Neljapäev, 5. august 2021

Väike autistlik vahepeala teemal inimestega suhtlemine

Ma tean, miks mulle ei istu ÜLDSE koroonapiirangute üle kaeblemised!
(Üks päris hea on siin. Ilma irooniata kaunis lugemine.)
Mitte "Mul on halvem, vaata mind!", vaid "Kui neil on nende väitel nii paha praegu, kas mul siis on tegelt oma pahaga elades olnud kogu aeg nii halb, aga ma ei ole teadnud, et võib ka parem olla? Kas inimestel on pidevalt sedavõrd hea, et minu jaoks tavaline ärakannatamise tase on neile jube ja hirmus kanda? Kas minuga on NII HALVASTI?!"
Kuidas te nutate ja tapate end sellepärast, et ei puutu teiste inimestega näost näkku eriti kokku? MisMÕTTES?!

Nojah, tegelikult ... ma ka nutsin ja tapsin ennast.
Muuseas mõjutas mu otsust kindlasti ka vajadus inimestega pidevalt kokku puutuda. Mu baasusk (ikka veel) on, et elu on kannatus, võitled iga päeva õhtusse ja kui suudad selle välja kannatada, ongi võit. Aga päriselt persse läheb siis, kui selle raskuse peale, mis elu nagunii on, veel, veel ja VEEL raskusi laduda.
Näost näkku suhtlemine on miski, mille puudumine on hirmus, inimesed lähevad katki sellest ... kurat, kas mina suhtlemissurve all olin siis kogu aeg katki? Kas ongi päriselt nii?!
Ei, midagi on küll.
Praegu lähen ma turri noore mehe peale, kellest siiski rase ei ole, sest mulle on arusaamatu piinamine teda iga päev või isegi üle päeva näha. Ma ei taha, ma tõesti ei taha! Miks sa ei või messengeris kirjutada nagu normaalne inimene?! Ma võin sind näha ja katsuda, kui seksiks läheb, aga lihtsalt niisama kohtuda?! MIKS MA PEAN NII RASKET ASJA ALAILMA TEGEMA???

Kuid Enne Rongi oli iga krdi päev vaja kokku puutuda koolikaaslastega, patsientidega, teiste töötajatega perearstikeskuses ja ma kohusetundlikult käisin isegi eraldi seltskondlemas, sest nii ju tehakse. Inimesed teevad sedasi, see peaks nagu teoreetiliselt õnnelikumaks tegema, nii et teen ka. Raske? Nojah, aga kindlasti muudab mu tegelikult lõpuks õnnelikumaks! 
Mul on siiamaani segadus oma tunnetega, sest ma ei saa selgelt aru, mis on otsene rõõm ja mis kergendus teemal: "See on nüüd möödas, ma olen kodus, uks on kinni ja keegi ei saa mind enam kätte!"
Ma ei tee kergelt ja kohe vahet, ma pean süüvima, tunnetama ja siis mõistan. Oh, mul oligi tore!
Oh, olen rõõmus, sest see on nüüd läbi. 
Või mõlemad. 
Kergenduseta pole pea kunagi. Tulen seltskonnast, rõõmustan, et seda enam pole, kojureis on samuti selja taga, turvaline ja hea on olla.
Selleta, et oligi päriselt tore, on palju kojujõudmisi. Et ei olnud otseselt jäle, ei tähenda veel, et oleks tore olnud, eks ole. 
Ja kohtumise jäle olemiseks ei ole vaja vägistatud saada või kellegagi teravalt tülli minna, eks ole. Jäle on teiste inimestega lihtsalt siis, kui ei ole hea. Kui ei ole hea vestlus, kiitmine targa inimese poolt (kui pole tark, on veits piinlik), tähelepanu keskpunktis olemine või just see terav tüli, warriori-moment, mul on halb.
Sest inimesed kurnavad. Sest kui nad on mu ümber, ma olen kogu aeg neile häälestatud, loen nende märke, mis neile meeldib, mis mitte, neid on nii palju ja jube raske on kaevata sellest võõraste tunnete, tahtmisete ja oletuste, arvamuste, eluks-vajalike-maksiimide hunnikust välja ja eraldi tõsta omaenda vajadused ja tahtmised. 
Nii et ma olen niisama-istumiste ja üksteisele naeratamiste järel läbi nagu käbi ALATI.
Mine ära, väga väga naine. Mine ära, mine koju! 
Kusjuures ma olen hakanud seda tegema või üldse mitte kohale minemagi. Olen hakanud endaga hellem olema ja mitte end sundima kogu aeg. 
Aga ikkagi ajab kõhukoopas kuumaks kellegi jutt, kuidas tal on nüüd NII RASKE.

