Reede, 1. juuli 2022

Üle- või siis ka mitte üle -mõtlemine

DISCLAIMER: lihtsalt mõtisklemine, ei aru ega otsa!

Sissejuhatuseks mõtisklen ilma üle - mitte võtmes "jube palav on" ega "kliimasoojenemine on reaalsus", vaid "jälle töötab mõistus ja tundeaparaat teistmoodi". 
Tegelikult ei ole isegi hirmus halb - konditsioneer on imeline asi, jääkohv ka tore ja iga kord, kui vaja välja minna (koeraga või suitsule), teen pea kraani all märjaks ja peaaegu kombes. Aga on äääääärmiselt vatine tunne - ükski emotsioon või tõsiasi ei tule otse minuni läbi, enne on puhver. 
Kusjuures kui juuksed on märjad, on puhver väiksem. 
Kuumus teeb kõik kuidagi kaugeks ja ebamääraseks. 
Pea ei käi ringi, aga kõik koordinatsiooni nõudvad liigutused on topeltrasked.

Kui noor olin, lugesin raamatut "Kantileen Leibowitzile".
Ausalt, pole meeles, mis see põhisündmustik seal oli. Midagi-midagi, kristlik eetika. 
Aga mulle jäi kohutavalt meelde ja siiamaani on meeles, kuidas mingi häda (tuumaplahvatus? Tõesti ei mäleta) tagajärjel oli maal palju ravimatult haigeid kohutavalt kannatavaid inimesi ja ringi liikusid mingid riigi saadetud tüübid, kes phmt tegid kiiret valutut eutanaasiat, kui neile selleks soovi avaldati, ja kui inimesed ei saanud ise soovi avaldada, piisas lähedaste sooviavaldusest. 
Ja siis reisis ringi ka too Leibowitz? (või ma vähemalt mäletan, et oli tema, raamatutuvustust lugedes paistab keegi vend Francis hoopis aktiivne tegelane olema), kes oli preester või midagi sinnakanti, ja veenis inimesi ümber. Et ei tohi surra tahta, see on jumala otsus ja kui Ta leiab, et võite veel kannatada, siis võitegi. 
Ta pidas dialoogi ühe emaga, kel oli see kohutavalt arutult kannatav väikelaps, ja ema ütles midagi sellist, et laps ise ei jaga ööd ega mütsi, ta pole kunagi tundnudki midagi peale valu, aga temal endal on kohutav seda vaadata. 
Too Leibowitz võttis sellest kinni ja rääkis emale, kuidas kui laps midagi ei taipa, see on ju tema ise, kes ei taha neid kannatusi vaadata, ta tahab lapse tappa, et iseennast säästa. 
Ja naine vähemalt esialgu mõtles ringi.

Ma jälestasin seda raamatut juba toona, aga nüüd veel rohkem. Toona, sest Leibowitz ei toonud ju mingeid sisulisi argumente, lihtsalt demagoogitses sõnade najal, mida meeleheites inimene talle ütles. Ja et naine seepeale - vähemalt lühikeses perspektiivis - ümber mõtles, oli esitatud kui HEA asi.
Leibowitz oli positiivne kangelane, et selge oleks, ja tema usk samuti tore ja tähtis.
Ma pole kindel, aga võimalik, et romaani süžee oli: ta tegi läbi mingi "saan ka selle haiguse külge ja kannatan, nagu teistele nõu andsin teha, ja saan eriti valgeks valgustatuks".
Aga pole kindel. 
Igatahes, lisaks oma vanale vaenule teemal: "Ta demagoogitseb ju!" on mul nüüd ka pretensioon idee vastu, et on halb, kui inimene lisaks teise piinast päästmisele ka ise sellest kergenduse saab. Et kui sinul hakkab mingi teo tagajärjel parem, on see tegelt halb tegu, sest sinul endal peab olema kogu aeg halb, su asi on lihtsalt ära kannatada!

Kuradi ... ärakannatamisreligioon!
Ma arvan, see ongi VÕTI. "Kannatage ära, jumal ei annaks teile kannatusi, mida te kanda ei suuda!"

Ehk: hakkasin mõtlema sellele, kuida sina ei pea mitte tapma, sina ei pea otsustama inimese elu ja surma üle.
Hästi lihtne oleks tuua argumendiks "aga nad ise!" ja igast kristlikud jubeteod vastuväideteks vormida, aga ma ei lähe sinna.
Võtame ideaali, võtame maailma ilma surmanuhluse, sõdade ja nende olukordadeta, kus sa tapad nt enesekaitseks, sest ei ole selles olukorras aega ega ruumi mõelda, kuidas ikka teist niimoodi peatada, et talle eluvaim sisse jääks. 

Kas teise inimese surma üle otsustada on moraalselt õige?

Vaata, mina tegelt olin kaua abordivastane JA olen jätkuvalt surmanuhtluse vastane just seepärast, et ma võtsin seda teise surma üle mitteotsustamise ideed südamesse. Mitte kristlikus mõttes, kristlane pole ma eal olnud, aga mõttes "otsus elu ja surma üle on jube karm värk, seda ei peaks üks inimene teise osas tegema".

