kolmapäev, 24. märts 2021

Heroiini pole veel proovinud

Tühja neist antidepressantidest, HTP5 on see, mida ma vajan, mõtlesin. 
Et noh, AD-d ongi ained, millega keha harjub. Ilma nendeta, aga HTP5 peal olla teeb ilmselt üsna sama välja. Saagu nii.
Nii ja naa, mõtlen nüüd, kogemuse võrra rikkamana.
Ei tee päris sama välja. 
Teravus, mis vahepealsel kuuel aastal nii ära kadus, et ma ei mäletanudki, missugune see oli, on tagasi. Õnnetuseks: kui on halb ja valus, on ka see TERAVALT tunda, mitte tuima tuikena. 
Kõik muu on samuti teravam. Liigutus ja rõõm, erutus ja nälg, janu, faking pissihäda kah!
Aga kui on seespool valus, vaimul on valus, siis on see ... eee ... valus? 
Ma ei tea, kuidas paremini kirjeldada. Sest valu valus olemine on minu jaoks nii selge, nii aksioom, iga inimese või looma valud kohutavad kujutleda, et ma ikka veel (!) ei saa aru, mismoodi saab vaadata, kuidas kellelegi haiget tehakse, ja sinna juurde ise rõõmus ja rahul olla.
Rääkimata ise tegemisest. 

Aaa, ise tegemine ... Näe, teema.
Nutt ja hala.
Eile koeraga jõe ääres jalutades kohtusin naisega, kes esmalt küsis, kas ma olen see naine, kes käib selliste (madalt kaart tegev käeliigutus) pükstega. 
Mina: Jaa?
Tema: Kas te olete joogaõpetaja?
Mina: Ei, mulle lihtsalt meeldivad need püksid. (Jalutab edasi.)
Võõras naine (kõvema häälega, sest ma kaugenen): Aga olete vaimne inimene?
Mina (saab veerandi sekundiga aru, mida antud juhul "vaimne" tähendab): Ei. 
Tema: Aga mina olen. Ma olen teid tähele pannud. Miks teil eri värvi saapad jalas on? Mida see sümboliseerib?

Sellega võttis ta mu õnge. Kui ma saan kellelegi rääkida oma asjadest, oma põhjustest midagi teha; kui ma arvan, et kedagi huvitab, ma peatun ning innukalt jagan. 
Kuigi, oh jah. Poleks pidanud. Muidugi jõudis asi sinnani välja, et ta on tervendaja ja näeb inimeste hinge ja minust on näha, et mul on raske ja blabla. Ja kui ta veel veidi kuulis - sest see osake minust, kes loodab, et kuskil on mingi tark jõud, kes TEAB, kui palju ma annan ja võiks mulle teenistuse järgi ka hüvesid vastu anda (vt ka "vanaaja ettekujutus kristlikust jumalast" ja "jõuluvana") ei hooli, et krt, see on mingi suvaline jõeääre-hingeravija, ta loodab vastu igasust loogikat. Ning räägib asju, sest jai, kedagi huvitab!
Pärast olen jälle valudes ja pettunud.
Sest mhmh. "Sul raske, sest karma, sa oled siin, et oma eelmiste elude patte lunastada, seepärast on sul raske. Aga ennast ära tappa ei tohi, see ei aita midagi!" 
Ei, ma ei oodanudki midagi muud. Aga ikkagi on väga ebameeldiv oma ootustele kinnitust ja lootustele "fakjuu!" näitamist taluda ja saada.
Või saada ja taluda. 
Või umbes nii.
Ma tean, et ei saa preemiat mina ise olemise eest, aga ikkagi tahaks ju!

