Mõtsin, et olen selle nähtamatuks tehtud postituse ja seal kirjeldet sündmuste järel nii läbi omadega, et niipea ei ärka ega kirjuta midagi muud, aga hm.
Ei tundu see mõte vastik, nii et ... võib ju.
Natukesekesekene.
Hästi pehme, udune ja raske on olla. Eile mõtlesin täiesti siiralt (ja mitte masendunult, vaid ideega "aga kui ma tahan, miks ma ei või?") jääda terveks päevaks voodisse, aga kuskil poole ühe ajal hakkas hinges kriipima, et koer tuleb ikkagi õue viia. Tõusin, civ, kudzu, omlett (ma võtan nüüd muudkui juurde. Kui vaatasin peeglit ja pomisesin: "Olen paksuks läinud", ütles poeg, et kui ta näeks mind tänaval, ta "paks" nüüd küll ei mõtleks, ja siis tuli mu kaine mõistus tagasi ja parandasin; "Olen juurde võtnud"), ja päev moodustus talutavana, kuigi raskena. Mitte keerulisena, ei, vaid lihtsalt RASKENA. Ei jõudnud eriti kätt laualt tõsta, sest raske. Ei jaksanud pead püsti hoida, sest raske. Kui viimaks magama kukkusin, jäin kohe ja magasin 11 tundi.
Mis muidugi on ka juurdevõtmise teene: magan sügavamalt ja kauem, ei ärka pidevalt üles, et pissile minna, jalad ei valuta üldse võrreldavalt. Viimati kasutasin valuvaigistavat masinat neli päeva tagasi ja ikka on jumala ok. Päris kindlasti ei valuta niivõrd, et rohkem magada ei saaks, peab ärkama ja masina külge panema.
Mul on parem olla, kui olen paksem, välja arvatud, et mulle nii hirmsasti meeldib ilus olla.
Täna on kere ka raske, pea uimane, tasakaal kehv, aga lähen õhtul titat hoidma ja mis seal ikka.
"Kogu oma elu võttis ta end energiliselt kokku."
***
Hoidsin titat.
Õhtusel ajal.
Ta pidi olema väga väsinud ja jääma kohe magama, nii et võtsin käru ja läksime sõitma.
4 tundi, mänguväljakülastus ja sushisalat (kurk ja riisinuudlid olid ka tema meelest head, suitsulõhe ok, wakame EIMITTE, SEDA ma küll rohkem suhu ei võta!) hiljem jäi ta tõesti magama.
Ehk siis: ma olin enne väsinud.
Tallinnasse ja tagasi sõit, 800 mg ibuprofeeni ja 100 mg sumatriptaani + üks hoitud laps, kuni ta emme tööd tegi, väsitasid ... juurde. Nii et nüüd olen nii väsinud, et mul on raske kõigega.
Eranditult.
Kahe tunni pärast tõdesin, kuidas ilmselgelt olen liiga väsinud, et veel midagi kirjutada.
Jääb siis sellega.
Nägemist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.