Kolmapäev, 15. oktoober 2008

Põrmustamatu, vist

Üks hoop -
ja sa enam ei suuda.
Teine hoop -
ja sa tahaksid surra.
Kolmas hoop
sind enam ei murra.

Kolmandal korral sa tead juba:
põrgu ootab meid nii ehk nii.
Sülgad verised hambad mutta,
jood karika põhjani.
Su ase on valmis, ennäe
valgeid rüüzhe ja männilaudu!
Põlgad ära toetava käe,
lööd vastu.
Sest laul pole lauldud.

1 kommentaar:

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.