Laupäev, 17. november 2012

Kui ise ei oska ja ei tee, tahaks ju ikka teisi õpetada

Ma käisin ka meeleavaldusel. Sest mul on meel ja seda oli vaja avaldada.
Kuna on väga õudne, kui minu riigis poliitikud ei vaevu valetama isegi mitte nii, et see natukenegi usutav tunduks, vaid sülitavad mulle külma näoga otse silma.

Nagu Mihkel Kunnus ja Rein Raud ütlesid - sõnad ausus ja austus on sarnasest tüvest ja üheta ei ole teist. Mina, tõsi, ei teinud sellest küll järeldust, et kui minuga ei olda aus, ei saa mina ka neid inimesi austada, kuigi nood kõnelejad vist tüürisid mu mõtet sinnapoole. Mina näen asja hoopis nii, et mina olen aus inimestega, keda ma austan, sest ma leian, et nad väärivad seda. Ja kui minu riik poliitikute näol mulle pidevalt ja ülbelt näkku valetab, järeldan ma, et nemad mind järelikult ei austa, isegi mitte natukene. Nad leiavad, et ma ei vääri ausust.
Mis on ebameeldiv tõdemus, sest ma olen ometi nii tore ja hea inimene ja tõsine patrioot. Ma nüüd ütlesin neile, et mulle selline suhtumine ei sobi.

Aga olgu, kaunis osa läbi. Phmt, kui vaja, visake mind mädamunadega, kel on kodus spetsialselt mädandatud mune, ma hakkan ette lugema, mis meeleavaldusel valesti oli.

* Kas tõesti on nii raske mingit korralikku kõnet ette valmistada ja seda ette kanda nii, et see kõlab nagu kõne?
Mihkel Kunnus saab hea kõne (ja kenade õlgade) eest praegu andeks kõik need tema spetsiifilist erialakeelt tulvil pudruartiklid, milles kõrge sõnavahukuhja taga peitub umbes neli lihtsat mõtet.
Aga tema oli ka ainus, keda neljast kõnelejast üldse kuulata kõlbas.
Rein Raud, no hea küll, oli kirjutanud korraliku kõne, ainult ette luges kehvasti (ei jätnud pausiruumi).
Made Luiga sai hakkama umbes samal tasemel kui Raud, rääkides samas peast, keerutanud kõne algul käes mingit paberit ja pomisenud: "Issand jumal, mul on üks täiesti vale paber siin...".
Kõnelejaid sisse juhatav neiu tegi paremat tööd kui nad kumbki, aga temagi mõjus natuke nagu "olen vahva koolitüdruk, natuke ebapädev, aga ei häbene seda... või vähemalt ei häbene eriti."
Ja siis rääkis veel Maarja Kangro ja see oli väga kole elamus ja mul hakkas väga halb, sest tegu on kindlasti intelligentse inimese ja päris hea luuletaja-kirjanikuga, aga meeleavaldusel kõnet ta küll ei oska pidada. Ma täiega olin huviline ja tema vastu isiklikku sümpaatiat tundev publik, aga isegi minu mõte läks kõne teises pooles juba uitama, sest see, mille kohta Maarja Kangro veel "Ma arvan, et..." ütleb, tundus juba täiesti ebaoluline ja mõttetu.
Arvata võib igasuguseid asju. Kui oled meeleavaldusel ja pead seal kõnet, peaks omama vähemalt  võimet moodustada kindlas kõneviisis ja kõhklusteta lauseid! Või võimet teha oma mõtetest selgeid löövaid kokkuvõtteid. Nagu mingeid kõne-elemente võiks oma juttu siiski põimida ju!

* Ma saan aru, et igal üritusel on teatud arv mitte-väga-intelligentseid osalejaid ja mingi arv tuimi kaasatammujaid. See on paratamatu.
Aga millest ma aru ei saa, on see, miks ei suutnud korraldajad oma intelligente niimoodi mobiliseerida, et nad suudaksid produtseerida korralike hüütavaid hüüdlauseid rongkäiguks nt? Mitte ainult platsi peal "jaa!"-karjumise küsimusi?
Üldse oli mul mitu korda piinlik sellel üritusel osaleda. Mitte seepärast, et asi polnuks mu meelest õige (täiega õige asi oli!), vaid seda aeti kohati nii rumalasti, et mul oli piinlik sellises formaadis iseenda ja maailma silme all olla.