Tagasi haigettegemise juurde: et ma siis möödunud eludes tegin v? Teistele meelega haiget?
Andke andeks, ei usu. 
Lihtsalt ei usu.
Kusjuuures, kui usuksin, oleks see tegelikult HEA. Oleks mingi mõte sel, et olen, nagu olen. Praegu ... praegu ma arvan, et olen jube oivaline ja puha. Ei saaks enam parem ollagi.
Aga sellest ei ole mitte mingit kasu. Maailma ära parandamiseks olen liiga väike ühik, isegi mõte millegi iseendast väljaspool seisva muutmisele on kurnav. Ja mulle endale mu rabav vaimustavus millegipärast mingit kasu ei too - kui mitte "olen imeline!" mõtet kasuks lugeda.
Idee, et kui ma olen piisavalt hea, saan ka õnnelikuks (läbi lapse- ja noorusea elas see usk minus, ükskõik, kuidas ma ka end üritasin õpetada olema õnnelik sellega, mis juba on), lihtsalt ei päde.
Ma ei saa. Mitte kuradi MISKI ei aita. 
Või ei, oot. Heroiini pole veel proovinud!

37 kommentaari:

  1. Mu arust on kogu see jutt teemal, kuidas eelmised elud ja karma ja nii edasi, samast ooperist kõik-juhtub-põhjusega-miski-pole-juhuslik diskursusega. See on lihtsalt vahend juhtuva mõtestamiseks, loomaks illusiooni, et elu toimib loogiliselt, põhjus-tagajärg seoste alusel, isegi kui me ise seda ei hooma, sest liiga raske oleks elada teadmisega, et kõik on juhuslik. Sul on sitt olla? No ju sa olid eelmises elus halb, lihtne kausaalsus. Iseenesest ilmselt muidugi hea, kui selle uskumine kellegi jaoks elamise kergemaks teeb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mhmh, täpselt.
      Mul lihtsalt ei õnnestu seda uskuda.

      Kustuta
    2. Aa, miks ma ei usu? Sest kui mina tegin eelmistes eludes kurja ja nüüd lunastan ennast, ok.
      Aga vaatan ringi ning jube palju inimesi on niisiis möödunud eludes palju paremini teinud, lausa massiliselt hästi teinud ja nüüd ... eee ... naudivad, jah? Oot, aga kui massssssssssiliselt inimesi on hästi teinud, igatahes palju paremini kui mina, miks nad siis nüüd on jälle langenud tagasi magedad olema? Mitte muidugi teadlikult NÜÜD OLEN HALB, aga rõõmsas teadmatuses põhjusavad valu ja siis veel valu ja siis mõtlevad sinna juurde veel, et jee mina! Nii tore on!
      Miks nii?
      Et ... eee ... et "tulevastes eludes tegeletakse käesolevate lunastamisega" ehk tulevastes eludes nad jälle kannatavad siis? Kuitahes head nad varem olid, et nüüd nii head elu elavad, tulevased elud saabuvad taas karmid ja phmt hästi palju kannatusi, eks ole?
      Mis on hea ... miks?
      Mis on mõttekas ... kuidas?
      Nagu ... süsteem ei klapi olemuslikult. Õnnelikud inimesed (palju head teinud-mõelnud-olnud) peaksid üldjuhul ju minema järgmisse ellu veel õnnelikumaks saama, aga kuigi meie siin oleme jah targad ja head puha, pruugib ainult mõni Postimehe kommentaarium lahti teha ja näha on, et
      a) inimesi, kes teistele valu tegemisele rõõmsa entusiasmiga vaatavad ja endast sealjuures hästi arvavad (mis on suht pool õnnelik olemist juba) on PALJU
      b) isegi kui osad neist on "selleks, et tahta valu teha, peab tegelt ise hirmus õnnetu olema, aga nad varjavad seda ka enda eest", jääb ikkagi palju üle.

      + siuksi nagu mina, kel on phmt kõik hästi, aga no ei oska õnnelik olla, väga ohtralt ei paista. Ehk siis ... eee ... eee ... mul jookseb juhe kokku.
      Ma lihtsalt EI SAA ARU, mida ma nii eredalt ja tugevalt hAlba saanuksin teha, et säärast tulemit saavutada.
      Aa, ülbe võinuksin olla?
      Ja "nemad" ei ole v?
      ....

