Kolmapäev, 1. juuni 2022

Üldse mitte isiklik

Vaatasin eile jälle seda videot ja
a) päris lõpp on selgelt külge keevitatud, tegelikult ei juhtu nii ju kunagi. Ma tahan, et ta mind (jälle) armastaks! võib äärmisel juhul kaasa tuua "no ma olen temaga, paremat pole vist saadaval"-reaktsiooni, aga ei kunagi kirge.
b) aga nutma hakkasin küll. Selle koha peal, kus "everyone of us is made to suffer".
c) jah! Selline elu ongi!

Ja kõige hirmsam on, et see on hea. 
Nii peabki olema, üles pilvedesse ja kuristiku põhja, PÕMM, ja muidu pole üldse elamist väärt.

Lisaks tõlgin parasjagu Algernoni jaoks ühte juttu ja see on väga mulle. Minulik, kui soovite. 
Too jutt ja Annie tõukasid mu kirjutama pisikest dialoogi, millega ma hetkel muud peale ei oska hakata kui siia panna:

Ma kardan

- Oled sa kindel?

Ei ole kindel! Ma ei tea, ma ei oska, ma ei taha, iga kord, kui sa niimoodi küsid, tahaksin ma vastu küsida, et kas sa lähed ära?
Aga ma ei tea, kas ma kardan seda. Ma olen selle mõttega leppinud. Mitte „kas”, vaid „millal”.
Nii et võibolla ma ei karda. Ma võin mitte karta. 
See ei tähenda, et valus ei oleks. 

- Kas sa kohvi tahad, ma tegin?

Ja orgasmi on ikka nii tore saada =) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.