* Kõik need üha ja üha korduvad "Me väga täname, et te tulite!"-jutud. Kurat, ma ei tulnud sinna nende rõõmustamiseks! Ma läksin, sest mul oli meel, mida ma tahtsin taeva poole tõsta. Ma läksin sinna, et näidata - ma olen olemas, ma olen jõud, minuga tuleks arvestada. Ma ei taha, et tüdrukud mind tänavad nagu oma uurimistöös osalenuid, kes aitasid saada positiivset hinnet. Ma tahan, et mulle ja teistele koos minuga öeldakski, et Me oleme jõud! Me oleme teie üle uhked! Meil on hea meel näha, et vaba kodanik on valmis ennast näitama!
Mida iganes sinnakanti, aga mitte sellist tänamist. Meie võinuks tänada neid, et nad tegid meile võimalikuks oma selge arvamuse avaldamise vaid väikese vaeva hinnaga. Aga mitte vastupidi.

* Ning mis mind tõesti hämmastas, oli kogu ürituse... jäikus. Mul on tunne, et olin kogu seltskonnas üks vast kümnest inimesest, kelle meelest meeleavaldus võiks olla tore. Kelle meelest ei pea meele avaldamine olema igav, ebamugav, kange, ja eestlane selle käigus eestlasele otsa vaadata ei tohi.
Kas ma olen ainus, kes on lugenud raamatut "Rock'n'roll ja ridamaja" ja mäletan, et meeleavaldustel võiks olla kaasas 100 moorapead ja kakao, tantsitakse ja lauldakse? Pagan võtaks, see on minu rahvas, inimesed, kes on minuga samasugustel ajenditel laupäevasel päeval linna tulnud, me peaks ju olema peaaegu sõbrad!

Aga olgu. Vbla me alles õpime seda meele avaldamise värki Eestis =)
Ja inimesed tulid ja tegid! See on põhiline!

***

Kui mina oleksin prohvet, siis näeks mu õpetus "kuidas peaks inimene elama head elu" välja umbes sedasi:

* Sina ei pea tingimata olema vapper, aga sina peaksid elus ette tulevate kahtluste korral küsima endalt, kuidas käituks vapper inimene, ja siis nõndaviisi peaksid sina ka käituma.
* Kui sinus on valu, meeleheide või lein, mis lämmatavad kõik sinu head tunded ja mõtted, otsi unest avitust ja uut jõudu.
* Kui sinus on üksildus, nukrus ja pettumus, anna midagi teistele - naeratus, tervitus, õnnesoov, tänu või kompliment, mida jagada, on kaasas igaühel, kel on miimika ja kõnelemise võime.
Küpsist, kooki, pähkleid või teisi inimesele meelepäraseid kergesti jagatavaid toidupalu võid samuti rahva sekka minnes kaasa haarata. Iga jagamisega saad midagi vastu, mis sinu sisemist nälga kustutab. Kui ka tundub, et ei saa, võid ennast ometigi lugeda inimkonda armastuse juurdetoojaks ja sellevõrra iseend ka paremini tunda.
* Kõik inimesed, keda kohtad, ei peagi sinule meeldima. Ikkagi peaksid sina neid kohtlema hoolimise, austamise ja kaastundega. Kui sina seda igaühe puhul suuta ei oska, hoia nendest inimestest eemale, aga ära kunagi unusta, et nemad samuti inimesed on.
* Kõik inimesed ei räägi alati tõtt. Ikkagi peaksid sina püüdma neid uskuda, kuni kogemus ei ole sulle õpetanud, et just see sulle juba tuntud inimene ei ole usaldusväärne.
* Et sina küllap ei ole alati suutnud olla aus, vapper ja õilis ei tohi sind peatada püüdmast olla aus, hea ja julge edaspidi.
* Sina pead oma eluajal tegema seda, mida sa armastad.
Ära raiska oma elu sellele, mida sa teps mitte teha ei taha, hukatuslikkudele kõhklemistele ja muutumisehirmudele. Arvestama pead sina kogu oma elu, et kui sina ei tee seda, mis sinule tähtis on, ei teegi seda keegi.
Või kui teevadki, siis halvemini. Armastus, julgus ja töö annavad sinule kõik oskused, mida sina vajad!
* Ära kunagi loobu sellest, mis on sinule tähtis, aga ära sina jää ka kinni põlenud põllule, mis sind enam ei toida. Ole omaenese tuli, mis sind ennast soojendab!

39 kommentaari:

  1. "otsi unest avitust" - kui just unetus ei saabu enne meeleheidet.

    1 ffiignol

    VastaKustuta
  2. olen ikka kuradi lollakas, ma kirjutasin eelmise word verificationi kommentaarikasti ja imestasin, miks kommentaar läbi ei lähe, ma ju nii õigesti trükkisin.