Kurat, ma ei saanud aru, kui raske mul oli, ma ei adunud üldse, et teisiti saaks, te ei saa aru KUI õnnelikud te olete!!!

Te ei saa aru. 
Nojah, ja ma olen häiritud, sest mina ka ei saa(nud) aru. 
Ma mõtsin, et minu moodi eksisteerida ongi normaalne. Et elu ONGI võitlus ja kannatus. Kõigile. 
...

37 kommentaari:

  1. Kui ma piirangutele mõtlen, siis Eestis ei olnud näost näkku suhtlemine ka kunagi keelatud, õues võis inimestega kahekesi hängida, palju kulub.

    Võib-olla kannatasid Eestis need, kes kannatasid, hoopis lõputute zoomi-koosolekute all, kus on kõik inimestega suhtlemise väsitavad küljed + tehnikajukerdamise oma väsitavad küljed + kohustus paigal istuda ja ekraani vahtida.

    Nt üks mu tuttav ütles millalgi ära kutsest veebimälumängule, kus võistkond oleks pidanud veebikaamera abil omavahel suhtlema, sest ta oli töö tõttu juba päev otsa veebikaamerat pidi inimestega suhelnud ja enam ei suutnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heh, ma mõtlen ikka kangematel teemadel kui: "Korra ma ütlesin isegi mälumängu ära!!!!"

      Kustuta
    2. see oli suvaline anekdootlik näide mu tuttavate hulgast. See tuttav muidu eriti ei kurtnud ka.

      Igapäevaste zoomikoosolekute all kannataks ilmselt sinagi.

      Kustuta
    3. Noh. Minu variant oleks lihtsalt teha arvutis omi asju, vaatamata seda koosoleku-akent, ainult kui miski jutus viitab, et peaks nagu midagi ütlema või tegema, reageeriksin.
      Sest ei pea ju video lahti olema, ta näitab mu arvuti taga istuvat nägu ikka, kaamera ju töötab nii ehk nii?
      Kui sedasi ei saa, ma ilmselt teataks, et ei taha kaamerat sisse lülitada, mulle ei meeldi, ja teeksin ikka sama =P

      Aa, et siis mulle vbla ei makstaks? Aga miks? Ma küll arvan, et tuleks esmalt tuvastada mu meetodi tööks kõlbmatus, enne kui hädaldama hakata ja kui PÄRISELT selgub, et ma olen väheefektiivne, ma oleksin valmis vajadusega kohanema.
      Lihtsalt mul on raske kujutleda, et koosolekud mingi tähtis asi on, neil peab tähelepanelikult ja endast palju andes osalema, muidu töökvaliteet langeb.
      + mul on nüüd juba raske mõelda kontekstis, et keegi võiks mind rahaga mõjutada tegelt. Te ei taha mulle maksta, kui ma ei tee sedasi, nagu te tahate? Nojah, eks ma lähen siis minema, ärge makske! =P

      Kustuta
    4. sul on praegu ka rahaline kindlus. vähe, aga kindel raha iga kuu.

      "koosolek" oli üldmõiste, mis hõlmas nt ka loenguid või kliendiga suhtlemist.

      ühesõnaga, mulle tundub, et Eestis oli vähem häda sellega, et inimesi ei näe, ja rohkem häda sellega, et tööelu ronib koju ja kodu ei ole enam see koht, kus saab kergendusega ukse kinni lüüa, nagu sa kirjeldasid.

