Esmaspäev, 20. juuni 2022

Abauss

Võibolla pani keegi tähele. 
Võibolla ei pannud keegi tähele. 
Aga kuna ta nüüd on tagasi, arvan, et võin rääkida oma peas sündinust ja keegi ei saa haiget.

Ma nimelt võtsin mõneks päevaks oma "viimaseid poste loen"-lugemisriiulist Plaan B maha.
Mitte isegi, et jubedalt vihastasin vms, aga kui ma juba mitmendat posti järjest lugesin algust ja edasi mitte, siis tundus faktiliselt vale öelda, et loen.
Kaalukeeleks (mitte "viimaseks piisaks", aga väiteks, mille järel ma edasistesse postitustesse pika hambaga suhtusin) sai, et kui keegi ei ole omast arust suhetes midagi valesti teinud, ta ilmselt ei näe asju arukalt. 
Mul jooksis juhe sirinal kokku, sest ma ei usu ÜLDSE valesti-tegemisse. 
Sest siis peaks ju olema ka õigesti-tegemine.
Ha.
Ha.
Haa.
Ja mis mõttes valesti? Saab teha asju, mis ei ole kasulikud selle suhte edasikestmise mõttes, saab teha asju, mis teisele inimesele asjatut valu põhjustavad, saab teha asju, mis sellele konkreetsele teisele suhte osapoolele ei sobi ja võibolla ei sobiks veel paljudele. Aga valesid asju? Mida see üldse TÄHENDAB? Mis mõttes valesid?! Kellele valesid? 
Iga inimene teeb ju just seda, mis talle sel hetkel kõige õigem ja parem tundub. Võibolla ta (ma) sel hetkel ei osanud paremini, ei taibanud paremini, ei suutnud parem olla, aga see ei ole ju valesti. Kas ma teen valesti, sest mu emotsioonid löövad üle pea kokku? Kas ma teen valesti, sest mul lihtsalt ei ole sel hetkel emotsioone kuskilt võtta ja ma kuiva mõtte toel käitun sünge ratsionaalsusega, kui peaks kirge rõhutama, et teise inimeseni läbi jõuda?
See on lihtsalt tolle tegutseja (nt minu) tolle hetke parim ja kui ta hiljem sai rohkem teada, mõtles rahulikumalt läbi vms, siis see ei ole ju tol tegutsemisajal valesti-tegemise märk, vaid lihtsalt - hiljem mõeldes oleks(in) teistmoodi teinud. Aga see polnud ometi tol hetkel valesti???

Aga samas, juhtis Murca mu tähelepanu, on olemas /ja mitte väga haruldased/ inimesed, kes kogu aeg sattuvad mingit tüüpi hädadesse, aga kunagi ei mõtle, et hm, ma vist käitun ise mingil viisil, mis sedasorti hädasid põhjustab või ligi tõmbab. Ja ei tasu kinni jääda terminisse valesti, vaid võtta idee ja ideega olen ma ju nõus?
Ideega olen ma nõus. 
Mhmh.

Nii et tegin Plaan B uuesti lahti ja sain kohe "mida sa viimasest suhtest õppisid"-posti, mis rääkis just täpselt sellest - kas sa õppisid midagi, kas sul tekkis mingeid uusi perspektiive või vaadet asjadele, mis sinu jaoks valgustav oli. 
(Mitte "mida sa valesti tegid?")
Ja ma siis mõtlen kaasa nüüd. Sest mul ikkagi ON värske lahkuminek selja taga ja midagi ma õppisin küll.

Esiteks (ehk viimaseks, kõige viimane, hetkel kõige intesiivsemat reaktsiooni põhjustav valgustus) seda, et friend-zone on päriselt olemas. ONGI nii, et paljude inimeste jaoks ei ole armusuhe ja seks asjad, mida parima sõbraga muidugi võiks teha ja harrastada, sest teie (meie) vahel valitseb usaldus ja seda phmt ei ole võimalik lõhkuda mingi nii tavalise ja suvalise asjaga nagu seksuaalsuhe. 
EI, väga paljude inimeste jaoks on sõprus ja armusuhe mitte "loomulikult võivad need koos käia, kui seks ei sobi, parimad sõbrad oleme ju ikka", vaid suhe inimesega saab kasvada kas ühes või teises suunas. Kas sõpruse suunas või armusuhte suunas. Mitte mõlemas korraga. Paljude inimeste jaoks on need eri asjad, eri suunad, ja et minu jaoks täiesti üks ja sama, parima sõbraga LOOMULIKULT võib magada, kasvõi uurimaks, kas meeldib, teeb hälvikuks minu, mitte Need Teised.