    VastaKustuta
  3. Hmm... kuulsin hulganisti teistsuguseid arvamusi. Küllap ürituse atmosfäär sõltus päris tugevalt oma seltskonnast, kellega koos oldi.


    Meeleavalduse kõne on selline... mnjah, kuidas nüüd öeldagi.. ee.. üpris spetsiifiline žanr. Kindlasti üks ebaintellektuaalsemaid, pole seal mingit ruumi kõhklustele, kahtlustele, pooltoonidele, eranditele, erisuste väljatoomisele. Igasugune analüütiline peenus on välistatud, ikka plakatlikud laused, millele saaks maruliselt EI! või JAA! karjuda.
    Naer tundub kõige ohutum massiemotsioon, sestap seda ka sihtisin.

    Ise hindan oma kõnet õige madalalt (eelnimetatud žanripuuduste tõttu ainuüksi), küll aga paneb mu artiklite nimetamine pudrutamiseks muigama (jah, ei saa salata, olen siin talumatu kõrkuseni enesekindel)... küllap ajapikku hakkab neis ka rohkem kui neli mõttekest paistama.

    Aga küllap on esseistika nagu luulegi - tarbija otsustab, kas talle pakutakse väärilist teenust, olgu siis arutlusteenus või luuleteenus ;)

    VastaKustuta
  4. (Mulle on mõned su (teie?) artiklid täiesti meeldinud ka, aga neid polnud ju vaja andeks anda =P Ja sa (või te? Muidu sinatamine on mõeldud komplimendina siinkohal, sest inimnäoline esinemine äratas mus sümpaatiat) korra kustutasid ära kommentaari, kus ma täiesti mõistlikult juhtisin tähelepanu sellele, et lapsi ei ole tegelikult vaja käima õpetada, nad õpivad ise. Ja siis ma leidsin, et issand milline naljatilk, ja pööritasin silmi.
    Ja kolmandaks, kuna minul jäid peale 7 aastat nimekirjas tolknemist oma semiootikaõpingud pooleli, on mul teatud sapine suhe enamiku semiootikutega, kes ei ole mõni Lotman või Torop parasjagu.
    Sest nood suutsid/suudavad keerulise mõtte tuua minuni lihtsate sõnadega, mis on täpselt vastand keeruliste sõnadega lihtsa mõtte juurde jõudmisele, ning meeldib mulle isiklikult oluliselt rohkem. Ja seega ma olen artikleid lugedes ka mõnevõrra negatiivselt eelhäälestatud olnud: nad meenutavad mulle mu esimesi kõrgkooliõpinguid ja ühte peamist põhjust, miks nood pooleli jäid =P)

    VastaKustuta
  5. (vabalt võib sinatada)

    Kummaline. Ma üldiselt ei kustuta kommentaare (olen seda teinud ainult siis, kui keegi on konkreetselt palunud).
    Ehk mäletad kus?

    Sapp semiootikute vastu võib olla põhjendatud küll. See on ala, mis sobib ainult küllalt spetsiifilisele intellektitüübile.
    Muudel juhtudel muutub see väga kergesti parodeeritavaks. Ja põhjusega.

    Jah, mõjus kummaliselt, et artikkel võib olla miski, mida peaks andestama :)

    VastaKustuta
  6. http://www.zaum.ee/2012/04/inimese-kohus.html

    Seal all oli.

    ***

    Artiklite andestamine käib võtmes "tundus üllataval kombel täiesti mõistliku inimesena".

    VastaKustuta
  7. Mul on sõbranna, kes väidab, et semiootikat on üldse mõtet õppida ainult teise või n-nda kõrgharidusena, sest siis on juba pähe kogunenud piisav korpus, mille peal semiootikat teha.

    Ta järgis ka ise oma doktriini, kuigi ametlikult võttes tal esimene kõrgharidus lõpetatud ei ole, aga noh, see on formaalsus.

    VastaKustuta
  8. Ah, ja siis side intelligentsi ja meeleavaldusekõne vahel ongi see, et mõni nupukam saab ette aru, et ei tasu hakata sellises kohas pikki ambivalentseid heietusi kuuldavale tooma.

    Ei, tõesti, mulle täiesti meeldib Kangrot _lugeda_.

    VastaKustuta
  9. Ma meeleavaldusel polnud ( ei ela Tartus), aga kujutan ette küll. Mul on juba pikemat aega väga kade meel, kui kuulan rääkimas suvalist lääne poliitikut, Veenvad, karismaatilised, selge tekstiga...
    Kas nad õpivad seda koolis? Kas suuremas riigis on suurem valik ja need kes kõneleda ei mõista ei jõuagi tippu? Ei tea.