      Kustuta
    5. teisest küljest oli jälle ka mitteautiste, kellele väga sobis, ma olen kuulnud ka kiitmist, et enneolematult hea töö- ja pereelu tasakaal oli.

      Ilmselt sõltus väga palju töö iseloomust ja kuidas see konkreetsel töökohal korraldatud oli.

      täpselt nagu lastel koolis - mõnel oli vabadus oma koolipäeva planeerida, mõnelt nõuti ekraani ees passimist ja ei lubatud kaamerat välja lülitada kas puuduliku hinde või põhjuseta puudujaks märkimise ähvardusel.

      Kustuta
    6. (No ma olen pika mäluga mulle emotsionaalselt korda läinud asjade suhtes ja Ritsiku kuskil pooleteise aasta eest aset leidnud kurtmine, et enam ei saa sõpradega kohvikusse minna ja see on nii halb, loomakeste üksteiselt olematute kirpude otsimine on olemata, närib ikka veel mu hinge.
      Selle töö koju ronimisega on nii, et kui ma teeks sellist tööd, mida saaks ka kodus teha, mul roniks nagunii =P Ma ei oska teha asju kindlal ajal, mul on kõik alati kaasas endaga ja noh - ilma endata ma eriti kuskile ei pääse.
      Aga kui ma vaatasin oma poega tema distantsõppel, siis noh: enamasti mängis ta tundide ajal arvutiga, reageeris, kui ta nime öeldi, ja hinded ei läinud eriti halvemaKS =P
      Natuke läksid.)

      Kustuta
    7. Neil (koolis) oli ka kaameranõue, aga kui öelda /me tegime/ et ei õnnestu tööle saada, jäi sellega.
      Meil (kodus) muidugi ei õnnestunud ka. Ehk oli idee, et saaks telefonist panna kaamera ja arvutist tundi vaadata, aga nii ei saanud ja ma leidsin, et pohh siis, polegi vaja.

      Kustuta
    8. "kui ma teeks sellist tööd, mida saaks ka kodus teha, mul roniks nagunii" - mul ilmselt ka, või noh, ma teegin kodus tööd. A ma pidasin silmas seda, et ka töö-inimesed ronivad kaamera vahendusel koju. et kodu ei ole enam töö-inimeste vaba tsoon.

      Need nõksud, mis sa kirjeldasid, mõne töö puhul töötaks, aga kui ongi konkreetselt inimestega tegelemise töö, siis mitte.

      Kustuta
  2. Mo meelest hea postitus, hästi sõnadesse vermitud ja lahti harutatud, väga palju äratundmisrõõmu. no mitte päris lõpuni igas "punktis", aga egas sinuga saagi.
    soodoma.

    VastaKustuta
  3. Mul oli koroona-ajaga isevärki probleem. Kodune elu sobis mulle väga (kuigi ega ta mul tavalisest VÄGA palju kodusem ei olnud).

    Aga kui korontiin ära lõppes, selgus, et inimestega suhtlemine on minul oskus, mis jääb ilma treeninguta kängu. Õigemini isegi mitte oskus, vaid suhtlemisvõhma oli vähemaks jäänud. Inimestega tegelemine oli hakanud palju rohkem jõudu võtma kui enne koroonat ja varasemale tasemele saamine võttis mitu kuud (ja siis tuli varsti uus laine peale).

    Võib-olla teeb koroona-vaheaegade elu raskemaks ka see, et kõik inimestega tegelemist vajavad üritused on kohutavalt hunnikusse kuhjunud. Ja on kahju, kui asjad, mis peaks teoreetiliselt rõõmu tegema, muutuvad kuhjumise tõttu raskeks tööks.

    Unistan sellisest nädalast, kus keegi mind nädalavahetusel (ja seetõttu nagunii ka nädala sees) ei vajaks. Ja kardan, et suvi saab enne läbi, kui mul see nädal tuleb, ja millal ma siis rahulikult muretult ujun?