      Kustuta
    3. Pmt mu on tunne, et kohutavalt paljudel inimestel on võimatu leppida mõttega, et me oleme biomass, miski ei loe, millelgi pole mõtet, jne. Võid elada, võid mitte elada, võid elada hästi, võid elada halvasti. Parem on ikka mõelda ennast tähtsaks ja oluliseks mutrikeseks mingis hästi keerulises masinavärgis. Jumalal või universumil või millel iganes on sinuga plaan. Sa oled oluline. Nüüd kannata edasi.

      Kustuta
    4. Ma kahtlustan, et see on isegi vanem mehhanism kui enda keerulises masinavärgis tähtsaks mutriks mõtlemine. St arvan, et see on religioonieelne (ja -järgne) nähtus - nähtavasti on emotsionaalselt väga raske leppida sellega, et maailm ei ole õiglane, headel võib minna halvasti ja halbadel hästi. Küllap on kõik kohanud mõtteviisi, kus ei olegi tarvis mingit keerulist teise ilma tasu või ümbersündide süsteemi, asi taandatakse lihtsaks - "kui tal halvasti/hästi läks, ju ta ikka oli selle kuidagi ära teeninud". ja "ega koer head inimest ei hammusta" jne.

      Kustuta
    5. See jõeäärne naine muuseas kinnitas, et koer tunneb ära, kes halba tahab, koer teab, kui mina möödaminevale papile ütlesin, et võin koera enda juurde kutsuda, kui ta segab (ma juba kõnnakust nägin, et Totu läheb nuusutama päris juurde ja vbla üritab ka nina pihku toppida).

      Seepeale ma rääkisin loo oma perevägivaldasekkumisest, kus totoro ilmutas mingit agressiivsust alles päris lõpus. Nimelt haukus mu peale, kui mina vedelesin tee peal pikali ja üldse püsti ei tõusnud ja kohaselt ei käitunud.
      Jõeäärne naine valis seda mitte kommenteerida =P

      Ehk: mul tegelt ei ole vaja kinnitada endale ja teile, et jobu. Ilmne ju. Aga ma kirjeldan, kuidas ma üritasin, tõesti üritasin!
      ja nada.
      Inimeste süsteemikindel otsustavus uskuda oma peas juba olevat ja ignoreerida uut pealetulevat infot on mulle nii hirmus. Nii hirmus!
      Ja miski, mida mida minul on raske vastu võtta. S.t. ma tean küll, aga IKKA on hirmus ja kuidagi ürgselt piinav.

      Kustuta
    6. Ei tea, minu jaoks on kergem, kui ma olen veendumusel, et enamik asju elus on suht juhuslikud. Muidugi teatud mustri piires... aga kas inimene on ses mustris must või roheline täpike, on ikkagi juhuslik.
      Nii on parem. Minul.
      Siiralt usklikud inimesed tekitavad minus üldiselt võõrastust, aga enamik neid, kes väidab ennast midagi uskuvat, tahab lihtsalt iseennast kuidagi äravalituks ja teistest paremaks inimeseks pidada, ütleb minu kogemus.

      Kustuta
  2. notsu, sellel mehhanismil on isegi nimi: just-world fallacy. psühholoogid on seda päris palju uurinud ka. ma küll ei tea, kas nad on aru saanud, _miks_ see olemas on (ja kas psühholoog sellist asja saabki teada saada. selleks on ikka mingeid... kõvu teadusi vaja vist), aga igatahes on palju materjali selle kohta, et on olemas ja et mida see elus ja maailmas kaasa toob (näiteks toob selle, et ollakse sotsiaaltoetuste maksmise vastu, sest ju vaene inimene ikka ise süüdi on, et ta vaene on, jne).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kuigi see probleem oleks sama fallacy raames lihtsalt lahendatav - teeme ta elu heaks ja automaatselt peaks selguma, et järelikult ta oli piisavalt hea, et seda ära teenida.

      Kustuta
    2. Või vastupidi - peksame teda veel ja veel ja veel ja järeldame iga kord, et ta oli selle sajaga ära teeninud.

      Kustuta
    3. mulle tundub, et see on üks is-ought fallacy alaliik.

