Esmaspäev, 27. juuni 2022

Tasakesi algas suvi

Mu korter oma loodesse suunatud akendega pole veel nii kuumaks läinud, et konditsioneeri rohkem sisse lülitaksin, kui proovimaks, kas kõik toimib. Aga ta on valmis - ämber veetilkumistoru all, aknalaud piisavalt lage, et sealtkaudu kuumatoru õue panna, pikendusjuhe õiges kohas ning kassi nördimuseks on ka tema kott ja kauss aknalaualt minema tõstetud.
Ta peab nüüd põrandal sööma.

Lisaks olen juba kolm päeva järjest koeraga hommikul õue minnes ühtlasi ka ujumas käinud ja leian selle hea praktika olevat. 
Ilm pole veel täiesti roiutav, aga mina saan päevaks tuppa peitu jääda, kui tahan, ise värkse kui kurgike, sest ujusin - ja koer väsib ka sellest ujumisest ära ja magab pärast väga rahulikult enamiku päevast maha. 
Pluss saan veitsa päikest ja olen päevitununa vähemalt  10 kraadi ilusam, kõvasti trenniühikuid tehtud ning isegi see, et vesi on hommikuti jahedam kui õhtul, on hetkel plussiks. 
Väga hea, et on jahedam! Mõnus! Pärast ujumist on veel tund aega meeldiv sisetemperatuur! ("Sisetemperatuur" nagu temperatuur minu sees.)

Jaa-jaa, ma tean, püsisoojane - mul on suht kogu aeg sees sama temperatuur. 
Aga tunnetus on teine, mh, ah, saate aru?
Kusjuures arvan, et saate. 

Lisaks hakkasin jääkohvi tegema. Jep, mul on isegi jää selleks ette valmistatud. Külm kohv, suhkrusiirup, piim, jää. Vahel ka natuke vaniljejäätist. 
Täitsa okei jook on. 
Isegi maohape ei ole veel öelnud, et kohv piimaga segi, mida sa õieti mõtled siin, naine?!

Kuigi unustasin selle kuumaga, et rohkem kui tibanatuke süüa on vaja - et magada ei saanud, tuletas jälle meelde. Sõin siis üsna mehaaniliselt banaani keefiri ja kodujuustuga ning päeva lõpus allahinnatuna ostetud saiakesi pekanipähkli ja vahtrasiirupiga.
Toit maitses tegelikult hea. Lihtsalt nälga ei tekkinud, tuli süüa "Nüüd on tarvis kaloreid"-teadvustusega.

Ei saa salata: sõin ja magasin. Sõin jälle (teadlikult, taas "toitumine vajalik"-otsuse toel) ja magasin jälle. Sügavalt ja hästi. 
Ärkasin, kuna unenäos pigistasin kõrva sees olevat vinni korduvalt ja ikka niipalju kätte ei saanud, et enam valus poleks.
Jep, olin kõrva rulli maganud ja valus oli. 

Tegelikult hakkab meil piim otsa saama. Samas õue küll ei kisu. Istun parem sees jahedas ning kirjutan. 
Mu järgmine saab olema biopunk-lugu, tähtaeg esimesel augustil. Kuna tähtaeg on nii varsti, olen kasvatanud päevas endalt nõutavate sõnade hulka kahesajalt kolmesajale, aga ikka on päevad kuidagi pikad ja tahaks veel rohkem kirjutada - ilmselt seepärast, et mul on seekord selge tunne, milline lugu tuleb, ja mul on NII PALJU ÖELDA. 

Tegelikult on ju hea mõte kirjutada natuke varem valmis, siis on aega ka viimistleda, eks? 

(Tegelikult-tegelikult loodan, et aega viimistleda tuleb peaaegu terve august, kui saan Reaktorile öelda: "Ei, mul on lugu, näete, olemas, aga ma viimistlen ta ilusamaks.") Kuid olla rohkem vabaduse ees: "Kõik selle võib maha kustutada ja alustada hoopis sealt - aga lõpp tahab pikem olla selgelt, nii et kirjutan ümber" mitte "Ah, on kõlblik küll, võtke, avaldage!" on hea tunne.
"Esimene mustand valmis!" saab hoopis teise maigu, kui see esimene mustand pole ühtlasi "Umbes nii peabki jääma, sest aega on vähe, mõtleb niisis aint pisikeste muudatuste raamides".

