Laupäev, 4. juuni 2022

Nii tark ikka

Pea käib IKKA ringi, väga tihti, väga tugevalt. Vahel piisavalt, et südant pahaks ajada.
Sellest hoolimata maitseb toit paremini ja olen jällle juurde võtnud. Kui kuskil kaalu näen, kaalun end ka, saan natuke infot ja kõrvaltulbas vahetub veidi numbreid. Aga teate: ma ei kaota ju midagi sellega, et nii sire ei ole. 
Ükskõik, kui ilus ma olin, K ei armastanud mind, nagu ma tahtnuks, ja üldiselt ei ole mul kunagi puudust olnud meestest, kes ainult välimuse pealt mind tahtma osutuvad.
Mul on neist selge ülejääk olnud, seda enam, et ma jumala tükk aega mõtlesin, et no proovime, äkki on hea. 
Kunagi ei olnud. 
Isegi nüüd, suurema ja targemana, astun ikka samasse ämbrisse. "Äkki on hea, ma ju ei tea, kui ei proovi? Paistab tore!" 
Ja ei ole. 
Aga need, keda mina pikemalt kui korraks tahtsin, enamasti mind ei tahtnud. Vähemalt ei väljendanud seda nii, et aru saaksin. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan üldse kedagi.

Kuigi ma K peale olen ikka veits nördinud. Sest no teda ma tahtsin ja natuke tahan ikka. Oh, armasta mind, miks sa mind ei armasta?!

Maailma parim naine (s.t. mina) pakub end sulle aastaid, lepib su omapärade, kiiksude ja suhtefoobiaga, ja sa ei tule talle isegi nii palju vastu, et talle hästi öelda, kui ta endast välja läheb ja arutult rabelema pistab, sest tema arust ei pea sa teda piisavalt tähtsaks? KUIDAS sa saad mõelda: "Ma ju armastan teda nii hästi, kui oskan"?!
Nagu ... sa ikka ei oska järelt üldse. 
Või ei armasta. 
Või arvad, et armastad, aga oled tegelt unustanud, mida see sõna tähendab.

Ükskõik millisega neist võimalustest ka tegu on, minu jaoks on tulem üks: mulle nii ei sobi, saan ainult reeglipäraselt jälle haiget, kui ta oma südame ligi võtan. Kui ma iseendast hoolin, ei tasu panna end olukorda, kus saan aina haiget ja haiget ja haiget ja samas midagi eriti head ei juhtu. Ei lohutata, ei hoita mu ümbert ja ei veeta eemale, kui kuristik kutsub, ei kinnitata, et ma olen armas ja tähtis, kui on tunne, et maailm on kuri ja keegi ei vaja mind-hooli must-mõista mind. 
Nojah.

Nüüd, kus see uks on kinni, siis kui pearinglus välja arvata, on tegelikult päris hea olla. Küllap osaliselt ka selle lahkuminemise pärast.
Murrangud on mulle head, murrangud mulle sobivad.
Olen isegi jahmunud sellest, kui tõhus oma kirjutamiste, tõlkimiste, kehalise liikumise ja asjade tegemisega olen. Mul pole pärast kolimist ning sellega kaasnevat siin kõige küürimist-remonti-puhastust kodus asjad nii korras olnud. Igasuguseid täiesti veidraid asju olen märganud ja siis puhtaks teinud.
Eile pesin hiiremati ära. See on suur, meeter korda pool, ja sa jutas, kui palju mustust tuli! Viisin selle dušialusele ja nühkisin pesugeeliga niisutatud nõudepesunuustikuga. Mitte ainult esimene, vaid ka teine loputusvesi olid täiesti hallid. Kolmandat korda enam ei nühkinud - kuulge, ma olen ka inimene, hulluks ei tasu nüüd ka minna!
Igasuguseid asju olen pesnud. Külmkapi välisseinu, pliidi esikülge, pesumasinat, nõude- ja toidukappide uksi, kummutipealset ... Üldiselt ma tolmuimejaga toimetan vahel ka muudel pindadel kui põrand ja rohkem pole ju vajagi? Ainult et kui ma seekord märja lapiga võtsin, sai kummut hoobilt poole siledama ja vähem kulunud oleku. Tema peale oli ikka päris palju plekke vist tekkinud, mõtlen takkajärgi. Aga minu jaoks tekkisid need nii tasapisi ja märkamatult, et pidasin seda loomulikuks kulumiseks. 
Vahel on vaimselt halb olla ikka. Aga üllatavalt vähe üllatavalt harva. Sagedamini on halb pearinglusest kui emotsionaalselt.
Ehk siis: AD-d teevad MIDAGI, aga see ei ole mitte tervistamine, vaid äärmusliku rõveduse mahavõtmine. Nad ei paranda hormooninõristumist ning kui mu põhiprobleem pole mitte serotoniin (sest HTP5 aitab sel rindel korralikult), vaid üldine hormonaalne alareageerimine kõigele, antidepressandid ei aita. 