    VastaKustuta
  4. “Loomakeste üksteiselt olematute kirpude otsimine” - see on sul nii hea kujund =) Ainult et… vana hea “inimesed on erinevad”. Mõnele meeldib teistelt kirpe otsida, olgu või olematuid. Mõni jälle, näiteks sina, otsib kirpe, tõelisi või olematuid, peamiselt iseendalt. Ma ei ütleks, et üks kirbu-otsimise viis on parem või halvem kui teine. No las nad otsivad üksteiselt – kas see võtab sinult midagi ära?

    Mis nüüd konkreetselt mind puudutab, siis ma olen pigem eraku-tüüpi, aga sellegipoolest ajavad igasugu veebikoosoleku-laadsed asjad mul kananaha ihule. Ma lihtsalt ei suuda. Messenger – jaa. Zoom, FaceTime jne – ei, ja veelkord ei. Või noh, läheme konkreetsemaks, et väärata su arvamust, et sa oled erandlik, kuna väsid suhtlusest. Mul näiteks on praegu majakülalised. Kaks lähedast inimest, umbes nädalaks. Kaks_võrratut_inimest, keda ma südamest armastan. Täna on päev #2, ja ma olen suhtlusest juba läbi nagu läti raha. Õnneks on meil avar elamine ja vastastikune arusaamine, mul on võimalus iga kell ükskõik kui pikaks ajaks eralduda, ilma et peaksin selgitusi andma. Aga ikkagi – nii väsitav. Nädala pärast, kui neile järele lehvitan, tunnen ca 20% kurbust, et neid jälle tükk aega ei näe, ja ca 80% kergendust, et saan oma tava(eraku)elu juurde tagasi pöörduda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirpude otsimine oli RItsiku kujund.
      Ma ei arva, et introvert olemine eriline on. Ent kogemus koroonahädadest on küll absoluutselt teistsugune kui ekstravertidel.

      Ma olin kaua väga segaduses sellest, et kaevati: on jube paha, kui üksteiselt kirpe otsida ei saa, see on inimeseks olemise ürgvajadus, ja NII PAHA. Vaimuhaiguste arvu tõus elanikkonnas, vaja uudseid meetmeid, et jõuda kõigi hädas inimesteni, oo, oo.
      Ritsik tegi sel teemal mitu postitust, üks neist see "kirpude otsimise" kujundiga. Ja ma ütlesin seal all kommentaarides, et kle, mul on kogu aeg teistpidi raske, praegu on lõõgastus, ja Rents läks ballistikuks selle peale. Tõenäoliselt mõni veel, sest mulle jäi sisse tunne, kuidas ma olen paljusid inimesi pahandanud ja nende kogemusi dissinud jne.
      Miska mul on
      a) Kus on stabiilsed toetusmeetmed introvertidele nendele stabiilselt halbade elamis- ja suhtlustingimuste parandamiseks? Kus on hoolitsus ja riiklik mure, kus on ülduse "jah, tõesti, ongi raske"? Meie peame ise hakkama saama, kedagi ei huvita!
      b) jätkuvalt sees teema, et hm, miks ma nii tegin, ütlesin kaebluse alla phmt, et mis sa virised, mul on kogu aeg halb? Üldiselt ei lähe ju võõra postituse alla seletama, et hei, su tunded on valed!
      Selle mõtlesin välja, et olin armukade. Miks tema võib kaeveleda ja mina ei või sama kaaluga asjade üle?
      (Ja tulin ka sellele, et miks ei või. Võin küll! Ise piiran end aint!)
      Aga ma ikka VÄGA häirusin ja nüüd sain aru, miks. Ehk lugesin seda õppejõu "krt, ma ei tunne neid kedagi, ma olen niii krdi üksildane, mu tütar tegi enesetapukatse, MA OLEN NII KURADI ÜKSILDANE!" juttu ja tundisn kaasa - ning samas imestasin, kuidas tal saab nii halb olla sobimatute suhtlustingimuste pärast? Krt, mul on KOGU AEG nii halb, nagu sobimatud suhtlustingimused inimest tundma panevad, miks tema kurtmised nii tõsised on?
      Ja siis välgatas.

