Reede, 20. august 2021

Pisikene tiivaproov

Oh, minu vastu oldi kena täna ennelõunal. 
Kaks korda ootamatult ja üks kord poolootamatult. 
Poolootamatu kenadus on see, kui ma mõtlen: "Äkki on hommikul messengeris midagi .... naaah, pole seal muud kui "head ööd" või "kalli ja head ööd!""
ja siis ikkagi on. 

Nii et nüüd mul on tunne, et kirjutaks midagi võrgupäevikusse. 
Mis on edasiminek.
Neli päeva vait olla ei ole iseenesest midagi erilist, aga kui ma selle aja sees ei taha blogi sisaldavat akent lahtigi teha, oma viimast postitust vaadata ja millegi uue kirjutamine äratab ainult: "Aga misjauks?!"-tunnet, on asjad selgelt korrast ära.

Samas, NIIGI on hästi tegelt.
Sest ega ma piirdunud siis Mitte-Last-Teinud noorest mehest vabanemisega (raske töö ja pinget kõriauguni) ning võrgupäevikus enda ees seismisega (seda te nägite), ma ikka läksin täispanga peale välja ja arvasin, et kogu sellest raskusest võiks ju midagi head ka tulla ja on ju tunda, et ... (olen diskreetne), ja siis ma sain veel korra päris põhjalikult näkku ja makku.
Ning kui ma võrdlen igast eelmisi kordi võrgupäevikuvaevade ja näkku ja makku vaevadega, on seekord kõvasti leebem.
Nii leebe, et ma isegi ei pöördu AD-de juurde tagasi.
Orgasmide taastumine VÕIB sealjuures rolli mängida, ent kuna olen juba nädal otsa liiga õnnetu olnud, et midagi seksikat mõeldagi, mitte nii suurt, kui mõni arvaks. 

Muidu: see on täiesti reeglipärane, et kui ma vähendan või loobun AD-dest, siis tuleb blogidraama ja ma olen nii löödud, et tagasi endise annuse peale. (Välja arvatud nüüd, ent tendents on ikkagi tunda.)
Mõtlesin selle üle. 
Mul ju ikka käivad need draamad võrgupäevikus, äkki see on juhus, et just AD-de vähendamise ajal? Aga muidu ei ole KUNAGI niisuguseid! 
Hm.
Hm.
Võibolla on asi selles, et sertraliiniga tuimestamata mina kirjutab tooremalt, verise steigi tüüpi tekste vastukaaluks antidepressantidega minule, kellel on kõik läbi küpsenud, turvaline ja taltsas? 
Või noh, ilmselt see ei ole uimaselt tavaline, igav ja märkamatu üldisel taustal ikkagi. Aga kui ma olen mina ise mingite rohtudeta, on see juba otseselt aju- ja silmakriipiv. Siis tuleb ... reaktsioone ja ma olen alati šokis, et kuidas minu arust head ja loogilised teod-mõtted toovad kaasa SELLE?! 
Kuidas see ... VÕIMALIK on? 
Ma ei taha selles maailmas elada, ma ei sobi siia, miks inimesed on inimesed ...?!

Aga siis on teised inimesed kenad JA ma saan seda isegi vastu võtta (vrdl annetamispalve ja siis selgub, et sry, seda poldki vaja).
Nii et ma olen: "Vbla polegi nii hull. Näe, päike paistab, ei ole liiga palav, leib soolalõhega maitseb hea ja sobib kohviga nii hästi. Vbla ma isegi ... ei, loovkirjutama veel ei hakka. Nii palju ma veel ei suuda. Aga võrgupäevikusse posti teha täitsa võiks!"
Nii et palun, siin on postitus =)

2 kommentaari:

  1. Olgu AD-ga või AD-ta, aga Sinu blogi pole kunagi igav lugeda. Siin kohtab päris teemasid, millest muidu lihtsalt õlgu kehitades mööda mindaks. Ja julgus kirjutada. Mina loen ikka hea meelega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. =)
      Alati on lahe olla kellelegi väga hea (ja kellelegi kohutav), 100 korda parem kui olla väga paljudele "nojah, on kah".

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.