    On meeles, et kui oli Ühtse Eesti näidend, siis omakeskis sai mõeldud, et kui mõni neist näitlejatest peaks tahatma poliitikasse, oleks meil ammu diktatuur- sõnal ja hästi välja öeldud sõnal on ikka meeletu jõud.

    VastaKustuta
  10. Indigoaanlane:
    1) On narr arvata, et moodne poliitik kirjutab oma kõned ise.
    2) Samas peab "kirjutage mulle kõne" levelile jõudmiseks enne ise midagi olema. Siin on suuremates lihtsalt pikem poliitiku palgale tahtjate pink. Karismata sealt edasi ei saa, seega ongi kõik poliitikud ühtlasi ka karismaatilised.

    VastaKustuta
  11. Kuna seisin meeleavaldusel siinkirjutaja kõrval, siis suht-koht nõus. Esiteks peaks meeleavalduse eeskõnelejatest tulvama JÕUDU: seda saab edasi anda nii valju selge häälega (mida seal miitingul korduvalt nappis) ning kehakeelega (käed käima!). Samuti peaks olema selge SÕNUM: ei mingit nämmutamist, minu meelest oleks pidanud lavalt välja ütlema, mida kõik niikuinii mõtlesid - me soovime Ansipi valitsuse lahkumist! Ja pause kõnedesse, muidugi! Kandvaid pause! Ning loomulikult hüüdlaused-laulud jms. Selles suhtes oli väga meeldiv vaadata Viljandi meeleavaldust, näiteks seal lauldud regilaul oleks Tammsaare pargis ikka väga võimsa emotsiooni tekitanud.

    Palun mitte kellelgi solvuda, see oli mõeldud konstruktiivse kriitikana - muidu juba selle massi kokkuajamine ning kogu ürituse korraldamine oli omaette tegemine ja kiiduväärt saavutus! Aitäh!

    VastaKustuta
  12. Taamid-härrad, kes linkis facebooki?

    Mind ju ka huvitab.

    VastaKustuta
  13. Käisin ka kuulamas. Üritus oli tõesti läbimõtlemata nii ülesehituse kui kõnede sisu poolest. Aega oli ju mitu nädalat, oleks võinud natuke tõsisemalt suhtuda. Vähemalt kõnede osas, kui ürituse amatöörlikkuse rõhutamine just eesmärk polnud. Pole ju keeruline küsida kellegilt, kes oskab, et kritiseerijatel pärast käpardlikkus hambus poleks.

    VastaKustuta
  14. * "...sinu sisemist nälga toidab" või "kustutab"? Mul on tunne, et toidetu muutub ikka suuremaks ja kõbusamaks.

    * Kuuldavasti ei olnud mina sugugi ainuke, kes nurises mõne hiljutise meeleavalduse ebaprofessionaalsuse yle. See ebaprofessionaalsus on mingis mõttes kindlasti õige ja hea - just nimelt, siin ongi ju amatöörid, muidu täiesti normaalset elu elavad inimesed elukutseliste poliitikute vastas, kellest suur osa yhtki muud tööd peale poliitik olemise ei mõista -, aga paraku ei ole ebaprofessionaalsus sugugi tõhus. Meie ysna tehniliseks muutunud poliitilise masinavärgiga silmitsi seistes oleks efektiivsest asjakorraldusest ysna palju kasu. Nii palju pole lihtsalt mõtet teisele poolele edumaad anda, muidu muutub yhel hetkel põhiliseks lootuseks vastase juhm enesekindlus, mis teda vigu tegema sunnib. Jah, see toimib vahel ka, ent mitte lõputult.

    VastaKustuta
  15. Aa, ja siis ma tahtsin veel eelmisse kommentaari lisada, et kui keegi kõnesid tahab tellida, võib-olla ma mõne viitsiks isegi kirjutada. Pole ammu teinud. ;)

    VastaKustuta
  16. FB-sse postitas Siim Tuisk. Püüdsin linki panna, aga su spämmifilter sõi mu siis ära.

    VastaKustuta
  17. Ma kardan, et lisaks lühemale pingile mängib kaasa eestlaste umbusaldus poliitika vastu üldisemalt ja retoorika vastu kitsamalt. Umbes et "eks see üks tühi tilulilu ole" ja "kui ma räägin õiget juttu, ei ole tähtis, kuidas ma räägin".

    VastaKustuta
  18. Samasse auku läheb umbusaldus heade kommete ja viisakuse vastu. vt välismaalaste "sileda viisakuse" kirumist.

