Laupäev, 19. detsember 2020

Mõnu mäletamine

Saate aru, MÕNUS on.
Olin unustanud, mis tunne on hommikul voodis vedeleda mitte seepärast, et uni veel, vaid kehapoolne aseme rõhumine on nii hea, et ei taha seda katkestada.
Nauding.
Teoreetiliselt mäletasin, aga tegelikult olin unustanud. 

Minu jaoks eksisteerisid reaalselt: "see on halb" ja "see ei ole halb. Teeme seda, et halbolekut vältida".
Hea?
Väga harva. 
Ja siis te imestate, miks ma küll vajatud tahan olla ... Olla see, kellega koos saab halbolekut vältida, olla see, kes teeb olemise paremaks, on ju ometi imeline?

Aaa, et võiks olla ka see, kes tekitab hea olemise, kuigi halba polegi, teisel inimesel on endal ka baasvajadused täidetud? 
Pole olemas. 
Ega ma praegu ka seda tunnetuslikult võimalikuks ei pea. Elu on ju halb või vähem halb ja "hea" on väga ajutine ning harv juhus. Ju?! "Baasvajadused täitmata" on vägahirmusjube halb, aga halb on ka siis, kui kõht täis ning soe ja kuiv elamine olemas. Ju?

Tegelikult koos tundega, et mõõõ-nus, tuli ka mälestus, et see on mulle väga tuttav tunne. Kui laps olin, vedelesin sedasi tunde igal nädalavahtusel. Tõusin nii umbes 1-2 paiku, vahel ka kolme. Ärkasin 11-12 umbes.
Kui tõusmisaeg juba nelja poole kiskus, oli halb olla, pea käis ringi ja võis valutama hakata. Ei tasunud. Aga kaheni? Vabalt. 
Ja nüüd on (vähemalt natuke aega, ma AD-de järel ka esimesed aastad kilkasin vaimustusest) on serotoniin kehas, baastunne nii palju parem, et naudingud tulevad vaikselt meelde.
Muide, aga samas ma nii suitsetan kui söön vähem. Vajadus halbolekut millegi meeldivaga tõrjuda on oluliselt pisem, kui olla ongi hea. Kahe võileiva asemel leian end täiesti rahuldatuna ka ühe abil. Unustan söömise ära, kui civi mängin. (Varem tõin endale kohukese, mõne aja pärast teise ja siis veel mandariine või mis iganes hooajapuuvili oli/on.)
Täiesti planeerimata ja kogemata teen päevas kolm sigaretti viie asemel.

Samas mõtlen, et ega mu postituste toon ole ju väga ahastav olnud ei praegu, ei 2014. Sest ega mul pole ega olnud taustsüsteemina midagi muud võtta kui omaenda tunded ja kuna ma olen harjunud igasuguseid kuitahes pisikesi hea-raase märkama ja korjama - MIDAGI peab ju olema, et kogu aeg halb poleks! - siis ma neid märgin-märkisingi ära.
Muudkui.
Ja nüüd on nii palju parem.

Huvitav, et see hommikul-voodis-lebamise mõnu märkamise puudumine võrgupäeviku(te)s, nii minu kui teiste oma(de)s, ei ütle iseseisvalt midagi. Ei mainita ju asju, mis on nii tavalised, et tavaline normaalne elu - ega ka neid, mis on täiesti ununenudki, ei ole isegi tunnet, kuidas paha, et see puudu on. 
Ei MÄLETAGI, et sihuke asi olemas oli.
Nüüd mäletan. Elu on nii palju parem!

Isegi pärast seda, kui täiesti kogemata sain üllatatud avastusest, et kulka kirjanduse sihtkapital koosneb ka inimestest, kel on omad onupojad, vennapojad, vaated ning kes ei keeldu hoopiski neid oma valikutes kasutamast. 
Mina kuidagi arvasin, et kulka on selline neutraalne aus asutus ja mitte inimesed.
Aga samas: mu arvamus on, et Eestis on paremaid kirjanikke kui mina, raudselt ja päris mitu. Aga Peeter Helme, kes sai kevadel loometöötoetuse, kui mina (taotlesin) ilma jäin, ei ole üks neist. Tal lihtsalt oli lähisugulane stipendiumi määrava komitee tipus. 
Noh, rahandusministeeriumi määratud esindaja oli 2019 kevadel peaaegu nagu Mart Helme ise =P

Ah, ei, ta sai eristipendiumi! Seda ma ei taotlenud.
Aga pohh konkreetsed asjad; mul tõesti päriselt ei tulnud enne pähe ka, et kui mulle kulka poolt raha ei anta, võib otsuse taga olla hoopis midagi muud kui "ma pole järelikult piisavalt hea".
Olen üsna jahmunud selle avastuse peale. 
Mitte kergendunud - miks peaks mulle kergendust tooma mõte "vbla kirjutangi piisavalt hästi, et raha saada, ent sotsiaalselt ma ei ole ja ei hakkagi kunagi olema komisjoniliikmete sõber ja kõigi meelest tore inimene, sest ma ei taha väljaspool omaenda väga kitsast ringi suhelda"?
Lihtsalt jahmunud.

Nojah ... tutvused määravad elu ära, kas on nii või jaa?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.