Muuhulgas hakkasin palju paremini aru saama ka Rongimehest. 

Teiseks sai väga selgeks, kuidas inimestel ikka ongi täiesti erinevad armastuse keeled. 

Kolmandaks - fakk, mul läheb meel kurvaks, endast hakkab nii kahju, hälvik olla TÕESTI ei ole kerge - õppisin JÄLLE, et parem ilma suhteta kui ebarahuldav suhe. Sest see valu ja kurbus, mis tuleb mitterahuldavusest, ei saa mitte millegagi üles kaalutud. Valu on tõeline ja suur ja seda kuidagi ei muuda väiksemaks, et jou, vähemalt on mul keegi, kellelt küüti küsida, kui ma tõesti tahan kuskile minna, aga ühistranspordiga ei saa kohale. 

Neljas on veel kurvem punkt. 
Ma ei saagi kunagi seda, mida ma tahan. Sest ma olen väärakas, hälvik, nüüd juba ka vana ja ma ei olegi elanud elu, mida ma arvasin, et hakkan elama. Nüüd on hilja juba selleks ja mu valikus on kas minna SOS-külla palgaliseks emaks ning loota parimat, või leppida, et ma ei hakka mitte kunagi seda elu elama, kus on palju lapsi ja palju mehi, kellega kõigiga sõbrad edasi oleme, ja no ma võisin ju unistada, aga see lihtsalt - see lihtsalt ei ole teema. 
Kaldun viimase poole. Leppida sellega, et ma tahtsin, aga ei saanud, ja lapsendada. Ollagi üksik emane, kes lihtsalt ei sobigi kellegagi, sest kui minu meelest hakkab juba sobima, on teine pool mu friendzoninud ja no ... mu viiimased kogemused on ka näidanud, et kui ma alustan suhet seksiga, pettun varsti rõvedalt. Sealt ei tule "me tasapisi avastame üksteist ja rõõm", vaid "mulle ei meeldi see, mida avasta(si)n, ja võeh".
Sest ma alustan enda jaoks väga hirmsast kohast ja phmt olen nõus rõõmuga avastama vaid seda, et kõik on nii, nagu mu ideaalis, kuid kõik kõrvalekaldumised sellest on katastroof ja jälestus. 
Minu jaoks on ainus õige algus sõprus. Ja nii ongi. Ei tasu üritada ja proovida teisiti. See ei toimi. 
Mhmh, seda õppisin ka.

Kokku on see kõik ikka päris kuradi kurb ikkagi. Tegelt. 
Aga noh - mu pojal on homme lõpuaktus ja selle asemel, et süüvida kurbadesse asjadesse, kehitan õlgu ja süüvin hoopis sellesse. Peaks piisavalt intensiivne olema, et tähelepanu mujal hoida.

Pealegi olen oma reisist lõunamaale täiesti lääbkilväsinud ja kõik tundubki 100 kraadi kurvem. 
=) 

5 kommentaari:

  1. nuh, ma olen ka mõelnud, et kui mul aju tööst kärssama hakkab, lähen ehk pehmemate ametite peale ja üks neist on SOS-ema :) ka mina ei ole elus saanud seda, mida olen salamisi tahtnud, aga ma olen saanud muud. ja väga pooldan seisukohta, et pole valesid-õigeid otsuseid ja tegusid, inimene toimiski sel hetkel oma parimas usus ja tolleaegsete teadmiste-kogemuste kohaselt ning kui läks nihu, mis siis parata! ei õpeta Sind praegu, lihtsalt räägin endast nagu üks tavaline kommenteerija. mul on ka halvemaid aegu, aga siis tulevad jälle paremad. pai ja toredat lõpuaktust!