    VastaKustuta
  19. Nii ja naa.

    Käisin oma tugevale massifoobiale sõltumata ka kohal ja mingi osaga olen nõus, ent paljuga mitte.

    Olen nõus ehk sellega, et kõned oleks võinud olla korralikult peas ja oraatoritehnika paigas. See oleks kindlasti aga tähendanud pikka ettevalmistamist ja ilmselt ka professionaalsemaid esinejaid.

    Millega ma aga ÜLDSE nõus ei ole on mõtted rahvamassi organiseerimise kohta. Esiteks oleks see juba asja viimine "kohustusliku eeskava" tasandile. Praegu oli seal igaleühele RUUMI, ent mistahes laulude ja liigse organiseerimisega oleks võinud tappa seal midagi väga palju, sest ... vaata, sinna olid tulnud inimesed VÄGA erinevatest poliitilistest vooludest. Minu kõrval olid vahepeal mingid eurovastased rahvuslased, mina ise jälle olin anarhistide ja endiste vasakparteilastega pundis. Kui nüüd keegi oleks hakanud seda seltskonda väga organiseerima, siis pooltele poleks sobinud teise poole loosungid ... ehk poleks nad lahkunud, ent järgmine kord nad ei tuleks. Nüüd jäi aga kõigile hea tunne, et me saame olla koos VAATAMATA sellele, et minu kõrval on tegelikult mu poliitiline vastane, kelle vastu ma ehk järgmiste valimiste ajal hakkan vastupropagandat tegema.

    Nii erinevat seltskonda on väga raske korralikult organiseerida.

    VastaKustuta
  20. Mis puutub selle sissekande alumises otsas olevaid üleskutseid ja õpetusi: "kuidas peaks inimene elama head elu", siis vastan ma sellele täpselt ühe õpetuslausega: "Inimene peab igal hetkel olema täpselt selline nagu Temale meeldib olla, sest vastasel korral ta elab teistele: mängib, näib, kujutab - mitte ei OLE."
    Sry, aga igasugused üleskutsed "kuidas elada head elu" sobivad pigem Naine24 veergudele kui mõtleva inimese blogisse, sest selliseid kõigile sobivaid üleskutseid ei ole lihtsalt olemas!

    VastaKustuta
  21. Viimasele kommentaarile: eh, ega ma nii mõtlev ei olegi =)

    Jagan siin isiklikku kogemust. Tõenäoliselt kellelgi eriti kasu ei ole, kes ise pole samalaadse loomuga, aga kes on, saavad nõus olles kaasa noogutada ja nats kinnitatud olla ja endal on ka parem tunne, kui misjonäritöö ikka kenasti tehtud.

    Eelviimasele kommentaarile - ega ma mingeid organiseeritud laule ei olekski tahtnud. Pigem lihtsalt vabamat ja rõõmsamat suhtumist. See polnud küll organiseerijate viga mitte kuidagi, aga ma imestasin lihtsalt. Kuna mulle endale meeldib siuke "me kõik oleme vennad-õed" hoiak, siis ma uitasin mööda platsi ringi ürituse lõpus ja pakkusin oma küpsiseid. Üks vanahärra jõllitas mind kahtlustavalt ja küsis, "aga kes makasab?" Ja päris mitmed teised tõmbusid eemale, nagu ma üritaks neid mürgitada. Ja mul oli natuke kurb seepärast, a võtsin end kokku ja olin reibas edasi mõnede teiste pärast, kes ütlesid "Oo! Kui tore! Aitäh!"

    Mina vist oleksin tõmbunud nats kaameks, kui oleks pidanud "Ansip astu tagasi!" hüüdma tegelt. Või noh, päriselt tõmbusingi, sest ma käisin inimeste taga, kes seda hüüdsid, ja mul oli jube tunne, nagu ma sellega, et ma seal käisin, oleksin nagu ka mingi ansipi tagaasiastumise nõudleja. (Muide, oleks tore, kui astuks, aga oleks ka tore, kui päikesekiirgus nahavähki ei tekitaks, ja käia ja hüüda loosungeid "Nahavähk päikesest välja!" tundub mulle suht topakas.)
    Siuke agressiivne võimatu nõudmine ei ole tõesti minu liivakast ja ses mõttes olen ramloviga väga nõus, et liigse konkreetsuse vältimine meleavaldusel oli väga hea. Mida ma oleks lootnud, olekski siuksed täpsemad, üritust paremini kajastavad loosungid, millega ma oleksin saanud kaasa hüüda.
    Midagi sinnakanti, et tahame ausat poliitikat vms.