      Üldiselt ma natuke imestan, et sa aru ei saa, kus on vahe "tal on halb nii, sul sedasi, noh, võrdne ju" mittekehtimisest. Ei ole ju võrdne, tema normaalsus on minu ümber enamik aega, minu normaalsus tema ümber ... noh, nüüd juba pooleteist aastat, aga pausidega.

      Kustuta
    2. Noh. Vaata. Mina näen asja nii. OK, ekstravertsus prevaleerib, tõsi. Aga. Enne koroonat sina kui introvert (ja teised sarnased) kurtsid ju ka kogu aeg, et suhtlemine paha, paha. Sa ei hoidnud seda endale, et kogu aeg on nii halb. Ja kui tuli koroona, hakkasid ekstraverdid kurtma, et kogu aeg on nii halb.

      Ses mõttes võrdne ju, et mõlemad kurdavad, kui on halb – see, kui kaua konkreetselt kellegi halb on kestnud, ei mängi siin rolli mu meelest. Kõigil on õigus oiata, kui neil halb on.
      Ja “halb” definitsioon – sellest oleme ka juba nii mitu korda rääkinud ju – ei ole olemas ühtset, universaalset “halb” skaalat. Teiste kannatuste pisendamine või enda omadega võrdlemine on mu meelest midagi suurushullustuse sarnast, iseenda jumalikustamise sarnast. Et vot sean ennast etaloniks, keskpunkti, ja kõigi teiste kannatused mõõdetakse väiksemaks või suuremaks vastavalt sellele, kuhu nad_minu_arvates_minu_kannatustega võrreldes kvalifitseeruvad.

      Aga muidu – ma ei tulnud plaaniga vaielda, ma lihtsalt arutlen, loodetavasti õnnestub =)

      Kustuta
    3. Minu meelest on ääretult erinev, kas kannatused on riiklikult ja ühiskondlikult valideeritud, "ongi raske aeg", "igaühel on paregu raske" või sa lihtsalt omaette kannatad ja tunned, et oled vale inimene, õiged inimesed on täiega õnnelikud ja rahul.

      Kustuta
    4. Jah, olen täiesti nõus selle erinevusega.
      Aga mina rääkisin kannatuse_väljendamisest_. Sina kirjutasid enne koroonat, et sul on raske, Ritsik kirjutas koroona ajal, et tal on raske. Mõlemal on ju ometi õigus oma kannatusi väljendada?

      Kustuta
    5. Muidugi.
      Kui sa tähele panid, ma ka imestasin enda üle, et miks ma sedasi ütlesin seal postituse all. Normaalselt ma ju ei ütle kellelegi, et ta ei tohiks tunda, nagu ta tunneb? Isegi ei mõtle nii! Miks, ongi mu mõtiskluse põhjus.

      Kustuta
    6. Jaa, muidugi panin tähele.
      Ja noh, mul on ka seletus olemas,_miks_sa sedasi ütlesid =) Sest meil kõigil on_esimene_ mõte “mina”. See instinktiivne reaktsioon, mille välja plärtsatad, ja pärast mõtled, et miks ma küll.

      Ma muide tunnen siiamaani mõnetist piinlikkust tolle Morgie kaalu-postituse sabas tehtud plärtsatuse pärast, umbes et mis te ülekaalulised oigate, vaat, kus mina, alakaaluline, alles kannatan. Või noh, loomulikult polnud see nii mustvalge, aga mu esimene mõte oli teiste kurtmist kuulates siiski “mina”. Mis, kui enda vastu leebe olla, on ju tegelikult üldinimlik, ellujäämisinstinkt, needus ja õnnistus ühekorraga =)

      Kustuta
    7. Vbla seekord tõesti.
      Aga mul see instinktiivne reaktsioon tuleb, kui ma väga kõvasti pihta saan. Üldiselt ma nii ei tee ega ole.

