvalt.
Paari päeva järel tekib selline eriline vaimuseisund, mida ma peaaegu julgeksin võtta kokku sõnaga "kaif". Mu laugude taga kerivad filmid muutuvad elavaks ja säravaks ja ma ei pea pingutama, et lugu ohjes ja õiges tundes hoida. Vahel ma kirjutan selliste päevade järel ja sõnad lihtsalt voolavad minust välja ja lood kulgevad nagu jõed. Enamasti ma ei kirjuta ja lihtsalt naudin pilte oma peas. (Mis vajaks muutmist, sest inspiratsioon on väärtasi, mida tuleks ära kasutada).
Kui mu keha ei sebi, puhkeb mu vaim õitsele ja tantsib laugude siseküljele naudingujooni.

Oivaline, ah?

Aga nagu iga narkootikumiga on ka laiskusega see häda, et ta tuleb ohjes hoida.
Kujutate ette, ma oletan. 3 päeva laiskust, ülesöömist ja unelemist - noh, hea küll. Kui pole vaja hommikul tööle minna, mis siis ikka.
Aga nädal? Nädalaga võtad juba mitu kilo juurde. Korter näeb välja nagu sõjakolle. Vinnid. Pesemata juuksed. Aga need on detailid. Kõige hullem on see, et mida kauem oled aktiivsest tegevusest eemal olnud, seda raskem on selle juurde tagasi pöörduda. "Veel üks päev, ma saan seda endale lubada!" kõlab nii hästi, nii kutsuvalt. See on nagu voodi, kui oled väsinud, aga sul on veel palju tööd teha. See on nagu armsam, kes ütleb: "See kõik pole oluline, ole praegu minuga - lihtsalt." (Kõik mu armsamad on sellised olnud. Õnnelikult mind hea elu rajalt kõrvale tõmbajad. Ma ei tea, miks ma sihukesi valin.) Sellele on nii pagana raske vastu panna. Aga mida kauem sa järele annad, seda raskem hiljem on. Ja siis tuleb depressioon nagu soolaugas ja imeb su endasse juba ainult mõttest, et sa pead laskma minna oma igapäevasel fanfictionil, võileivagrillis soojendatud lõpututel juustusepikutel ja hilisel ärkamisel. See, et värvid ei ole enam tugevad ja pildid ei voola enam silme ees ja kaif on möödas ega tule enne tagasi, kuni on mõnd aega taas aktiivset elu elatud - see ei olegi enam oluline.
Mängid toidu- ja unenaudingu peale ja muudkui aga lased minna.
Ai!

Niisiis - laiskus on narkootikum tugevale inimesele. Nagu kõik narkootikumid, ma oletan. Nõuab suutlikkust end kokku võtta, ära tunda, mil on asi liiale läinud, ja käsi ette panna.

Ma ei ela praegu päris laisalt. Ma käin ikkagi jooksmas, võimlen, teen korralikult süüa ja viin tütart lasteaeda nagu tubli vareseema kunagi. Aga kuskilt rebeneb.
Just praegu.
5 downloaditud Supernaturali episoodi päevas. Kella kümnene öösöögikord. Sellised asjad.
Iga päev mõtlen, et ei, nüüd aitab, mul on kohustused.
Ja lõpetan peadpidi netis, lugedes päris häid, aga täiesti kasutuid amatöörkirjandusjuppe.

Ohtlik mäng.
Nii kerge on lasta minna.
Libiseda iga päev natuke kaugemale.
Lükata veel ja veel edasi - kuni korraga saad aru, et kohe kukub kell ja sa oled teinud valesti ja väga-väga ähvardab olukord, et sa murrad lubadust, mis on - noh - mis on halb.
Mitte et ma usuks absoluutsesse heasse ja halba, aga ma tahan olla inimene, kes peab sõna ja tegutseb - mitte inimene, kes on väga hea vabandusi leidma.
Seda viimast ma olen nagunii. Olnud juba kaua aega.
Igatahes on lõputult tähtis iseendast lugu pidada.

Ja selle nimel ei saa lihtsalt lasta minna.
Igatahes ei tohi lasta minna liiga kaugele.
Muidu on äng.
Ja äng on saatanast.

2 kommentaari:

  1. ehk pole see minnalaskmine vaid pigem vastuvõtmine. lõpuks pole ju vahet, kas laseme asjadel minna omasoodu või elame päevast-päeva tusinat (tubli-usinat) elu. oluline on pigem teekonda nautida, sest sihtpunkt on nii või teisiti sama.

    VastaKustuta
  2. no kui inimene saab endale lubada laisk olla katastroofiliste tagajärgedeta, lasku käia.
    Ängialtid subjektid lihtsalt avastavad lõputu muretu minnalaskmise laial teel üldiselt suuremad mured ja valud kui tusinolemise okkalisel rajal.

    Sest muretu olla pole sugugi lihtne, muretsemine kasvab salaja kuklas ja surub siis kihvad sügavale kaelaarterisse.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.