    Nüüd ma olin "Ansip astu tagasi" hüüdjate selja taga vait ja nendega koos, ja see oli kaunis õõvastav kogemus.

    VastaKustuta
  22. Noh, ma hakkasin vahepeal mõtlema, et eks esimene vasikas vist lähe sageli aia taha ... kuna ma kardan, et tuleb ilmselt veel teine ja kolmaski kord väljas käia, enne kui asi lõplikult liikuma hakkab. Eks siis ole ka korraldajatel kogemus ja asi parem.

    Aga küpsised olid hea, aitäh!

    VastaKustuta
  23. Mnjah, ma ise küll kahjuks meeleavaldusele ei jõudnud. Seega mul vist polegi midagi siin väga targutada. Küll aga jäi kripeldama Mihkel Kunnuse arvamus, nagu meeleavaldused ongi üks ebaintellektuaalsemaid zanre jne.

    Tõmban teatud võrdusmärgi meeleavalduste ja koosolekute vahele, taandan rahvamasside organiseerimisele ja leian, et see pigem on üks kõige peenemaid ja mitmekihilisemaid zanre. Tulemusena eristubki kas on lihtsalt jälle mingi bla bla (ükskõik kui üllast ideest rääkides) või üritus kus keegi sündinud Hitler suudab rahvast veenda mistahes lollust tegema.

    See nõuab oskust (mis enamasti ilmselt kaasasündinud)tajuda ja kasutada massiosade paljusid erinevaid hingepillikeeli ja moodustada nii tulemuslik sünfoonia.

    Või lihtsamalt öeldes, meisterlik dirigent lihtsalt tekitab jõu ja tahtmise kohe midagi ära teha.

    VastaKustuta
  24. Generaator, ega sa "intellektuaalset" ja "intelligentset" segi ei aja?

    Kahtlemata nõuab rahvamassi orkestreerimine-dirigeerimine intelligentsi, iseasi on aga see, kas seda saab teha intellektuaalses vormis.

    VastaKustuta
  25. Oopi märkus sõnavaliku kohta oli muidugi pädev nagu alati.

    /ohkab.

    VastaKustuta
  26. Juu-juu...

    Paljude tähelepanekutega muidugi nõus. Et ei olnud võib-olla üleliia lõbus jne. Aga ega see seis nüüd teab mis lõbus ei olegi. Kui kasvõi selle endise partei rajoonikomitee osakonnajuhataja statemente lugeda. Või selle endise CIA palgalise sõnavõtte. Asi ikka naljast päris kaugel.

    Aga kui asi oleks ikka väga organiseeritud... Vot ei oleks hea mu meelest. See nulliks ära seda isiklikku initsiatiivi ikka väga. See oli tõepoolest üritus, kuhu kogunes kaadrit, keda tavaliselt meeleavaldustel näha pole. Ja ma tean seda ikka päris kindlalt öelda. Kuigi tavakaader oli muidugi samuti kohal.

    Ühesõnaga, mu põhiline sõnum see, et kui need organiseerijad seda loevad, siis KINDLASTI ei oleks niisuguseid asju vaja hakata edaspidi rohkem "organiseerima". Las asjad arenevad veidi omasoodu ka. See on jah selline probleem, et paljud asjad on väga nii öelda "ülalt alla" korraldatud. Ja see ei ole KINDLASTI hea. Seda ei maksaks küll hakata taotlema.

    VastaKustuta
  27. Genekas, kui meil kedagi ikka üldse vaja pole, on see uus Hitler vms., tulgu ta vasakult või paremalt. Ausalt öeldes - mida vähem massidega manipuleerimist oskavaid inimesi, seda parem. Oleks ma geneetik, ma katsuks vastavat annet tingiva geeni kuidagi kõrvaldada inimgeenide hulgast üldse:)
    Igasugu poliittehnoloogiaist on siiber, tulgu need siis valitsuselt, või ehk hoopis valitsuse vastaseilt.

    VastaKustuta
  28. kui palju on olnud Eestis tõeliselt tublisid meeleavaldusi? Vastus: vähe.

    Miks see nõnda on? Ühelt poolt on see ära lörtsitud mingite nõukogudeaegsete kohustuslike marrsidega. Teisalt on meil olnud palju seda tõsiusklikku valitsusekummardamist, et peab usaldama ja igasugune kriitika on kole hirmus ja riigivastane võibolla isegi. Kolmas põhjus ka see, et pole harjunud. Nooremal põlvkonnal vist ongi praegused alles päris esimesed omad meeleavaldused.

