Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00), ma ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine