Kui ma saaks kuldkalakeselt soovida ühe soovi, mis see oleks?
Et mul oleks hea, loomulikult.
Aega, mille jooksul hea, isegi ei paneks sõnadesse. Kui hakata täpseks minema, peab nii täpseks minema, et soov veniks mitmele leheküljele, ja otsija leiaks nagunii sealt mõne augu, mille abil jama tekitada.
Soovida kuldkalalt, džinnilt või kellelt iganes asju Kindla Peale minnes on lootusetu.
Nii et sooviksin, eeldades, et soov täidetakse heatahtlikult, ja kogu maapähklivõi.
Aga kui oleks soovida kolm soovi?
Ja kui soovida "et mul oleks hea" millegipärast ei saa?
Siis sooviksin orgasme tagasi, last (parem veel, mitut!) ja et K tahaks minuga paar olla.
Armuda ei ole nii ahvatlev.
Kulutada soov sellele, et mu lastel läheks hästi? Aga neil ju läheb niigi hästi, kas ma siis ei usalda neid v?
Ja igasugused maailmamuutvad soovid à la "et 75% inimestest jääksid viljatuks" olen isegi oma mõttemängudes maha jätnud.
Maailm saab hakkama. Ta ei vaja minu sekkumisi.
Kolm soovi, kuid "et mul oleks hea" on üks neist? No kuulge, kui on juba hea, siis lapse ja orgasmid tahaks ikkagi saada, sest TOREDAD, aga K käigu edasi omi radu. Krt, ega ma ju teda kontrollida taha - ma lihtsalt tahaks, et ta julgeks mind avalikult armastada, sest mulle väga meeldib tunda, et mind armastatakse, aga no - eks ta omal moel armastab ju niigi, lihtsalt mina tunnen seda vähe.
Aga kui mul on nagunii hea, õige mul vaja =)
Tegelikult võiks olla "nagunii hea" ju. Eks ole: ära oota midagi, naudi seda, mis on.
Probleem on lihtsalt siis, kui üritad, mis üritad, ikka ei õnnestu päriselt see nautimisevärk.
Just praegu on mul ok. On hea. (Vbla mu soov täituski? Annaks ju tõlgendada ka nii, et kui mul kasvõi ühe sekundi kunagi veel hea olla on, on soov täitunud!) Ent see peab kogu aeg meeles püsima, kogu aeg peab endale korrutama: "Hea on!" et hea olemine toimiks.
Ja kui on halb (peavalu, jalavalu, nutan, sest filmis läheb nii hästi, mul võiks ju ka hästi minna, võiks ju, võiks ju, päriselt ka?!), on päris pekkis.
Armastage mind, armastage mind nii, et ma tunnen, see aitab valu vastu!
Ja aitabki. Aitab ka, kui endale meenutada, et pole oluline, kuivõrd keegid mind armastavad, mina ise armastan iseend - aga see aitab vähem, aeglasemalt ja enda veenmine on palju raskem, kui teisi uskuda.
Nii palju raskem, et kui mul on parasjagu valus, ei pruugi end veenda suutagi.
***
Muidu: antidepressantide lõpuga minu kehas kaasnes üks huvitav asi. Mu arust päriselt ka huvitav, vbla keegi suudab mingi hea teooria sinna taha mõelda.
Ma olen hakanud palju rohkem nutma häid pisaraid. Neid, mis tulevad liigutusest. Mingid väga õiged laulusõnad või soe (mitte kurb!) eluline filmistseen või lihtsalt avastus, et mõni inimene on ikka NII ilus ja hea - ja mina nutan.
Ei ole halb, lihtsalt hirmus ilus. Nutmaajavalt ilus.
Nagu Totoro-filmi lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.