      Kustuta
    8. No mul täpselt samamoodi. Üldiselt ei tee ega ole, aga kui juhtun kõvasti pihta saama, saavad mina-instinktid võitu.

      Kustuta
    9. Olgu taas öeldud, et mind ei häirinud mitte kannatuse sisu (ka mulle endale meeldib koroonaaegne eluviis rohkem ja kohustuslik suhtlemine on väsitav, nii et kui peaksin paate valima, oleksin pigem VVNi paadis), vaid see igipõline eeldus, et kannatusemonopol kuulub kõige täiega sulle ja kõik teised võiksid moka maas hoida, sest "kui mul oli halb, siis kedagi ei huvitanud" - mis on totter kahel erineval põhjusel.

      1. Sind ennast ka nende valu ei huvita, sind huvitab enda valu. Ja neid huvitab enda valu. Ehk siis huvi läheb 99% inimestel täpselt samasse kohta, oma naba juurde, ja sina oled kenasti seal 99% sees.
      2. Sina ise ehk ei mäleta, aga teised mäletavad, et "kedagi ei huvitanud" on isegi ainult blogi põhjal täielik vale - siingi oli inimesi, kes juba enne rongi muretsesid ja rääkisid, et sa peaksid arsti juurde minema ja sul oleks ehk antideprekaid vaja jne. Oli sinu valik neid inimesi ignoreerida, nagu sa ikka teed, kui sa pakutavate nõuannetega ei nõustu, aga see ei muuda kuidagi seda, et need inimesed siin olemas olid.

      Kustuta
    10. a) esimene on täiega hea point, võtan omaks.
      b) ma blogist ei mäleta, ju ma ei pööranud tähelepanu kohe all näha olevatel põhjustel.
      Nimelt ühe elus inimese peale kannan siiamaani vimma, sest kui ma rääkisin oma raskest elust, tema ainus vastus oli: ">Võibolla oleks aeg professionaalset abi otsida?"
      Nagu ... sa ei oska midagi teha ega öelda ja siis ütled seda? Arvad, et sellest on abi, kui mulle VEEL ülesandeid selga laduda, mul ei ole juba piisavalt raske, hakaku ma uurima psühhiaatrite aegu (järjekorrad), ajama kokku raha, (nende vastuvõtt ei ole odav), et ma pean ikka ise kõik ära tegema, sina ei tee midagi? Ja siuke on omast arust sõber?
      Mine ka persse, ausalt.
      Selline soovitus ei ole "mind väga huvitab", selline soovitus on selgelt "mina pesen oma käed puhtaks, vaata ise, kuidas saad".
      Siiamaani olen pahane, ausalt.

      Kustuta
    11. Piisavalt vihane, et teine kommentaar otsa kirjutada teemal: "Kui inimene on omadega täiesti otsas, talle öelda, et tehku seda ja seda ja seda on ääretult nõme."
      Ta ei suuda MIDAGI teha, ma olin niigi erivapper, et tegin kõiki neid asju, mida tegin. Ebaloomulikult haiglaselt vapper.
      Kui hoolid ja teine on katki, äkki teed ise midagi?

      Ja ühiskondlikku introvertide nunnutamist teemal "kui sul on raske, helista numbril XXX XXX XXX" või "ongi raske, võta ühendust XXX XXX XXX, saab riigi toetusega psüühilist abi, mis ei maksa sulle midagi või maksab vähe" nagu ei ole näha olnud nende 41 aasta sees, mis ma elanud olen.

      Kustuta
    12. Mina ausalt ei saa aru, kuidas "sa vajad professionaalset abi ja ilmselt ravimeid" võrdub "mina pesen oma käed puhtaks". Mul on endal olnud aegu, kus ma tõesti ütlengi teisele inimesele, et "anna andeks, aga ma ei jaksa lisaks oma koormale sinu oma ka kanda, lihtsalt ei jaksa", aga see on minu jaoks HOOPIS teine asi, kui öelda "ma ei usu, et minu nõuannetest sulle kasu on, sa peaksid päriselt arstile minema".