Läks aega, et leiaksin hoopis: surm on tussu, tühiasi, ebaoluline. Oluline on elu kvaliteet. 
Oma elu võtmine? Selles osas olin juba ammu: "See on minu oma, ise tean, mis sellega teen!"
Aga teise elu tundus mulle väärtusena ja ma olin abordivastane just ideega, et võtta juba kasvama hakanud inimraasukeselt võimalused milleks iganes on kuritegu. 

Alles kui mus tekkis naturaalne tunne, et elamine peab hea olema, et elu üldse elamist vääriks, tuli arusaam, et emal on ka õigused. Et loeb mitte ainult loote õigus elada, kasvada ja areneda, vaid EMAL on ka päriselt õigus nt valida, kas ta tahab last või ei, mitte ainult et "ta ju ei sure last ilmale kandes, nii et lasku käia". 
See on tema elu.
Tema AINUKE elu!
Kui võtta idee "kannatagu ära, jumal ei anna kannatusi, mida kanda ei suudeta", on nagu mingi hägune point sellel, et naine PEAB lapse saama, isegi kui see ta tapab, isegi kui see laps samuti asja käigus sureb, mingitest pehmematest ikaldustest nagu ülirasked puuded või ränk vaimuhaigus rääkimata. 
Lihtsalt ... lihtsalt mu jaoks on ikka päris kuradi õõvastav avastada, et säärane religioosne kannatusearmastus 
a) valitseb
b) millegipärast on kuidagi jälle nii, et kannatavad emakaga isikud ja "kannata ära, muidu oled isekas" ütlevad ilma emakata isikud
Kuigi kindlasti on osad emakaga isikud ka "kannatame ära!" poolel, monikahelmed ei ole haruldane liik.

Minule oli tükk aega suht hoomamatu kontseptsioon, kuidas elukvaliteet on mingi oluline asi ja inimene peaks saama valida, missugust elu ta elab. Tükk aega, PÄRIS kaua, arvasin, et elu ongi sellega kaasa mängimine, mis juhtub. Sul on kaardid, mängi nendega, eks ole. 
Olin vast 30 täis, kui mulle kohale jõudis, et elu ei pea olema ainult juhused, sa saad otsustada ja teha nagu sina ise tahad. 
Seni arvasin, et minu kaardid ongi olla formaalse hariduseta töötu üksikema, ela üle - ja kui siis saabus taipamine, et olgu, tööle mind ei võeta sellisena nagu ma olen; lepin. Olgu, laste isadelt mingit regulaarset toetust ei saa (ühelt ei saanud ka juhuslikku) ja kui kohtusse samas ka minna ei taha, on tulemus suht ... noh, mitte minu kätes. Kui ma olen otsustanud, et võtan, mis antakse, mitte ei nõua, olgu. 
Aga vat kooli võin küll minna, see on minu enda õigus ja vabadus - see oli tohutu murrang mõtlemises. Mitte et loodan, kuidas LÕPUKS võetakse kuhugi tööle, vaid lähen õpin eriala, millega nagunii tööd saab. Jai!

Elu ei juhtu, ma ise saan valida, mida tahan! Elu ongi valikud!

Muidugi ei olnud asjad nii lihtsad. Ma võin valida, aga teised võivad samuti. Nii et kui adusin, et ma võin ju tahta, aga vahel ikka kohe üldse ei saa, mis tahan, kuitahes õigesti ja hästi omast arust kõike tegin, oligi maailmalõpp ja surm.
Kunagi ei juhtu head asjad, juhtuvad aint halvad! 
Ainult ... ma jäin ellu.
See juhtus
Thefakk, siiamaani ei taipa, kuidas sedasi läks!
Tulin niisiis tagasi ja leidsin, et olen mitte liiga palju tahtnud ja valinud, vaid olen vähe tahtnud. Julgenud tahta ainult väheseid suuri asju. Edaspidi tahan rohkem. Tahan igasuguseid pisiasju ka. Võtan tahtmise oma juhiks, mitte et elan Õigesti ja talun, mis juhtub. 
Hakkasin koos sellega mõtlema teistmoodi nii abordist, vanglakaristustest (kurat, on lahkem inimene tappa, kui teda 50 aastat kinni hoida, nii et ta üldse valikuid ei saa teha!!!) kui inimene olemisest üldse.
Olla inimene, mõtlesin, TÄHENDABKI teha valikuid. Otsustada, mida tahan, mida ei taha, mismoodi elada. Ja kuritegu ei ole mitte võtta elu ära, vaid võtta võimalus teha valikuid. Jah, ega see aborteeritud loode ei saa edaspidi enam valida küll, aga tema ema õigus teha valikut on püha ja võõrandamatu ja no loode ei kurvasta veel selle üle ka, et valikuid teha ei saa. 
Ta pole veel nii kaugel teadvuse arengus. 