    Ise vist olen käinud viiel meeleavaldusel. Kõige lahedam oli THI esimeseks presidendiks valimisele eelnenud THI toetuskogunemine Tammsaare pargis. See oli muidugi professionaalide poolt korraldatud etendus. Samas väga mõjuv ja positiivne elamus.

    Mulle öeldi Viljandi meeleavalduse kohta ka, et osad kõned jäid nõrgaks või suisa kehvaks. Eks see on ju ka tunnetuse koht, kui palju jätta spontaansuse hooleks, kui palju ära korraldada. Nõrgad ja tugevad kõned vaheldumisi võib ka olla show mõttes oluline.

    Üldiselt on aga jah nõnda, eestlased ei oska veel mõnusalt ja mõnusat mürtsu teha.

    VastaKustuta
  29. "kui palju on olnud Eestis tõeliselt tublisid meeleavaldusi?"
    Aastatel 1988-1991 oli Eestis meeleavaldusi ikka päris tihti. Kuid vahepeal kippus see traditsioon ära kaduma.

    VastaKustuta
  30. Mõnusa mürtsu jaoks on ikka laulupeod ja rabarokid.

    Heas ühiskonnas pole demonstratsioone vaja (nagu küpses võrdõiguslikus ühiskonnas pole vaja feministe või antirassiste).

    Demonstratsioon on alati ühtlasi mingi kommunikatsioonipuudulikkuse märk.

    Demonstratsiooniga saab kommunikeerida ainult väga primitiivseid sõnumeid.

    Ma loodan, et saan eldada ühiskonnas, kus demonstratsioone saab korraldada, aga neid pole vaja korraldada.

    VastaKustuta
  31. notsu, mina usun, et see oleneb rahvahulgast kui intellektuaalselt seda organiseerida saab. Intelligentset rahvahulka vaid selliselt ilmselt saabki. Meie kõnealusel meeleavaldusel ilmselt oli tavalisest arukam kaader ja kas just piisavalt intelligentse juhtimise puudumise tõttu ei tekkinud ka siinne kriitiline artikkel?

    Isiklikult mina olen üldse ilmselt kehva kaader meeleavalduste jaoks, aga meetodid nagu ACTA meeleavaldusel, et kutsuti rahvast kaasa hüppama jne. tagavad vaid minu lahkumise ürituselt (mida ka tegin).

    VastaKustuta
  32. Punane Hanrahan, esimese hooga sooviks nõustuda......kuid veidi mõeldes tekkis küsimus, et kas see pole eksitee? Hitler ja muud osavad massidega manipulaatorid on minu hinnangul saavutanud oma edu masside juhtimisel vaid tänu enamiku vähesele suutlikkusele kainelt ja kriitiliselt mõelda. Massid räägitakse surnuks ja abiks lisaks vajutatakse nende emotsioonidele, et veel enam vähendada nende mõtlemisvõimet. Seega, eemaldades nn. hitlerite geeni me ei saavuta eriti muud, kui leitakse uus meetod või kasutatakse teisi teid massidega manipuleerimiseks. Et kui mängida geenidega siis pigem eemaldada vähese kriitilise mõtlemise geen:)

    Tõsisemalt rääkides aga, kui lähtuda reaalsest maailmast ja mu eelkirjutatust, siis oleks mõistlik võimaluste korral kasutada masside mõjutamist ka positiivsete muutuste tekitamiseks, sest negatiivsete suundumuste esitajad teevad seda niikuinii.

    Kui pole just taskust võtta mõni tablett mis paneks massid juhinduma vaid argumentidest ja mõistusest. Aga siis poleks ka mingeid meeleavaldusi vaja.

    VastaKustuta
  33. Mihkel Kunnus, lausega "Demonstratsioon on alati ühtlasi mingi kommunikatsioonipuudulikkuse märk." olen küll igati päri, muus hulgas kardan, et elate ehk utoopias? :)

    Minule näib pigem realismina see, et heas ühiskonnas lihtsalt on ehk demontstatsioonidel mingi positiivne mõju.

    Positiivne edu aga ilmselt saab olla vaid läbimõeldud ja hästi läbiidud üritustel( ei väida, et see üritus oli tingimata halb).

    Lähi sajanditel ei pea mina võimalikuks ühiskondi kus kõik arenenks ilma mingite demonstratsioonidega (ja areneks, mitte ei tammuks paigal) ja seda põlvkondade kaupa.

    VastaKustuta
  34. No ka feminismil ja antirassismil on positiivne mõju.
    Aga siiski oleks parem ühiskond, kus seda neid vaja poleks (loe: nende korrigeerivat mõju oleks vaja minimaalselt).