      Kustuta
    4. või üldse kogu see just world fallacy on lihtsalt teiste sõnadega is-ought fallacy. "kirjutame gravitatsiooni põhiseadusesse".

      Kustuta
    5. Guugeldasin =)
      Nüüd tean ka, mis is/ought fallacy on ja olen nõus, et just world fallacy on selle alamliik.

      Kustuta
    6. Siuke artikkel selle kahjulikkuse kohta:
      https://www.theguardian.com/commentisfree/oliver-burkeman-column/2015/feb/03/believing-that-life-is-fair-might-make-you-a-terrible-person

      Kustuta
    7. ses osas pole mind vaja veenda, ma tean ammu, et õiglasse maailmasse uskumine on jube (ja ohvrisüüdistamise teema täiega). Minu arust sa ISE oled täitsa paljude (nt 10) aastate eest ka (muuhulgas minuga) sellest kirjutanud. Võis mingi kommentaarium mitte-sinu-juures olla , aga sestsaati oleme seda palju arutanud mitmes kohas ja mitme nurga alt =P.
      Mida ma ei teadnud ja guugeldama pidin, oli is-ough fallacy.

      Kustuta
    8. küllap olen, see õiglase maailma usk ärritab mind mitmest aspektist ja eks see tikub siis ka klaviatuurile voolama. Ega ma ei arva ka, et sind selles suhtes veenma peaks, lihtsalt tundus tore artikkel.

      Müstitsistlikud usud ("maailm on arusaamatu ja isegi kui suures plaanis on loogiline, siis me ei ole võimelised sellest loogikast aru saama ja heal juhul võib mingi imeilmutuse läbi korraks arusaadavana paista") jätavad ehk kaastunde jaoks rohkem ruumi. Või usud, mille ettekujutus on, et meie igapäevamaailm on rikutud või kurjuse meelevallas.

      Kustuta
    9. Ma ei tea, kas tõdemus, et evolutsiooniliselt vist on vajalik, et sootsiumis oleks mõned õnnetud ja mõned õnnelikud ja siis suur hulk vahepealseid inimesi, kuulub sama mõtteviisi alla või mitte.
      Või siis see mutatsioonide teema: "Indiviidi tragöödia võib liigile kasulik olla".

      Kustuta
  3. Ma tahaksin veidi budismi kaitseks sõna võtta. Budismi kui filosoofia ja religiooni, mitte selle uusvaimsusega levivate vulgaartõlgenduste kaitseks. Ma pole küll budist, aga budismi lähenemisnurk on mulle suurtest religioonidest kõige sümpaatsem, seetõttu olen seda veidi uurinud.

    Sa kirjutasid: "Õnnelikud inimesed (palju head teinud-mõelnud-olnud) peaksid üldjuhul ju minema järgmisse ellu veel õnnelikumaks saama..." Selles lauses on üks väga põhimõtteline viga sees. Nimelt ei ole budismis olendite eesmärk mitte õnnelikuks saada, vaid ümbersündide rattast väljuda. Budismi alustõde, ilma mille mõistmise ja tunnistamiseta ei saa inimene budist olla, sedastab, et elu on kannatus. Alati ja pääsematult, sest see on elu olemuslik omadus (vt budismi neli õilsat tõde). Õnnelik olemine on alati ajutine ja ka sellega kaasnevad kannatused kasvõi ainult seetõttu, et see seisund ei ole püsiv. Ehk siis eesmärk on minna õnnelik ja õnnetu olemisest läbi ja jõuda püsivasse seisundisse, mis pole ei õnnelik ega õnnetu (ega ükskõikne, igavlev vms). Ja karma pole mingi turuplatsil kauplemine vaid uuestisündidega kaasnevad põhimõtteliselt õppetunnid. Kui inimene pole oma õppetundi läbinud, sünnib ta ikka ja jälle sama ülesandega, kuni selle omandab ja edasi liigub. Meenutab pigem mõne keerulisema arvutimängu tasandeid. Sa rääkisid kusagil vist civi kohta, et sa mängid kogu aeg ühte skeemi ja seetõttu kõrgemaele tasanditele ei liigu. Umbes nii peaks minu arusaamist mööda töötama ka karma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelt ma tean seda, aga ilusti kokku võetud.
      Ja minu protest ei olegi budismile suunatud, vaid just sellele vulgaartõlgendusele =)
      Muide, ma olin umbes viiene-kuuene (kooli ei olnud veel läinud ja sinna ma läksin kuuesena), kui leidsin, et surm ja nirvana on siis phmt üks ja sama, lihtsalt budistide arust tuli õiguse eest lõpuks päriselt surra enne jube palju elada?

