reede, 27. november 2015

Kuradi külm oli

Ma peaksin midagi kirjutama, sest saan. On nett. Veel umbes kaheks tunniks.
Aah, mida öelda, midagi ei tule pähe!?

Eelmisel nädalal tegin inglise jõulukooki. Ajalooline koogitegu, sest ometi kord ei läinud ta mul kõrbema, tuli emakodu ahjust välja helepruuni ning lõhnavana ning laskis end ilusti ühte plastkarpi ja küpsetuspaberisse-fooliumisse-kilekotti pakkida. Läksin rõõmsalt koju mõttega teda enne jõulu šoti viskiga kasta, sest ostsin varem spetsiaalselt selleks viskit - ning see kuramuse koogiosa, mis ei olnud plastkarbis, läks katki. Murdus väga mitmeks tükiks.

Kastan teda ikkagi täies koosseisus viskiga, aga ühtlasi söön katkist koogiosa tasapisi väiksemaks. Pagana hea. See mittekõrbemine ja hea ahi on ikka toredad asjad küll. Aa, et jõulukooki tohib süüa alles peale jõulu?
No teate. Kes kurat kontrollib ja kui palju kogemuspunkte selle eest saab?
Lihtsalt teen teise koogi veel. Kunagi varsti.

***

See on siis paar päeva tagasi kirjutatud. Jõulukook on jätkuvalt hea, tänan küsimast.

Viis päeva tagasi oli mul avastus. Üleeile kohtusin psühhiaatriga (selle korra asemel, kui me ei kohtunud rohkem kui korraks koridoris) ja testistin seda ideed tema peal. Sedasi endale kahjulikul moel, oletades sõnades asja, mida ma tegelikult lootsin-arvasin mitte tõde olevat.
Psühhiaater kinnitas mu mõtet, vaieldes tuliselt vastu ideele, mida ma ääri-veeri väljendasin.

Nimelt.
See, et mul on rekordiliselt hea, ei tule antidepressantide ülekasutusest (mul on mingit närviraku ainevahetust reguleerivad, enne tulid valusad stiimulid läbi, mittevalusad mitte, nüüd tulevad kõik ja mul on nii kuradi hea, et täiesti veider on mõelda: see ongi normaalne, normaalsed inimesed tunnevadki sedasi!), nii käibki.
Mul ei ole mitte kunagi nii hea olnud. Kui lapsed väikesed olid, sellised kuni paari-kolme aastased, oli hea, aga mitte nii hea, sest siis tuli lastega rämedalt tööd teha ning see oli suur koormus. Ja muidu ...
Ei.
Iial.
Või ei - enne kui ma lasteaeda läksin, oli ka hea. Selline vaimus kuldseks värvitud lapsepõli, mida mäletan häguselt kui oma elu õnnelikeimat aega. Aga pärast? Lasteaias käisin, sest pidi, selline oli elu, ning kuigi mul ei ole mälestusi, et ma ei tahtnud sinna minna (v.a. mälestused, kui raske oli hommikul voodist üles saada!), ei olnud ka erilist vaimustust.

Aga kool oli juba "mida kuradit?!"
Ma siiamaani ei saa aru, milleks see hea oli. Kogu kooliaja ootasin, et mind tabab see veider mälukaotus, mis lasi täiskasvanutel rääkida oma kooliajast kui "elu parimatest aastatest". Arvasin küll, et mul ei tule seda, aga salaja pelgasin ikka.
Noh, mul ei tulnud. Vihkasin kooli täiega ja vihkan siiamaani. Nõ-me.
Pärast seda tuli ülikool ja elu esimene ametlik depressioonidiagnoos. Ei, see ka ei olnud elu parim aeg.

No ja siis sünnitasin oma esimese lapse ja jesss. JESSSS!
Issand kui hea oli äkki!
Teise lapse sain nii masendavatel asjaoludel, et mul oli isegi rase vaimselt rõve olla, aga laps sündis ära ning oo. OOO! Oli raske, aga oli ka hea.
Ilmselt mu hormoonid suhtuvad sünnitamisse ja väikelapse kasvatusse hästi.