    (lahkeli tuleb sõna positiivse määratlusest: a)kas positiivne on positiivne iseseisvalt, või b)kõigest negatiivsuse vastumürgina)

    VastaKustuta
  35. Jah, seda küll. Mina omakorda pidasin silmas seda külge, et inimesi on palju ning ikka tekivad kihistused mingil tasemel, olgu baasil töölised, tudengid või ehk rikkad, keskklass vms.

    Lisaks on ikka ja vist alati nii, et inimesed seostuvad igapäevaselt inimestega kes sobivad nende maailmapilti..hakkavadki nii elu nägema, kuigi samal territoorimil elab koos eri inimrühmi, elavad nad. kõik oma mullides.

    Kui kõik on stabiiline siis nii ongi. Kõikjal. Aga kui mingis nn. mullis või ka mullides tekivad probleemid siis läbi meeleavalduste antaksegi teada sellest teistsugustele mullidele. No ma vabandan oma näidete keelt kui liiga abstraktse või rumalana näib mu kirjeldus, aga paremini ja lihtsamalt ma ei oska seletada oma arusaamist suure hulga inimeste ehk ühiskonna toimimisest.

    Algul muidugi üritab nn. 1 mull või mullid rääkida, meil näiteks ammu on küll netikommentaariumis ja muudel tasanditel püütud oma mõtteid avaldada. Aga lähtudes üldisest inimeste inertsusest pean ka loomulikuks, et neid pole väga kuulda võetud( isegi kui siiralt soovi oleks valitsuses). Nii pean ka loomulikuks, et vabades ühiskondades ikka jõutakse vahel välja siis ka meeleavaldusteni.

    Igaks juhuks mainin ikka ära, et ma ei arva samas, et kõik mis valitsuses meil reaalselt toimub on normaalne. Püüdsin vaid kirjeldada, et isegi kui valitsus oleks normaalne, on vaja nendeni sõnumi viimiseks vahel meeleavaldusi.

    VastaKustuta
  36. Käisin eelmisel nädalal kinos. Nautisin filmi väga ja ei täheldanud ühtki probleemi. Ja järsku pandi film seisma, lava ette tuli kogelev noormees, kes vabandas filmi kohutava kvaliteedi ja pideva hakkimise pärast ja ütles, et muidugi on nad nõus piletid välja vahetama. Kõik saalisistujad vahtisid üksteisele segaduses näoga otsa, sest keegi polnud midagi negatiivset märganudki.

    Vat semiootikud on minu meelest täpselt sama sugused nagu need filmi peded - nende jaoks on normaalsuse definitsioon teistsugune kui meie jaoks ja nad ise ei märkagi, et nad meie arusaama järgi muudkui mulli ajavad. Ise mõtlevad nad, et nad väljenduvad täpselt ja nii et mitmetimõistmist ei jääks.

    VastaKustuta
  37. Minu probleem on pigem see, et ma lähenen kasuistlikult.
    Kui tekst nõuab mult lugemisel pingutust, siis ma võin seda talle anda küll, aga eeldan, et vastutasuks pakutakse mingi täiesti uus mõte, briljandina särav valgustuslik hetk.
    Lihtne tekst, mis mult väga midagi ei nõua, võib olla natuke igav, ettearvatav ja üllatustevaba, ma ei pane seda talle pahaks. Ta ei nõua mult ju ka midagi. Lihtsa teksti järel ei teki sihandast pettsaamise tunnet, kui lugedes pingutust nõudvat teksti ja seal lõpus maigutades: "Mis see oligi kõik või? Aga ma teadsin seda mõtet juba 10 aastat tagasigi, ja heitsin kõrvale kui mulle sobimatu idee!"

    Ehk siis ma eeldan, et keeleliselt keerukas tekst peab mulle pakkuma vastavas vääringus vaimset naudingut, muidu panen pahaks.
    Millegipärast aga jõuavad säravad elegantsed mõtted minuni tavaliselt pigem pealtnäha üsna lihtsate sõnade abil. See ongi see, miks Lotmanit oli semiootikute koolis täiesti tore lugeda, aga Kristevat nt õudne piin.

    Ei saa muidugi välistada, et ma ei saa keerulise teksti geniaalsustest vahel lihtsalt aru, mitteintellektuaalne, nagu ma püüdlikult olen =P

    VastaKustuta
  38. Ja ma ei tea, miks mul tühik eelmises kommentaaris nii aktiivselt töötanud on. Väsinud pea teeb imelikke asju.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.