      Kustuta
    2. kui ma õigesti aru saan, siis pole asi õiguses surra, vaid enne lihtsalt ei tule välja.

      Kustuta
    3. No sama asi =)
      Phmt saab/ei saa, võib/ei või - pisiasjad, pisiasjad =)

      Kustuta
  4. Selles mõttes ei ole sama asi, et surm (nagu meie seda teame) viib enamasti uude ellu, mitte nirvaanasse, ja nirvaanasse jõudmiseks ei pea ilmtingimata surema. Põhimõtteliselt on nirvaana meeleseisund, mitte mateeria ringkäik. Mõne budismi koolkonna järgi on nimelt meel ainus, mis on päriselt olemas (kõik muu on meelepete), samas mõne teise koolkonna järgi pole ka meelt tegelikult olemas, ongi ainult tühjus ja/või kõiksus ja kui me oma meeles sellega üheks saame, polegi enam midagi olemas. Aga lõks on siin muidugi selles, et kui me sureme ilma kõiksusega täielikult üheks saamata, siis me sünnime uuesti ja kannatame uuesti. Ehk siis kui väita, et surm ja nirvaana on sama asi, siis valdav osa surmasid on nagu VVN-i rongi all käimine.

    (anonüümne olin ka mina, miskipärast otsustas blogspot mind mitte tunda)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see läheb sinna müstitsistlike voolude rubriiki - maailm ei peagi senssi meikima, sest see on üks segane unenägu või sonimine, ainus pääs on üles ärgata.

      Kustuta
    2. no ma mõtlen surma nagu minu meelest surm on - kõik, otsas, ei midagi enam, ei kannatusi, kõhklusi, valu - täielik rahu.
      Et budism vaatab surma teistmoodi, ei muuda, et minu maailmapildis on surm lõpp.
      Oli juba siis.

      Kustuta
    3. Ehk phmt: miks krt on budistidel vaja kõik nii keeruliseks ajada? Üks elu, üks surm ja lill ju?

      Kustuta
  5. võib olla on see seline hea lugu mida on vaja. no et kui mõni sünnib kohe mungaks, mõne saab kasvatada, aga mõni säbeleb sedasi, et tellija materjaliga pole midagi teha. ka nemad vajavad head lugu, sest see suurendab üldist harmooniat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laias laastus jah.

      Ja noh - ma ütleks, et see on selgelt "miks ennast mitte ära tappa"-teema kah. Et kui võtta ideeks, et kannatustest pääsemine on tõesti ihaldusväärne, oleks "aga suren siis ära!" üsna ilmne lahendus. Ja siis oli vaja (mingite inimeste arust) ehitada süsteem, kus enesetapp pole lahendus.
      Lihtsalt mulle see süsteem ei toimi. Ma ei usu seda. Ja samas mul ei ole mingit "ole parem teiste vastu"-juhatust ka vaja, sest ma niigi kipun liiga hea olema.
      Sest MUL on parem, kui teistel on parem. Ja mul on parem kohe praegu, mitte järgmises elus. Paraku koos selle teiste hea otsimisega ma kaotan oma vajadused silmist ja nende eest seismise enesestmõistetavuse ära.
      Enda vastu on raske hea olla =)
      Ma täpselt ei tea, millist usku mul vaja oleks, milline usk mulle klapiks. Aga MITTE budism. See äratab mus õudust. Ma ei taha tõesti, et ma peaksin õiguse mitte enam elada _ära teenima_, ma tahan, et see oleks mu võõrandamatu õigus =D