    VastaKustuta
  2. Valulikul moel ära õpitud (v mitte ära õpitud, pigem teada saadud) samuti, et paljude inimeste jaoks ongi sõprus ja suhtepotentsiaal täiesti eri asjad, eri suunad, ühildamatud. Aga ka mul peab kõik algama sõprusest, vähemalt pikemast suhtlusest, milles ei ole ilmselgeid suhteootusi. (Ootuste peale mus aktiveerub üldiselt üks kahest, ma kas lähen krampi ja suhtlus pole enam vaba, või lihtsalt panen kohe jooksu, sest, appi, vabadus on ohus.)

    Ja mis minu jaoks on eriti arusaamatu, on see, et kui on alustatud sõpradena (vähemalt minu arvates, sest inimeste hinnang neis asjus võib ka erineda ja võib esineda ootusi, mida esialgu ei väljendata), üksteisega suhtlemist ilmselgelt nauditud, siis lõpuks ikkagi proovitud ka enamat, leitud, et see ei toimi, ja siis kaob kohe ka igasugune huvi inimese vastu (või siis seda ikkagi polnudki). Mina olen teisiti ehitatud, minu jaoks jääb inimene ja ta mõtted ikka alles.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üldiselt: jep, ma ütlen, ühtekad =P
      Aga see "proovime seksi, ei sobi, sõprus võiks ju ikka alles jääda?!" - asi: tegelt Rongimees üritas.
      Ehk siis ta ei kadunud ära ega keeldunud muga suhtlemast. Lihtsalt kala tuli sisse seal, kus ta mõistusega võis aru saada, kui ma rääkisin talle, et olen temasse väga armunud ja no selgelt me paar olema ei sobi, oleme lahus, lihtsalt arvesta seda, et ma olen hell! - aga tunnetega ÜLDSE mitte.
      Ikka ÜLDSE mitte.
      Et ta mulle rääkis oma retkedest teiste naiste leidmise ja vallutamise teedel, oli veel talutav - no sõbrad jne. Aga kui me ühel üritusel oleme, ta absoluutselt ignoreeris mind (stiilinäide: enne oli 5 aastat mu kotti autosse tõstnud iga kord, kui sattus nägema, et mina ja kott ja pagasiluuk, seekord tõstsin ise, ta seisis niisama kõrval - sealsamas minu kõrval. Ja ma olen otseselt AASTAID rääkinud, kuidas ma pean autos eesistmel istuma, muidu mul läheb süda pahaks, ja tookord istus ta juhi kõrval ja ei tahtnud isegi mu vastava soovi peale välja tulla, vaid seletas, kuidas tal on pikemad jalad ja neid tagaistmele toppida on keerukam kui minu omi) ja tagatipuks käis nagu hanepoeg ema kannul ühe teise naise kanul kohast kohta, lauast lauda, ning too teine naine suhtus temasse selgelt sõbraliku ükskõiksusega, aga mina vaatasin pealt ja surin seestpoolt. Nii et ma sain tema käitumisest: "Me paar olema ei sobinud, nii et lakkasin sus inimest nägemast ja igasugust hellust tundmast, sa oled lihtsalt see inimkujuline asi, millele kurta oma hädadest teiste naiste pihta" ja see ... ei olnud väga meeldiv tunne.

      Kustuta
  3. Ma arvan, et sa tegid õigesti, et lõpetasid lugemise. Siiralt. Mu lood lähevad veel hullemaks, palju otsesemaks ja vähem pehmeks. Need ei meeldi sulle, ma luban. Ma austan sind ja loen sind ikka. Ei, ma ei ütle, et mõistan, aga ma aktsepteerin. Ja sellepärast ma hoiatan ka, et sina ei aktsepteeri seda, mis mul öelda on, mõistmisest rääkimata. Ma pigem hoian sinuga head suhtlust nii, et käin lugemas su mõtteid ja vahel jätan mõne kommi, aga ilma igasuguse pahameele või irooniata, palun ära loe, sa hakkad mind vihkama. Ja seda ma ei taha. 🙂

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaatame, mis saab =)
      Aga hea teada, et sa ei haavu.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.