"Mul on nii palju öelda!" on siiski nii täiega lahe tunne võrreldes tundega: "Mida kuradit ma selle looga üldse öelda tahan?! Mis mõte sellel on? Kus asja iva on?"
Olen, muide, praktiliselt alati mõtted ja ivad leidnud ja need on toredad olnud. Lihtsalt juba ette ideedest üle voolata on palju palju kergem tunne, kui alles poole tee peal taibata, millest ma lugu kirjutan üldse. 
Kuigi pean nüüd välja mõtlema, kes on kurikaelad ja missugused rõvedad rahvuskonservatiivsed vaated viivad nad niikaugele, et nende peatamiseks tasub võidelda.
Eriti on vaja teada, mis on "niikaugele". Vbla oma tütarde sundabiellumise korraldamine, kusjuures vähemalt mõned tütred on selgelt "naised on inimesed"-vabadusvõitlejad?
Jaa ... tundub paljulubav. 
Ei, mu loo iva EI ole "naised on inimesed" ega ka "sundabiellumine paha". Kui lihtsakeseks te mind peate =D?

5 kommentaari:

  1. Vägivaldses keskkonnas kasvanud tydrukud EI OLE mingil juhul vabaduse eest võitlejad. Ma olen selle seest ise pärit ja mässajaks muutusin seetõttu, et viha annustati mulle nii palju, et see pöördus annustajate vastu. Teistes sarnastes peredes osati sõnakuulelikkust paremini treenida ja serveerida, sest karistuste ja hyvede mõõdusuhted on tähtsad. Ja äärmuskonservatiivide juures peetakse laste vägivaldset ja allasurutuna kasvatamist ainsaks õigeks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen kunagi väga palju lugenud ja irrmsasti häiris asjaolu, et kilukirjanduslikus autoritaarses kogukonnas ja kurja patriarhi peres lapsed ja naised ARUTASID OMAVAHEL asju. Mida fakti sa arutled intiimsetel, pedagoogilistel või filosoofilistel teemadel inimesega, kes on sinu suhtes oma võimu varem kuritarvitanud, ja millele järgnevad järgmised sarnased kuritarvitusaktsioonid, mida jura, mh, ah? Sihukest p.ska suudab kirjutada ainult inimene, kes ei ole sellega ise absoluutselt kokku puutunud ja seetõttu on konstrukt vale ja jäle.

      Kustuta
    2. Mõned on =)
      Ma tõesti ei arvagi, et paljud, rääkimata enamikust. Seal on veel see aspekt, et kui olakse teistsugust elu maitsta saanud (mistahes põhjustel) lööb "neetud, see vana ei olnud õige!" tugevamalt välja kui neil, kes teistsugust elu ei teagi.
      Jne.
      Ehk: kui lihtsakeseks sa mind pead :D?!

      Kustuta
    3. Vastasin enne, kui järgmist lugesin.
      Ei, ma ei kipu üldse vägivaldse pere siseelu kirjutama. Mul on hea kujutlusvõime küll, aga see lihtsalt ei ole teema, mille sisse ma minema kipuks: liiga raske, liiga hirmus.

      Kustuta
    4. Sina kyll nii lihtne ei ole, kui miljardid keskklassist alustanud staarkirjanikud ja stsenaariumikirjutajad, olen mõnda Su juttu lugenud. Ja elukogemus on alati sõnadest ehitajale kasuks.
      Perekond on yhiskonna minimudel ja kõik, mis toimub perekonnas, on norm ja tava yhiskonnas, kui silmakirjalikud ja topeltmoraalsed selle juures ka polda. "Sigijad on nõme kõntsakiht, mina hakkan naabergalaktikat hõivavaks eriväelaseks."

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.