      Kustuta
    13. Mõlemad sinu sõnastused on ok, sealt paistab hoolimist. Minule tuli sõna-sõnalt (no haavas, nii et jäi meelde) see professionaalse abi otsimise aja kohta.
      Ehk siis: sõnum "ma hoolin, aga ma ise ei jaksa sellega tegeleda" on hoooooopis teine asi kui "tegelegu su muredega keegi teine, ma ei avalda mingeid isiklikke tundeid, mul ei ole midagi öelda selle kohta, et sa mulle korda läheksid." Ehk: ma ei oleks pahane, kui ta oleks kallistanud ja öelnud, et see kõlab tõesti halvasti, mine, palun, arsti juurde, seda võib olla raske korraldada, aga mingit paremat soovitust ka ei ole ja ei taha ometi vaadata, kuidas se veel enam katki lähed.
      Aga ta ei teinud seda. Istus mu kõrval Neitsitorni all, vaatasime linna, mina rääkisin ja tema: "Vbla oleks aeg professionaalset abi otsida."

      PFFFFFF!!!!
      Kui sulle tõesti korda läheb, kuigi sa ei hakka mulle hiljem kodus välja otsima aegu ja telefoninumbreid, millel helistada ja number kinni panna, vbla nt väljendaksid oma hoolimist kuidagi sõnaliselt?!
      P.S. ravimitest ei old ka juttu.

      Kustuta
    14. (See on üks mu vihaobjekte kogu "vaimse tervise eest hoolitsemine" diskursuse juures. Et teraapia on tähtis, mine terapeudi juurde, psühholoog on sama hea kui psühhiaater - ja minu kogemus on, et teraapia ei tee absoluutselt midagi. Paremal juhul pole tüütu ja halb, halvemal on ka seda. Et depressioon on närvirakkude ainevahetushaigus, sellest ma saan täiega aru, aga ükski terapeut pole suutnud oma juttudega minus isegi kõige mõjukamate momentide ja läbinägelikemate sõnadega muuta rohkemat kui kriipsukest. Et noh - idee "aga äkki läheb hästi?" on väga hea. Kui asi on ebakindel, on ta MÕLEMAT pidi ebakindel ja tõesti võib ka hästi minna, väga hea meenutus. Aga see üks mõte 3 aasta teraapia ja 3 erineva terapeudi peale on naaaatuke vähe, et veenda mind teraapiate kasulikkuses.)

      Kustuta
    15. Ehk siis sa saad öelda, et "aga keegi ei hooli", sest keegi ei väljenda oma hoolimist nii, nagu sina tahad.

      Kustuta
    16. Jah =)
      Armastuse keeled jne - kui sa ei suuda minuga ühte keelt rääkida, ma võin TEADA, et armastad, aga ei tunne seda. Keegi ei armasta mind = keegi ei mõista mind!
      Kuigi antud juhul isegi ei tekkinud teadmist, sest ta on inimene, kes läbi aastate muudkui rääkis, kuis teraapia hea, teda palju aidanud, kõik võiks psühholooge külastada, miks see valehäbi jne.
      Ehk ma sain "oo, mul on jälle põhjust oma lemmikteema sisse tuua!"

      Kustuta
    17. Järgnev näide off topic natukene, aga jäin mõtlema teemal “kui mul oli halb, siis kedagi ei huvitanud”. Rentsiga nõus, et meid kõiki huvitab eelkõige iseenda valu, elik see, mis oma naba ümber toimub. St. seesmiselt tunneb ilmselt 99% ühtemoodi. Kuid see, mismoodi see tundmine meid käituma paneb, on indiviiditi vägagi erinev. Mul on kaks endavanust head eestlannast sõpra, kel, kui nende enda lapsed tited olid, puudus vähimgi vanavanemate abi ja tugi lapsehoidmise osas, kuigi elati lähestikku. Mõlemad naised on tänaseks vanaemad, ja üks neist on “ma olen iga kell nõus oma lapselapsi hoidma, kuna tean omast käest, kui raske on, kui noorel emal tuge pole” ja teine on “minust ära lapsehoidjat loodagi, sain mina kõrvalise abita hakkama, saad sina ka.” Et siis sarnane situatsioon muutis ühe kaastundlikuks, teise kalgiks.
      Ma ei tea, nüüd peaks mingi moraal siia lõppu tulema? =) Äkki sobib jälle see vana hea “inimesed on erinevad”?