      Vbla ma seepärast olengi ateist. Et mulle sobib idee olemast lakata nii hästi. SEE ongi minu meelest happy end =P

      Kustuta
    2. Aaei, budismis ei ole vaja midagi ära teenida. Budismi peamine põhomõte, kõigi nende karmade ja muu taga, on see, et kõik, mis teed, teed endale. Kuna maailm on illusioon, st miski, mis on sinu peas ja sinu meelte loodud, siis oled sina see, kes seda kujundab. Ja surma ei suhtuta päris samamoodi nagu kristlikus maailmas. See ei ole patt või midagi keelatut vms. See viib enamasti lihtsalt samasse kohta tagasi -- st surm kui selline ei ole lahendus, aga ei ole otseselt keelatud seda proovida.

      Ja isetuse mõiste on seal ka veidi teistsugune ja eeldab seda, et elu illusoorsus on selgeks saanud. Põhimõtteliselt see, kui sa oled teiste vastu hea selleks, et nemad sinu vastu head oleksid, on isekus, sest sa lähtud enda heaolust. Kui sa teeksid samu tegusid, kuid enda heaolu tähtsustamata, siis oleks see isetus. St budismis tegeletakse enda emotsioonide ja motivatsioonidega. Kui vaatad budistide kaheksaosalist teed, siis tegu on seal alles neljas samm ja eluviis viies (ja meditatsioon viimane), alguses on vaatamine, mõtlemine ja rääkimine.

      Mu meelest suurim vahe kristluse jt monoteismidega on see, et kui neis on kontrollikeskus (jumal) üldiselt inimesest väljaspool, siis budismis on see selgelt inimese enda sees. Kui sa tahaksid selle kohta lugeda, siis alustuseks sobivad pigem Dalai-laama raamatud kui mingi kahtlane uusvaimsus, sest tema on selle usu sees elanud (kas ühe või 14 elu, see on usu küsimus), aga ta kirjutab inimesele väljastpoolt. Päris palju ka eesti keeles olemas.

      Kustuta
    3. Ja seda ka, et budism tegelikult ei välista teisi usundeid (või ateismi) ja tegelikult isegi ei eelda uskumist. Hispaanias elasin ma vahepeal sellises kohas, kus üle tänava oli budismi keskus, ja ma käisin seal algajate meditatsioonitundides (sest võõras linnas tähendavad hobid inimesi, kellega suhelda). Ja seal nad rääkisid, et väga sageli hakkavad budismi vastu huvi tundma just vanemad inimesed, sest see aitab surma ja surelikkusega leppida (neil oli lausa spetsiaalne surmaks valmistumise programm). Kusjuures see ei tähenda, et nad enam katoliiklased ei ole. Aga algajate meditatsiooni ei saanud pühapäeva peale panna, sest meditatsioonides osalejad tahavad siis kirikus käia.

      Kustuta
    4. No ma teen häid tegusid mitte selleks, et mulle häid tegusid vastu tehtaks (SELLE lootuse olen ammu jätnud), vaid mul on ENDAL parem olla sedasi tegutsedes. Ma ei pane seda skaalale isekus-isetus, nii lihtsalt ON. Mul on parem olla, kui kellelgi on parem olla minu tegude pärast. See ei muuda, et MUL on parem olla.
      Aga mitte seepärast, et mida nemad vastu teevad, vaid lihtsalt. Stiilis "kui on tipp-tops letil ja keegi ei näe ka, et ma sinna raha jätan, kui ma saan, ma jätan, sest mul on endal parem olla sellest.

      Aga ma ei taha lugeda. Mul ei ole seda vaja, minu surm ja absoluutne heaolu tuleb elu lõpus ja sellest hoolimata, mida ma tegin või ei teinud. Mul on juba kõik olemas.

      Kustuta
    5. (mis muidugi tegelt ei tähenda, et ma poleks Dalai-Laama raamatuid eesti keeles lugenud. Olen ikka, kahte vist. Ma lugesin PALJU.
      Halvad ei olnud, aga midagi mu elus muutnud ka ei ole.)

