Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähebad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 
Mul on päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.