Ja mu sekulaarne moraalialus sestsaati on, et sina ei pea mitte võtma teistelt võimalusi valida. Elada, nagu nemad otsustavad.
Jah, sinu enda valik võib pärast olla teist inimest tema valitud teo või lausa põhilise elus valitud tee eest jälestada. Sa võid isegi valida, et olgu, tapan maha, sellised ei tohi elada - ka see on valik. 
Aga ma pean palju ausamaks ja leebemaks viisiks inimene, kellelt tahetakse valikuvõimalus võtta (sest ta valib nii halbu asju teistele kogu aeg, öäk!!!), tappa, kui hoida teda kuskil väga piiratud tegutsemisvabadusega keskonnas elus. Ma üldse ei lähe sinna, et otseselt füüsiliselt piinavas - ei, piisab sellest, et ta kogu aeg mõtleks sellele, kuidas ta EI SAA valida. Isegi mitte, mida lõunaks süüa. 
Parem tappa, kui põhjustada valu. 
Minu usk hetkel. 

Tõsi, ma samas ei poolda surmanuhtlust. 
Võibolla seepärast, et ma ei usalda väga kohtusüsteeme. Ei, ma ei oska midagi paremat kohtute asemele pakkuda, aga olemuslikult ei ole kohus ju muud, kui inimesed, kes on ekslikud. Viimas ellu seadusi, mille on teinud teised inimesed. Kes on eksklikud.
Ja noh - eluaegse karistuse saab ümber vaadata, eks ole. Surmanuhtlust ei saa. 
Ma suuudaksin vaadata inimese tapmist rahulikult kui teise inimese otsust, mis on nii tugev, et too teine inimene on omakorda valmis kogu oma muu elu kaotama ja ise vangi minema-valikutest ilma jääma. Sest see üks valik, see tapmise oma, on nii tähtis.
Aga kui ma mõtlen, et surmaotsuse teeb inimene, kel endal mitte midagi kaalul pole, kes teeb lihtsalt tööd - ei. 
Ei.
Vana hea "last ei tohi kehaliselt karistada vihahoos, vaid kainelt ja rahulikult otsustades". Ja minu: "Mis krdi koletis peab vanem olema, et ta mitte vihahoos ei murdu ja ei lähe oma lapsele kallale, vaid kainelt ja rahulikult otsustab, et mine too nüüd endale õuest vits, ma peksan sind nüüd kainelt ja rahulikult"?
Tegelt eelnev ei ole minu mõte, ma lugesin seda kuskilt, aga valgusin rõõmust ja vaimustusest põrandale laiali. 
Nii hästi öeldud!

Et - ma usun tugevatesse tunnetesse ja sellesse, kuidas need võivad inimest muuta. Ka tunne, et nüüd ma tegin valesti, ei kunagi enam, on tunne. 
Ilmselt usun ma tunnetesse sellevõrra rohkem, et mul endal on neid suhteliselt vähe. Pärast seda, kui oma vanaemale kätega kallale läksin, võtsin end valve alla ja ei lubanud endale isegi harva säärast arulagedat vihastamist kui varem 
Aga nüüd on sellest
a) kaua aega möödas
b) möödas ja kogetud ka, kuidas keegi ei tule mulle appi, kui asjad sitaks lähevad, kuitahes nunnu ja armas ma olen olnud
c) ja endale ära sõnastatud, et parem vahel vihastada, nii et punane udu on silmade ees, kui pidevalt surra tahta
nii et olen jälle suht ohtlik. 
Kuigi mitte tasemel "vägivald on tore asi" ja võileiva vahelt võetud kilu rihmaga peksmine. 

Nojah, igatahes valikud, valikuvabadus, on mu jaoks nüüd elu olemus.

Miska ma jälestan toorelt ja südamest abordiõiguse kadumist, jälestasin raamatut "Kantileen Leibowitzile" (olgu, ma eutanaasia pooldaja olen ka juba väga noorest saati olnud, sest kohustus elada läbi valu, sest jumal teab paremini, millal ma enam ei suuda, kui ma ise, tundus isegi noorele minule jäle) ja ei suuda võtta vastu ühtegi ideed, mille sisu on: "Kannata ära, seda on sul tegelikult vaja". 
Pohhui mul sellest, mida mul kellegi teise, olgu see jumal, universum või Mart Helme, arust vaja on. Nad ei tunne mind paremini kui ma ise ja universumit pealegi ei huvita ka. 
Ma teen oma valikud ise ja kuigi alati ei saa, mida tahan, ma vähemalt üritan. 
Alati üritan!

Ehk TL; DR: Elu väärtus (abort, eutanaasia, sina ei pea mitte tapma) taandub küsimusele, kas olla leppija või fight for your right to party.

2 kommentaari:

  1. Valikutest: paljudele inimestele on tugevamaõigusega kaasnevad privileegid ja mõnusused nii tähtsad, et nad võitlevad mittetugevamate inimeste nõrgemale positsioonil hoidmiseks kõigi vahenditega. Võimutunne on ka magus ja. Ma näen helmepartei ja nende pooldajate sõnavõttudes ja ridade vahelgi sulaselget pahatahtlikkust oma eelisõiguste nimel jauramises ja tegutsemises.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. Mina ka. Ja selle vastu saab võideldes, mitte mõeldes: "aga äkki on neil õigus ja mina lihtsalt isekas."

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.