      Kustuta
  6. ep, sa "pole küll budist", aga vahendad teemat veenvalt ja sümpaatselt. Respekt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teen täpselt samasuguse komplimendi.

      Kustuta
  7. Mulle käib see misjoneerimine muidugi hullult pinda. Kui raske on aru saada ideest "las igaüks elab nagu talle sobib, pole sinu asi maailma muuta"?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (Ehk TÄPSELT järgmise postituse teema: puistatakse mulle mingit infot, mida ma loomulikult tean enne ja olen "ebaoluline, mind ei kõiguta, ma peatun aint sellel, mis mulle isiklikult tähtis" hinnanud ja siis ma suren ära seesmiselt, sest miks , MIKS???)

      Kustuta
    2. Ee... ma tegelikult ei tegele misjoneerimisega. Mulle lihtsalt meeldib arutleda ja vaielda ja ma vaidlesin ju sinu konkreetsete väidetega (kas surm ja nirvaana on põhimõtteliselt sama asi, kas surma peab ära teenima jms). Minu arusaamist mööda käibki see nii, et mina vaidlen vastu mõnele sinu argumendile ja siis vaidled sina (või keegi teine) vastu mõnele minu argumendile ja siis leian jälle mina mõne argumendi, millega ma pole nõus või mida tahaksin veidi täpsustada ja siis on kõigil lõbus. Ei?

      (Ja kui mõelda misjoneerimise peale, siis mulle tundub, et sulle võiks nähtamatu sõber, kes on sinu jaoks alati olemas ja sind põhjani mõistab, paremini sobida kui igasuguse pidepunktita illusioon. :))

      Ja teine küsimus, mis mind tegelikult ka su järgmisest postitusest vaevama jäi: miks sind häirib (või mis iganes see emotsioon on, mis sul sellega seostub) see, et inimesed on sinust lollimad ja korrutavad üle mingeid elementaarseid tõdesid? Sa ise teed seda ju samuti ("inimesed on lollakad")? Inimesed, kes sind eriti hästi ei tunne (= kõik inimesed välja arvatud ehk mõned su kõige lähedasemad sõbrad) ju tegelikult ei tea, mida sa tead või mis täpselt sind hetkel huvitab. Teada saab seda ju ainult nii, et näiteks mina ütlen midagi ja sina vastad: "jah, ma tean seda" või "see mind ei huvita". (Ja kuna mul on kehv mälu, tuleb selliseid asju teinekord mitu korda öelda.) Ilma sellise tagasisideta ma ju ei tea, mis seis on. Või kuidas?

      Kustuta
  8. No minu jaoks ei olnud tegu vaidlusega, vaid sa jagasid infot, mida mul nagu polnuks ja mina olin: "Ma TEAN seda, issandjeesusnirvaanasees! Ma ei vaata kitsalt budismi sees, ma vaatan laiemalt!"
    Ehk ma tean, et budismis endas on see ja teine ja kolmas, aga mul ei ole mingit huvi budismi raames ringi sehkendada, mul on huvi OMA ELUS RAKENDATAVA vastu. Ehk minu arust oli mudel siuke: mina esitan arvamuse, sina ütled, et no tegelt koerad ikka hauguvad. Mina olen: mhmh, jajah, aga me ei räägi ju sellest? Mispeale sa täpsustad, et hauguvad päris palju, mõned vähem, mõned rohkem, aga hauguvad. ja mul langevad käed rüppe ja ahastus tuleb peale, sest kuidas sa aru ei saa, et mul on jumala pohhui, et koerad vahel ka hauguvad?! See ei ole minu teema üldse?!

    Üldiselt on minu puhul alati turvalisem eeldada, et ilmselt ma tean seda (millest iganes jutt ka on) ja kui ei tea, ma ise ütlen, et oo, pole kuulnudki, mis värk? Ja no ... minu ettekujutus vaidlusest on, et toimub mingi sisuline ühe teema mitme nurga alt vaatlus, mitte üksteisest täiesti mööda rääkimine.

    Aga mul on hea meel, et sa selgitasid, kuidas sulle asjad paistsid, nii ma saan paremini aru.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.