Kolmapäev, 30. detsember 2020

väsinudväsinudväsinud

Käisin lastega spaas ja olen surnuks väsinud. 
Sellest hoolimata, et raha kulus arulagedalt palju.
Huvitav, kas oleks veel hullem kurnatus, kui EI oleks kolmel korral väljas söönud, vaid kõik söögi pirukate, saiakese, suitsukana, Pikniku juustupulkade ja mandariinide-pähklite-kommide kujul tuppa vedanud ja sooja toitu söönud aint hommikubufee raames? 
Vbla mitte, kusjuures. Mul on TUNNE, et hullemini väsinud ei anna hästi enam olla, aga kokku olen ikkagi rahul, et käisime.
Sest kogemused. 
Lapsed mõlemad küll nõustusid minuga, et nii tore, et me koos teeme asju - ent samas leidsid suht igas muus osas kaebusi ja meh-hinnanguid. Ehk siis kogemused vist tõesti ei olnud oivalised, vaid rahuldavad või ... ok, vahet pole. 
Seedin neid hiljem, võtan praegu hoopis aasta kokku.
See on kuidagi lihtsam, pole nii vahetult vaja tunnetada, mis ja kuidas. On juba kogunenud ajalist distantsi enamikule sündmustest.

Igasuguse kahtluseta hea aasta.
Ei, ma ei rasestunud (ega isegi seksinud kordagi), ei armunud, ei leidnud paarilist jms - aga muidu oli tüüpiline Minu Hea Aasta ehk muudkui üles ja alla, erihea ja päris halb (mitte "peamiselt halb ja vahel natuke helgem kui tumehall") ja head oli PALJU. Kõik need uue korteri rõõmud ja pisikesed mured, seiklused naiseterroriseerija peatamisel, mu tütar kirjutas must nii ilusa luuletuse, poeg on aastaga lapsest meheks moondunud, HTP5 ja vibroakustiline teraapia, kott-toolid on nii mugavad ja sinine karvane ringikujuline vaip nii tore ja ...
... koroona?
Mind eriti ei huvita ega mõjutanud, ausalt öeldes.
Aint JAMA oli palju vähem.
Tunnet, et ma ikka PEAN sinna ja tänna minema, muidu inimesed on natuke pettunud või sedasi. Endal on minnes ning osaledes ka tore, mis siis, et surnuksväsitav korda 46 või nii, ja nii ma aina läksin, aina tegin ... ja nüüd ometigi mitte.

Koroona tegi mu vabaks mitte kuhugi minema, tekitas mu permaväsimusele ülla oreooli "ei taha nakkusohtu suurendada" ning parandas eluolu veel paljude pisiasjadega. Nt keegi koolis enam ei arvanud, et Poeglaps puuduks liiga tihti, nad olid kõik: "No kui on kasvõi kahtlus, muidugi ei!" ega pidanud ma ka kuskile klassi- või koolikoosolekutele ronima. 

Elu nii palju parem kohe!

Samas on seisukoht, et koroona pole mingi hirmus nähtus, kui inimene just tööd ei kaota, meedik pole või lähedane surma ei saa, toonud mulle sel aastal kaasa kaks kõige häirivamat lahkarvamustejada üldse. Põhipoint tundub olevat: "Sa ennast täis õnnelik üldse ei mõista meid, kes me raskustest tuigume" ja kellelegi ei paista korda minevat, et ma tuigun raskustest kogu aeg, lihtsalt nüüd veidike vähem. 

Koerakakadraama?
Maitea, see mind kusjuuures nii palju ei häirinud. Tol juhul ei olnud point: "inimesed ei saa mu olemusest absoluutselt aru!", vaid "osad inimesed ongi absurdselt lollakad, isegi kui pealtnäha suht okeid".
Millega mul KA on alati raske leppida, aga mitte nii raske kui tundega, et mind ei nähta, mind ei mõisteta, nähakse mingit natuke minu nägu olevust, kel aga sees vaid see, mis mõtleja meelest peaks olema. Nähakse mind mitte lähtuvalt sellest, mis mina olen, vaid lähtuvalt sellest, kes nägija on. 
Jah, inimesed sellised ongi.
Jah, nii käibki, nii ongi.
BRRRRR!!!

Aa, on veider, et mu arust on internetis juhtunu (nii oli ka mitmel varasemal aastal, ega see aasta ses osas kuidagi uudne polnud) tähtis?
Ma ei saa jälle aru neist, kellele pole =) Kammaan, enamik mu elu on siin, suhtlus ja kirjutamine, pangale (ehk oma rahale) ligipääs ja One Piece, retseptiraamatud  ja isegi rõiva- või kasutatud mööbli ostud.
Ma saaksin hakkama netita, aga miks peaksin, kui võib ka mõnusamalt?! 

Suurim saavutus: tegin kõik ära, mis peab. Jälle.
Elu õppetund, mis alatiseks jääb: kui kanda ühte kõrvarõngast vaheldumisi mõlemas kõrvas, et augud kinni ei kasvaks, tasub umbes 3 nädala takka kõrva vahetada, muidu hakkab sel kõrval, mis kaua ilma rõngata oli, vahetamise korral valus.
Rõivastumisstiil: palju haaremipükse ja maikasid, aga kleidid on ikka kaaa toredad.
Koeraga jõe ääres käia on nii hea. Ja ilmselt hoidis mõistuse juures ka suitsetamine - võtan aja maha, pole kellegi asi, ma suitsetan.
Praesink, tomati-maitserohelise-kodujuustu salat ja vietnami karri variatsioonid olid sagedased "teen seda sööki, on hea ja ei nõua mõtlemist ega poodiminekut". Loomulikult omlett samuti. 

Muud midagi vist väga erilist ei ole. Mis kuupäevad, mis raamatud, muusika ja filmid ... pfff, ega ma neid aastate järgi vaata ometi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.