Aga mu Poeglaps on juba üheksa ning nii kuramuse hea kui nüüd, ei ole mul iial olnud.
Natuke on see sellest, et korjasin enne ka üles kõik raasud, mis tegid mu olemist natuke paremaks, kõik sihukese, mis aitas miinus kahekümnest miinus kaheksa peale, ning rakendasin neid automaatselt, rakendan automaatselt ka edasi ning noh - kui need aitavad mu pluss kaheksateistkümnest meeleolurindel pluss kahekümne kaheksani, mulle sobib.

Kunagi mõtlesin ängi kohta, et never again.  Kõik nipid, mis tema tagasilöömiseks teada olid, kasutasin ära, võtsin harjumuseks, miks üldse teisiti elada?
Aga see, et inimesed elavadki nii umbes pluss kaheksateistkümne peal muidu, see on mulle ikka rämedaks üllatuseks.

SEE ongi see baas, kust üles minna?! Krt, krt, krt. See, et minu baas oli kuskil miinus kaheksateistkümne peal ja kui halb see oli, sellest saan alles nüüd, võrdlusaluse tekkides, aru. Psühhiaater rääkis värvide keeles - et valge ja musta vahel on tohutu vahe, aga halli, natuke tumedama halli, veel natuke tumedama halli ning musta vahel ei ole mingit sellist vahet, mida inimene suudaks näha, ning kui ta peab halli normaalolekuks, ongi raske aru saada, millal on must - ning ma noogutasin kaasa.

Sest ma ei saanudKI aru, et midagi on kardinaalselt valesti.

Miinus kakskümmend ja miinus kolmkümmend, mõlemad on lihtsalt "kuradi külm on!"

Nüüd on mul nii hea olla, saan samas ka nii palju tehtud, sest kõik harjumused, mis varem automaatseks treenisin, on alles, ning mu elu on nii hea, nagu ei iial varem.
Ma kohe ei teagi, mida nüüd teha. Kõik teed on lahti, ma ei karda keda kuraditki (mida hullemat minuga ikka juhtuda saab?!), ainult unistamisega on ikka veel raske.


6 kommentaari:

notsu ütles ...

:)

A kas baasi aitas kõrgemale ikkagi antideprekakuur?

Pihel ütles ...

Äge! Mina olen korra, hormonaalse sünnitusjärgse kurvameelsuse korras, käinud seal -18 peal ja imestus oli sama - ah et osad inimesed elavadki nii!

väga väga naine ütles ...

Jaa, notsu, ma olen kindel, et antideprekakuur. S.t. ma tean, et sa oled selle kurnatusdepressiooni teooria sissetooja ja pooldaja, aga ma seepärast üldse kurnusingi, et "maha äng" ja asjade ettevõtmine aitas sel teel hoopis kaugemale, kui niisama istumine ja lugemine näiteks.

väga väga naine ütles ...

Enne "ja-d" peaks koma olema seal, kus "ja asjade ettevõtmine", siis oleks arusaadav lause =)

notsu ütles ...

igaks juhuks lisan ääremärkuse, et kurnatusdepressiooni jutu ajamine ei takista mind sugugi uskumast, et on olemas ka muidudepressioon, millel on oma mehhanism.

väga väga naine ütles ...

Ma tean. =)
Sa oled mu vaimus ikka "see tark inimene".'

Aga täna mõtlesin esimest korda pärast sinna kolimist kuus ja pool aastat tagasi, et võiks Mittedepressiivses Väikelinnas seinad ära värvida.
Kui ma Lõunalinnas elasin, tegin sealses korteris lausa kaks korda remonti. (Loe: värvisin seinu peamiselt, üks kord ka lage ja põrandat.) Kui Depressiivses Väikelinnas, tegin ka sealses üürikorteris remonti (loe: värvisin seinu ja põrandat).
Mulle tegelt meeldivad värvid elamises, kõik need valkjad läbiuhutud tiisikushaige ning selle tiisikushaige naha värvi toonid ei ole mulle.

Aga see, kuidas elu tuleb tagasi, kuidas korter ei ole enam "külma eest varjab - läheb!" vaid võiks ka mõnus olla, see on korraga nii kummaline ja lahe.