      Kustuta
  5. Ma kahtlustan, et päris paljude ekstravertide puhul on tegu maskeerimise kui kaitsestrateegiaga. Sa oled naine, järelikult oled osavõtlik, sotsiaalne, aktiivne? Ei taha? Mis naine sa sihuke oled? Astu minema meie sõbralikust yksmeelsest perest/klassist/töökollektiivist! Ja siis see õnnetu, aga intelligentne introvert suhtleb, nii et tolmab, kõik on võlutud tema kaunist isiksusest, aga siis tuleb õhtu, ta lööb kõik uksed ja suhtluskanalid tykiks ajaks kinni või siis muutub kurnatusest agressiivseks.
    Karoovaviirus ja selle piirangud on välja toonud, KUI palju inimesed sundsuhtluse all kannatavad, tooks välja eriti naised, kellel laste ja lasteasutustega suhtlemine on möödapääsmatu, ja KUI rõõmsad inimesed olid esimeste kodus omaette olemise päevade yle.
    Mitte alaealiste lastega kodus istujad, kes said/saavad ka kogu õppetöö, toidu jm pedagoogika. Ja mitte need, kes kaotasid palgatöö. Aga need, kellel tekkis põmst tasustatud puhkus. Ja neid oli mu tutvusringkonnas... Palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, lastega kodus istujaid nägin kurtvat just selle üle, et erinevalt töölkäimise ajast ei saa üldse üksi olla.

      apropoo, VVN, ma ei ühenda siiamaani oma ajus kuidagi ära, kuidas sul käivad kokku need kaks asja: 1) inimestega suhtlemine väsitab; 2) tahaks lapsi. Oma lapsed on ju ka inimesed, kes väsitavad, ja erinevalt muudest inimestest ei saa nende eest eriti ära minna, või noh, saab, aga see oleks jälle nende suhtes inetu.

      Kustuta
    2. kaalun küll seletust, et lapsed lähevad rubriiki "aga need ei ole ju inimesed, need on Larry sõbrad".

      Kustuta
    3. Mul ei ole ka "ahh, maisuuda, niikrdiraske!" väga heade sõpradega. Ehk kui inimene on mulle risti-põiki tuttav, ta kurnab mind väga palju vähem. VÄGA palju.
      Ja lapsed kalduvad risti-põiki omaseks saama.
      Miskipärst =P

      Kustuta
  6. Hm. Huvitav. Jäin mõtlema… ma ei tea, minu puhul on siin mingi imelik vastuolu. Suhtlus lähedaste inimestega, risti-põiki tuttavatega kurnab justkui isegi rohkem? (Mu oma mees välja arvatud, eks.) St. ma_tahan_lähedastega suhelda, ja suhtlemine kulutab lusikaid. (Pool)võõrastega ma ei tunne kaugeltki sellist tahtmist, suhtlen vähem intensiivselt. Teisisõnu, ma ei anna endast neile samapalju ära kui lähedastele, järelikult lusikaid kulub vähem. Nii veider. Ma pean natuke mõtlema selle üle, kuidagi segane lugu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on samamoodi - (pool-)võõrastega saab üksteisest kergemini mööda libiseda nii, et ei takerdu, aga kui juba suhtlemiseks läheb, läheb ka toss välja, välja arvatud A.-ga ja ehk 1-2 inimesega veel (viimases ma pole kindel)

      Aga vbla VVN peab risti-põiki tuttavate all silmas ainult nii lähedasi suhteid nagu sul oma mehega ja mul A.-ga.

      Kustuta
    2. Ilmselt jah =)
      Sest neid inimesi, kes pole pole mu lapsed ja kellega nii oleks, on ... (loendab) kaks.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.