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Miks psühhiaatreid kuidagi inimvaimutarkadeks peetakse? Mu arust nad jagavad asju nii palju, et olla abiks neile, kes ise midagi ei tea ja/või pole võimelised enam analüüsima, sest liiga katki. Aga mina tean endast küll rohkem kui nemad ja olen enda peal katsetades ka osade ravimite toimest palju teadlikumaks saanud, kui krdi infolehte lugedes võimalik on. Miks psühhiaater ei ütle mulle nt, et kui väga halb ja kurb on, võta tablett ibukat, see aitab ka? Miks ta ei ütle, et serotoniinipuudus on depressiooni puhul ainult osa probleemi? Urr!
Kõike pean ikka ise õppima ja tegema ... 

13 kommentaari:

  1. (nuputan põhjuseid). Äkki ibuka puhul sellepärast, et tal on omad ohud, eriti pikemalt tarvitades (teeb mao katki, pikema kuuri puhul kirjutatakse sellega koos alati ka maokaitse välja, aga off-label kasutuse puhul tuleb teda tõenäoliselt veel rohkem süüa kui tavalise valuvaigistamise jaoks)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvaks ka, et eeldus on "patsient on loll, kui ma ütlen, et tablett ibukat hädaabiks võib aidata, sööb ta nagunii iga päev 1000 milligrammi sisse ja ta magu läheb katki".
      Ma ei teadnud, et maokaitse ravimitena olemas on, aga jaa, oleksin võinud selle peale tullla. Loogiline ju!
      Aga miks seda ei kasutata, ma ei tea. Sest ma pole märganud, et ibukat vaimse valu vastu kuluks rohkem, kui kehalise valu allatoomiseks. Valu kaob täpselt ühevõrra.

      Kustuta
    2. ok, siis sinu kogemust mööda ei kulu vaimse valu peale rohkem.

      Aga ega teda just sel maopõhjusel ka füüsilise valu vastu väga vabalt ei soovitata, ikka et koos maokaitsega ja ka siis tuleb silma peal hoida.

      Kustuta
    3. Aga tegelt - aga tegelt vbla ikka on ka "mulle koolis ei õpetatud ja ühelgi hilisemal koolitusel ka jutuks ei tulnud ja ma üldse ei teagi, et kehalise valu vastu töötavad valuvaigistid töötavad ka vaimse puhul".
      Sest noh. Ei soovitata, ei soovitata, aga ikkagi on nii, et kui sulle migreeniravimit veel kirjutatud pole, soovitatakse perearsti poolt peavalu vastu paratsetamooli, ja kui sa seepeale ütled, et see ei tee midagi, ei mõju, on ibukas järgmine. Siis keegi ei pabista, et äkki rikun oma mao ära. Või kui on mentruatsioonivalud, günekoloog küsib, mis teete nendega, vastad, et ibukat võtan, keegi ei lange näost ära ja ei asu rääkima, kui raske see ikka maole on.
      Ja noh. Arvestades, et ma olen vähemalt pool aastat juba võtnud keskmiselt 200 mg päevas ja seni pole suurenenud maomuresid märgata olnud, ütleksin, et väga hull see maokahjustuse asi ei ole.

      Kustuta
  2. Lisaks selle, et ka hobisportlased üldiselt väldivad ibukat, sest see aeglustavat/takistavat lihaste taastumist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. =)
      Puust ja punaseks: kui variant on kas valust väänelda või ibuprofeeni võtta, on küsimus, kumba hobisportlane eelistab, ainult tema enda loomuses. Ehk kui ta on valmis pisikese kasu nimel võtma sisse suure kahju (e. valu), lasku käia. Aga mina ei saa sellest aru.
      Ma saan aru sellest, et kui on vere hüübimishäired, ma ei arstiks ka väga tugevat peavalu aspiriiniga, sest noh - on reaalne võimalus, et selle aspiriini pärast lõpetan emos. (Surm on siiski ebatõenäoline.) Aga minu jaoks otsustav oleks, et aspiriin tõenäoliselt nagunii ei aitaks ka :D Kui aitaks ... riskida emoga-eluga, et valust vabaks saada, pole eriti hirmus.
      Muidugi kui parakas toimib suht sama hästi kui ibukas, ja lihaseid ei riku, eelistaksin seda. Aga no mulle ei toimi ÜLDSE, 1000 mg või mitte midagi annab täpselt ühe tulemi. Ajal enne sumatriptaaniga kohtumist, kui ma järjekordse migreeni all hullusin ja nutsin fb-s, mu kursakaaslane, kes töötab kiirabis, soovitas, et võta 1000 mg paratsetamooli + 25 mg Dolmenit. Võtsin. Magasin sügavalt öö otsa - mis oli täiega win, sest ma juba ühe öö olin poolärkvel valu pärast - aga hommikul valutas ikka edasi, krt. Parakas lihtsalt ei ole minu teema.

      Kustuta
    2. pealegi on paratsetamool omakorda maksale kahjulik. Põhjus, miks ma eelistan ajutiselt ibukat paratsetamoolile, sest miskipärast tundub maksakahjustus hirmsam kui mao oma, millest ma eeldan, et ma saan enesetundest aru, kui see tuleb.

      üks kahesajane ibukas päevas pole ka veel selles suurusjärgus, mis neil, kellele päriselt kuur välja kirjutatakse - siis on selliseid või isegi poole kangemaid kolm korda päevas ja mitu kuud järjest ja kui arst juba sellise kuuri välja kirjutab, siis koos maokaitsega, nagu ma olen aru saanud.

      Ühekordne võtmine ei ole nagunii nii hull ja selle pärast pole põhjustki näost ära kukkuda.

      Kustuta
    3. Mhmh, ma ühekorde annuse pärast vabshee ei põe, lihtsalt see, kuidas "siuke kerge peavalu-tulemise tunne on? Igaks juhuks ibukas" ja "krt, kõht valutab, see endometrioos on ikka jube tüütu ... ibukas" ja "Miks mul nii halb olla on ... ok, ibukas, ehk läheb paremaks (ja enamasti lähebki)" on kuidagi stabiilseks elusaatjaks saanud ja ma ajuti mõtlen, et tegelt nii ei ole hea.
      Aga samas mulle aitab juba väikesest annusest, see 200 mg on siuke mida lapsed peaks infolehe järgi võtma, minusuurusele ikka 400, aga no miks võtta rohkem, kui vähemaga toimib, eks ole.

      Kustuta
  3. Kas sa tead, et selline asi on olemas?
    https://en.wikipedia.org/wiki/Epley_maneuver

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pold mingit aimu, aga no ega mul asi nüüd nii hull ka ei ole, et sellega lausa TEGELEMA peaks. =D
      Maiviiiitsi =)

      Kustuta
    2. vaatad pearinglust mingi indikaatorina, aga vbl see on lihtsalt sisekõrvas lahtipõrunud sodi, mis tuleks paremasse kohta parkida?

      mul mõni asi indikaatorina töötab seetõttu, et väsinud aju ei suuda vigast signaali puhastada.

      Tegin huvipärast otsingu, mis on ka veidi kõnekas kogus

      Kustuta
    3. Tõesti.
      Ma mõtlen asja üle.
      Aga samas mul ON paljud asjad indikaatorid, ja enamasti näitavad nad kõik üht asja: kurnatust. Ehk kui ma olen end üle pingutanud, hakkavad mul igemed sügelema, magu ülehappeliseks minema, nägemine ähmastub, koordinatsioon halveneb, pea kipub valutama. Noh, ja siis ma arvan ka, et pearinglus on millegi näitaja - seda enam, et alati on ta nagu millegiga KOOS. Nt praegu antidepressantidega lõpetamine. Jah, ok, ma ei ole neid mingi 4 nädalat varsti võtnud enam, aga samas on ka pearinglust juba vähem ja ...
      Aga ma siiski panen selle, asi iseeneses, mõtte tallele. Et äkki on hoopis nii.

      Kustuta
    4. Mul on olnud vertiigo. Keegi ei tea *tegelikult*, millest see tuleb - on teooriaid. Ja see Epley on küsitava kasuteguriga.
      Variandid anti: läheb ise ära, aju adapteerub, miski loksub paika, ei lähegi ära.

      Mul läks ise ära teadmata põhjusel.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.